2. oktoobril 2013.a. avati Parikaste majas hinnatud arhitekti ja Eesti Kunstiakadeemia kauaaegse õppejõu emeriitprofessor Veljo Kaasiku isikunäitus “Arhitektuur kui valik”. Näitusega tähistati Veljo Kaasiku 75. sünnipäeva.
Veljo Kaasik on olnud arhitektuuri erialaga seotud õppejõuna, tegutsenud Eesti arhitektuuripoliitika dokumentide kujundamisel, olnud paljude arhitektuurivõistluste žüriides ning avaldanud aegade jooksul arvukalt erialaseid artikleid, kuid kogu muu tegevuse taustal on jätkunud ühes või teises vormis erialane praktika. Tema projekteeritud olulisematest hoonetest võib mainida sovhoosi keskust Lümandal, Saaremaal (1984), korterelamut Haapsalus (1982), Tallinna peaväljaku – Vabaduse väljaku – rekonstruktsiooni (koos A. Alveri ja T. Trummaliga, 2009) ja eesti postmodernismi klassika parima näitena nn venna maja Tallinnas (1975) ja eramut Tartus Arhitekti tänaval (1982).
Arhitekti praktikal on nähtav jälg nii arhitektuursete ja planeerimisprojektide kui ka valminud üksikehitiste ja realiseerunud planeeringute näol. Sellist graafilis-pildilist materjali esitletigi Parikaste Majas toimunud näitusel, kus kajastati rohkem kui 40 aasta vältel tehtud projekte ning valmisehitatud hooneid.
“Tuleb tunnistada, et väljas on kirev valim eriilmelistest ning eri mõõtkavas tehtud töödest. Endal tagantjärele on raske uskuda, mille kõigega on kunagi tegeletud. Üks lihtsalt alanud erialavalik on praktilises elus spektri laiali tõmmanud,” ütles em. prof. Kaasik tööde valikust, mille aitas komplekteerida näituse kuraator Markus Kaasik.
“Erialavaliku lähtekohad ei olnud halvad: „20 aastat ehitamist Eestis“ oli juba lapsena käepärast, kodu lähiümbruse urbaanne keskkond huvitav ning taustaks näiliselt erialavalikuga mitteseotud joonistamisoskus kaasa antud. Iseseisev nooruki tehtud otsus arhitektuuri kasuks ning joonistaja-kunstniku kahjuks tulenes hämarast lootusest selle kutsega kaasnevale laiemale intellektuaalsele taustale,” selgitas ta.
Tegelik erialane praktika kulges kaua maaehitusega seotud institutsioonides. Ehkki Kunstiinstituut (toonane ERKI, EKA eelkäija) peale keskkooli oli juba vabanemine ning õigesse keskkonda sattumine, omas Kaasiku sõnul “introvertsele tüübile 70-aastate seltskond EKE Projektis suuremat mõju kui instituudi aeg.” Sealt kasvas välja ka rühmitus „10 arhitekti Tallinnast“.
90-ndatel viis intellektuaalse vahelduse otsing Kunstiakadeemiasse tagasi juba 25 aastat praktiseerinud arhitektina. Kunstiakadeemia osutus linnaehitusliku enesetäienduse seisukohast Kaasikule soodsaks kohaks. Paralleelselt kooliga osutus võimalikuks koos töötada Alver-Trummal Arhitektidega, mil varasem individuaalne majategemine asendus kollektiivse tööga ning mille peamised viljad sündisidki linnaehituse valdkonnas.
2000ndail avanes paralleelselt võimalus naasta koos Koit Komissaroviga ka kunagise praktika juurde ning lõpuks tõdeda: “kõik tehtu on üks ja seesama.”
Näitus oli avatud 3.-19. oktoober 2013.
Rohkem pilte näitusest leiate siit.