Päär-Joonap Keedus. Isearhitektuur. Meistripäevik
MAGISTRITÖÖD 2024
Viktoria Ugur
Kaevumise manifest. Uurides maa-aluseid ruume
Maa aluseid ruumid pole Eestis eriti arenenud, peamiselt kerkivad esile parklad, keldrid ja soklikorruse korterid. Peamiselt on maa aluste ruumidega ehituslikult toimitud samuti nagu maapealsetega. Eesti pinnas ei ole pealtnäha maa aluseid rajatisi soosiv, võrreldes näiteks Soome või Rootsiga. Suure tõenäosusega on esimene mõte teha see betoonist, mille valamine on kallis ning süsiniku jalajälg on suur. Kuid sellele probleemile tuleks läheneda kestlikumalt.
Maa aluse ruumi rajamiseks tuleb esmalt välja kaevata palju pinnast. Pinnasest aga on võimalik toota erinevaid ehitusmaterjale, mida saab rajatises mitmekülgselt kasutada. Eesti pinnases leidub rohkelt sinisavi ning paekivi, millel on hulk positiivseid omadusi. Pinnasest saab valmistada telliseid, tampsavi, krohvi, mörti ja värvi. Vajadusel võib ehitusmaterjalide tugevuslikke omadusi parendada teiste materjalide lisamisega. Töö ettepanek on ehituses jälgida printsiipi, et kõik mis maast on välja kaevatud, peab sinna ühel või teisel kujul tagasi jõudma.
Maa alustel ruumidel ei ole reegleid, millised need olema peaksid. Sisearhitektina näen siinkohal võimalust sekkuda nende vormimisse. Töös on ruum võetud tükkideks elementidena ning keskendutud igaühe võimalustele eraldi. Peamisteks tunnusteks saavad funktsionaalsus ning integreeritus, toetades kasutaja vajadusi.
Juhendajad: Mariann Drell, Pavle Stamenović, Gregor Taul.
***
Karen Isabel Talitee
Hävinud (sise)arhitektuuri taastamine. Koopiast uuenduseni
Magistritöö vaatleb ühe mahalammutatud hoone lugu, mida ootab uuesti koopiana üles ehitamine. Selleks keskendun Maakri 28 hoone väärtustele ja mõtestan nõuet koopia ehitada ning küsin: kuidas taasluua hoone nii, et see kannaks endas kaasas minevikus loodud sisulisi ja vormilisi väärtuseid mõnel muul viisil kui selle koopia loomine?
Siinkohal on oluline välja tuua, et ilu, mis on küll meeltega tajutavas maailmas suhteline, jõuab minuni peamiselt läbi teadmiste, sest alles jäänud detailide vähesuse tõttu ei ole võimalik ruumi olemust meeltega tajuda. Töötasin kultuuripärandi väärtust käsitleva materjalidega ja läbi katsetuste otsisin kultuuripärandi säilitamiseks teisi võimalusi kui selle täpse koopia loomine.
Kuigi mõtisklesin ka koopia tegemise idee üle, keskendusin peamiselt säilinud elementidele ja võimalusele neid uuesti kasutada. Neid puslena taas kokku monteerida ja esinevad tühimikud täita, et ruumi funktsioon kannatada ei saaks. Sellise lähenemise tingimus on, et restauraatoripoolsed lisandused on selgelt ära tuntavad, et vältida võltsajaloolist ilmet – see tähendab tegutsemist eristatavuse printsiibist lähtudes. Proovikiviks on tasakaalu leidmine uue ja vana vahel. Uurimistöö suunab ruumiloojaid mõtisklema hävinud arhitektuuriväärtuste säilitamisviiside üle, väärtustama olemasolevat lagunenud esteetikat ja otsida tasakaalu mineviku pärandi ja kaasaegse keskkonna vahel, luues võimalusi kogeda erinevaid ajalookihistusi meie ruumides.
Juhendajad Mariann Drell, Pavle Stamenović ja Gregor Taul.
***
Ann-Katriin Kelder
Üüriga tuli kaasa kolm valvekoera ehk alternatiivklubid Tallinna näitel
Magistritöö uurib Tallinna alternatiivseid klubiruume läbi sisearhitektuurse vaatevinkli ning selgitab välja, kuivõrd on võimalik arhitektil nendesse loomeprotsessidesse sekkuda, mis on klubi (sise)arhitektuursed väärtused ning kuidas selles osalevate subkultuuride ideoloogiad ruumiliselt väljenduvad. Kuna skene sisemaailma ja korraldamist tunnevad kõige paremini ainult selles osalejad ise, toetub töö nii teoreetiline kui ka praktiline osa intervjuudele kaheksa Tallinna alternatiivklubi omanikuga. Alternatiivklubi kui ruum on introspektiivne loome selles osalejate ideaalmaailmast, mis vastandub peavoolukultuurile ja pakub võimalust läbi isetegemise projitseerida enda kogukonnale vastavat mentaliteeti. Veelgi enam, alternatiivklubisid kui eraldi hoonetüpoloogiaid pole pea kunagi projekteeritud ning need sobituvad alati mõnda olemasolevasse jääkruumi, näiteks Tallinna puhul vana kalatööstus, laohoone või allveelaevakomponentide tootmistehas. Toetudes intervjuudes tehtud järeldustele pakub töö loomingulise väljundina välja visiooni autori enda sõpruskonnale loodud klubiruumist, mis on rajatud kaltsukast leitud nukumajja.
Juhendajad Mariann Drell, Pavle Stamenović ja Gregor Taul.
***
Isearhitektuur. Meistripäevik
Piret Carson
Vahetunniruumid, mis toetavad õpilaste vaimset ja füüsilist tervist
Magistritöö vaatleb vahetunniruume muutunud õpikäsitluse kontekstis ning uurib, milliseid vahetunniruume on vaja, et suurendada õpilaste subjektiivset heaolu. Lähtudes II ja III kooliastme õpilaste ealistest vajadustest, keskendub magistritöö juhtumianalüüs ühe koridori-põhise koolimaja ruumiplaneeringule. Vahetunniruumide kaardistuse, analüüsi ning vaatluste ja intervjuude tulemusena pakub autor disainiprojektiga välja uue koolimööbli sarja VARU:, mis mõeldud spetsiaalselt vahetunniruumide sisustamiseks. VARU: koosneb neljast elemendist – post, kaar, pink ning tumba – mis on ruumi erinevat moodi paigutatavad ja seetõttu ka erinevat moodi kasutatavad. Omavahel elemente kombineerides saab luua vajadusel istekohti, mõnusat oleskelu-ala sotsialiseerumiseks või tuua ruumi mängulisust kiikumise või takistuste läbi.
Mööblisari VARU: pakub õpilastele vahetundides võimalust puhkamiseks mõeldud keskkonda enda käe ja soovide järgi igapäevaselt ümber kujundada – suurendades nii õpilaste subjektiivset heaolu ja toetades nende vaimset ja füüsilist tervist.
Juhendajad Mariann Drell, Pavle Stamenović ja Gregor Taul.
***
Tallinna elanike arvu suurenemine ja elamiskulude kasv surub inimesi aina väiksematesse kodudesse ning raskem on leida tasakaalu privaatse ja sotsiaalse vahel. Seega aina olulisemaks muutub tiheda elukeskkonna kvaliteet ning viis kuidas me linnaruumi kujundame. Linnaplaneerimise makrotasandi kõrval on sisearhitektuuri inimskaalal potentsiaal pakkuda suhteliselt kiireloomulisi lahendusi linnaruumi vajakajäämistele. Oma töös nimetan sellist lähenemist linnaleevenduseks.
Eesti suurimat, Lilleküla jalgpallikompleksi, ning esindusstaadionit A. Le Coq Arenat ümbritseb aga endiselt autokeskne linnaruum. Avalikule ruumile, jalakäijale ning linnaruumile kui linnaelanike kohtumispaigale on minimaalset tähelepanu pööratud. Siin on potentsiaal valitsev autokeskne linnaruum ümber mõtestada inimkeskseks linnainterjööriks. Teen seda läbi erinevas skaalas linnaleevenduste – liikudes linnainterjööri poole.
Juhendajad Mariann Drell, Pavle Stamenović ja Gregor Taul.