Foto autor: Martin Siplane, illustratsioon ajakirjast: Ulla Alla
Kui sa seda numbrit koostama hakkasid, kas sul oli mõni konkreetne kahanev linn – Eestis või mujal – silme ees? Kust see teema tuli?
Konkreetset kahanevat linna silme ees ei olnud. Teema tuli pigem sellest, et mitu tudengit, keda juhendasin, võtsid selle uurimise alla oma magistritöös. Nende juhendamise käigus tekkis tunne, et teemas on rohkem kui tudeng ühe aastaga iseseisvalt välja uurida jõuab. Olen Ehituskunsti tehes üldse järjest enam tundnud, et ajakirja põhilugejad ongi ruumitudengid. Kui keegi veel loeb, siis see teeb muidugi suurt rõõmu. Iga ajakirjanumber võiks olla nagu stardipakett oma uurimistööd alustavale tudengile. Kui see osutuks stardipaketiks ka kellegi teise jaoks ja hoopis teises suunas, oleks juba suur õnnestumine.
Millised Eesti linnad on kahanemisega hästi hakkama saanud? Millised halvasti?
Eestis kahanevad põhimõtteliselt kõik linnad peale Tallinna ja Tartu. Või vähemasti nad ei kasva. Üks küsimusi, mis mind selle numbri tegemise ajal huvitas, oligi see, mida hakkamasaamine antud juhul õieti tähendab. Üks Eesti ees seisvaid eesmärke on meie jalajälje radikaalne vähendamine. Kui linn saab traditsioonilises mõttes kahanemisega “hästi hakkama”, siis see tähendab, et ta jalajälg suureneb. Tundubki, et me peaks edaspidi kuidagi teistmoodi hästi hakkama saama. Siin võib nendel linnadel, kes seni hästi hakkama pole saanud, olla hoopis edumaa.
Kui mitme aasta pärast peaks neid linnu, mis täna kahanemisega silmitsi seisavad, vaatama, et saaks hinnata, kuidas läks?
Enne võiks küsida, millal me ometi selle teemaderingiga tõsiselt tegelema hakkame. Kui praegu asjaga ei tegeldagi (on küll aina enam positiivseid erandeid), siis pole mõtet mõne aja pärast üle vaadatagi.
Mida sa selle Ehituskunsti numbri koostamise ajal ise lugesid, mis sind inspireeris? Kas on mõni ilukirjandusteos, mis kahaneva linna teemaga seoses meelde tuleb?
Vastan parem nii, et mina seda ajakirja ei koostanudki (vähemalt mitte selle sõna tugevas tähenduses). Pigem oli see nagu puuriida ladumine: võtad ühe halu ja vaatad, kuhu see sobitub; siis võtad teise halu, kolmanda ja nii edasi, kuni riit on püsti. Alguses tehtud intervjuudest tulid küsimused järgmisena tehtud intervjuude jaoks. Senised tükid hakkasid endale uusi naabreid nõutama. Tasapisi hakkasid ilmnema võimaliku ülesehituse alged. Tõsi küll, ühel hetkel sai riidaladumisest mosaiigi ehitamine, kuigi eks ole ju puuriit samuti omamoodi mosaiik. Kui tükke sai piisavalt palju, sai neid hakata ümber tõstma ja võimalikku tervikut otsima. Ühel hetkel seisiski see riit juba enam-vähem püsti ja nägi ka ootamatult hea välja.
Ehituskunsti värske numbri leiate raamatupoodidest pärast jaanipäeva, ent 22. juunil kl 14 on kõik oodatud EKA fuajee trepistikule uue numbri esitlusele teemaga haakuvaid miniettekandeid kuulama ja klaasi tõstma. Esitluselt saab ajakirja eriti soodsalt soetada. Võtke puhkusele lugemist kaasa!