Vormitüpoloogia kursusel osalesid arhitektuuri ja sisearhitektuuri 2. kursuse tudengid, neid juhendasid 3DL juhataja ja arhitekt Martin Melioranski ning arhitekt Lembit-Kaur Stöör.
Vormitüpoloogia kursuse eesmärgiks on luua arusaam ruumilistest kooslustest lähtudes vormi tekke loogikast. Tavapärasele regulaarsete, platooniliste/arhimediaansete jt. tahukate ja vabavormiliste kehade vastandumisele ning välistele kategoriseeritavustele rajatud tüpoloogia mõiste on selles kursuses asendatud vormi sisemise loogika ja ülesehituse tundmaõppimisega.
Hindamisel tuli esitada maketid:
1. Fraktaalne süsteem – intensiivsus. Initsiaatorile ja generaatorile rajanev kasv läbi enesesarnasuse ning tihenemise. Makett tuli ehitada korduvatest elementidest või pidevast pinnast voltimise teel.
2. Manuaalne Lindenmayeri süsteem – ekstensiivsus. Kasvamine vastavalt algsetele hargnemise reeglitele ja nende ruumistamisele. Makett tuli ehitada korduvatest neutraalse iseloomuga elementidest.
3. Iseorganiseeruv struktuur. Regulaarselt ühendatud kahe maatrikspinna vahel paiknevate elementide organiseerimine läbi välise mõju lähtudes insener-arhitekt Frei Otto eksperimentidest. Maatrikspindade vaheliseks struktuuriks pidi kasutama võrdse pikkusega villast lõnga, millele tuli anda 10% lõtk.
4. Deformatiivne struktuur. Konkaavsete ja konvekssete pindade tekitamine läbi vormi fikseerimise. Lähtevormina pidi kasutama õhupalli pinda, mis tuli deformatsiooni eelselt kaardistada pideva ja korduva struktuuriga. Vormi fikseerimiseks kasutati kleeplinti või liimi.
5. Projektsioon ja kaardistamine. Lähtudes deformatiivse struktuuri ülesande tulemusest loodi topoloogiliselt samaväärne hulktahukas, mille pinna organiseerimiseks kasutati deformeeritud kaardistuse digitaliseeritud loogikat.
6. Digitaalne süntees. Kombineerides digitaliseeritud iseorganiseeruvat struktuuri ja fraktaalsust, tuli luua arvutiga üksikelementide ja põhivormi koherentne süntees.
Fotod: Andres Ojari.