The Good, the Bad, and the Ugly
24h KONVERENTS/ 17.-18. APRILL, 2015/ VENE TEATER
Arhitektuuriteooria ajalukku vaadates näeb, et iga uus teooria toob esile uued, tihti eelnevale vastanduvad hea ja halva kategooriad: Vitruvius väitis, et hea arhitektuur on kindel, kasulik ning kaunis; noor Le Corbusier pidas omakorda heaks ratsionaalset inseneeriat ning halvaks arhitektuuriks Vitruviuse kirjeldatut. Pevsner ütles jällegi, et “Jalgrattakuur on ehitis, Lincolni katedraal on arhitektuur”. Keegi lisas veel, et “Less is more” (vähem on rohkem – Mies), keegi teine “Less is bore” (vähem on igav – Venturi), ning keegi “Less is enough” (vähesest piisab – Aureli).
On tavaline, et nii autorid ise kui kriitikud ja ruumi kasutajad hindavad arhitektuurseid objekte kas headeks või halbadeks. Disainiprotsess ise koosneb reast sellistest otsustest: heaga minnakse edasi, halb heidetakse kõrvale. Hinnanguid jagatakse siia ja sinna (see on arhitektuuridistsipliini – sisearhitektuurist ruumilise planeeringuni – oluline osis), samas vaadeldakse aga nii harva lähemalt neid harjumusi, norme, oletusi ning väärtushinnanguid, mille baasil taolisi väärtusotsuseid tehakse. Öeldes, et miski on funktsionaalne, kontekstuaalne või jätkusuutlik, ning et miski muu on lõpuni lahendamata, iganenud või isegi “modernistlik”, paigutame me objekti ajalooliste, poliitiliste tähenduste või materjali, vormi, funktsionaalsuse põhjal ise märkamata vaid rangelt kaasajas kehtiva hea ja halva skaalale.
Konverents “Hea, halb ja inetu” tahabki kokku tuua eri arhitektuuridistsipliinide esindajad – sisearhitektid, arhitektid, maastikuarhitektid, urbanistid, planeerijad –, aga ka arhitektuuriteoreetikud ja -kriitikud, linnauurijad, sotsioloogid ja geograafid, et arutleda, kuidas sellised binaarsed väärtusotsused mõjutavad kõnealuste valdkondade igapäevapraktikaid.