Kaasaegse kunsti magistriprogramm
Sophie Durandi installatsioon “[Põhja-Mariaanide saarestikus elutsenud väljasurnud valgesilm-rästa pesa, mis on ehitatud Agriahni saarelt leitud materjalidest ning Paljassaare poolsaare kaldalt 18. märtsil 2021 leitud surnud luigepoja suled] ja muud objektid” EKA lõputööde näitusel TASE ‘22. Foto: Joosep Kivimäe
Kaasajaga suhestuv praktika
Kaasaegne kunst tõstatab küsimusi, loob uusi tähendusruume, avastab alternatiivseid vaatenurki ning tajukogemusi. Tegeledes ühiskondlike ja isiklike teemadega, suhestub kunstnik aktiivselt oma kaasajaga. Nii saab kunstnik kahelda harjumuspäraseks saanud ideedes ja väärtustes, kombineerida ja eksperimenteerida erinevate sisuliste ja vormiliste lahendustega ning reaalsust nihestada ja manipuleerida. Kaasaegne kunst on avatud platvorm, kus saavad alguse diskussioonid ning pakutakse uusi lahendusi.
Individuaalne kunstnikupositsioon ja kollektiivne arutelu
Kombineerides iseseisvat tööd grupikriitika sessioonidega, praktilisi meistriklasse teoreetiliste loengutega, õppereise ja näituste korraldamist, on kaasaegse kunsti õppekava keskmeks iga tudengi autoripositsioon. Kolmandiku õppekavast moodustab kunstipraktika, mida toetab kirjutamispraktika ning individuaalsed kohtumised juhendajatega, kelleks on kaasaegse kunsti väljal tegutsevad aktiivsed kunstnikud. Olulisel kohal on koostööprogramm EKA kuraatoriõppe tudengitega – koos katsetatakse erinevaid kaasaegse kunsti esitlemise formaate ning juhitakse tudengite omaalgatuslikke projektiruume Vent Space ja Uus Rada.
Mitmekesine kunstiharidus
Kaasaegse kunsti õppekava toetab eelkõige vabakutselise kunstniku arengut, kuid kindlasti annab kaasaegse kunsti haridus suure eelise mis tahes elualal töötades, sest avatud ja loomingulise mõtlemise edendamine aitab leida ootamatuid, eksperimentaalseid ja ühiskonda parandavaid lahendusi.
Vilistlase kommentaar
Praktikate ja protsesside mitmekesisus
Astusin EKA kaasaegse kunsti magistriõppesse rahvusvahelise üliõpilasena sooviga uurida oma uue elukeskkonna rannikupiirkonda ning tegeleda materiaalsusega kunstipraktikas, mis oleks jätkusuutlik – mitte ainult ökoloogilises mõttes, vaid nõnda, et seda oleks võimalik nii säilitada kui ka edasi arendada. Tänu kahe aasta jooksul toimunud uurimustele ja saavutatud tulemustele kerkis esile aina enam küsimusi – tundsin, et mul on rohkem materjali, millega töötada, ja rohkem enesekindlust, et professionaalse kunstnikuna edasi liikuda. Kuus kuud peale EKA lõpetamist on paljud neist küsimustest endiselt meeles – hetkel navigeerin oma praktikas Austraalia kodulinna Perthi ja eelseisva kolimise vahel Vilniusesse.
Tallinn ja EKA andsid mulle väga tervikliku keskkonna, mis on kunstipraktika arenguks äärmiselt oluline – suur osa EKA kogemusest on seotud kogukonna kui terviku väärtustamisega. Seda ilmestavad juhendajad, kes jagavad avatult oma kogemusi ning toetavad eksperimenteerimist ja uute nägemisviiside avastamist. Üliõpilaskonda ühendab teadmiste jagamine, koostöö ning praktikate ja protsesside mitmekesisuse toetamine.
– Sophie Durand, vilistlane ja kunstnik