Üheksa küsimusega toovad arhitektuuritudengid välja oma õppimist ja tegemisi EKAs, tõekspidamisi, ning eriala vahest isegi riukalikke nüansse. Vastused annab Arhitektuuri ja linnaplaneerimise neljanda kursuse tudeng Julia Freudenberg.
Julia Freudenberg
arhitektuur ja linnaplaneerimine
4. kursus (AL20)
– – – –
1. Miks sind arhitektuur huvitab?
Arhitektuur on põnev, sest see töö on väljakutsete rohke. Töö koosneb pideva kompromissi otsimisest ja erinevate vajadustega arvestamisest ning proovides selle kõige juures hoida ka peamist ruumi/projekti ideed. Kõige huvitavam osa on igas olukorras eritasandite nägemine ning nende analüüsimine.
2. Mis sul hetkel käsil on?
Suvel jõudsin tagasi oma teiselt Erasmuselt, õppisin sügissemestril Linzi ülikoolis BASEhabitat programmis. Kevadsemestril olin sama kursusega Portugali väikeses külas kolm kuud ehituspraktikal, kus tudengitena renoveerisime olemasolevat maja. EKA-l on väga head välisvahetuse võimalused ning soovitan väga neist osa võtta.
Nüüd proovin saada tagasi tempokasse EKA õppesse ja parasjagu on käsil planeerimisstuudio disainprojekt Rail Balticu Urge peatusele. Algülesanne on osutunud vägagi põnevaks, kuna harjumuspärase linnaskaala asemel pakub Pärnu lähistel asuv 140 elanikuga Urge hoopiski teistsuguseid väljakutseid.
Lisaks läbin arhitektuuri konserveerimise ja restaureerimise täiendkoolitust ja lähen kohe nädalaks külla Norras Erasmus-vahetusel olevale kursaõele.
3. Üks valearusaam sinu silmis arhitektuurist? või arhitektuuriõppest
Vale arusaam, mida olen kuulnud, on, et arhitektil peab olema oma lemmikstiil ning arhitekt on see, kes joonistab maju.
Tänapäeva arhitekt peab kindla stiili järgimisest tähtsamaks konteksti tajumist ja sellega arvestamist. Arhitekti roll on laiahaardeline ja ta võib tegeleda hoopis linnaruumi kujundamisega nii väiksel kui suurel skaalal, ehitusmaterjalide ja -tehnikate arendamise, näituste kureerimise või neil ise osalemisega, arhitektuuriteooriale või -ajaloole keskendumisega või kohalike inimestega ideede arendamisega.
4. Lemmikprojekt EKAs?
Leonard Ma ja Tuomas Toivoneni Hotellistuudiost, mis oli ka minu lemmik, loete nagunii kõigis teistes vastustes, aga hea põhja sain ka Keiti Kljavini ja Kristi Grišakovi Linnamudelite kursusel. Sain seda võtta linnaplaneerimise spetsialiseerumise tõttu, sest muidu on see Urbanistika magistriprogrammi aine. Kursus tegeles Ida-Virumaa näitel kahaneva elanikkonna ja selle mõjude uurimise, analüüsimise ja teoretiseerimisega. Tunnen, et see on aidanud hiljemgi kahanevate piirkondade murede ja huvide mõistmisel.
5. Mis on EKA ajal pakkunud sulle kõige suurema emotsiooni?
Meie väike, kuid kokkuhoidev erialane kogukond. Sooja südamega kohtun iga-aastastel konverentsidel, näitustel või jõulupidudel arhitektektuuritudengite, vilistlaste või õppejõududega ning alati on tore erinevate teemade üle arutada.
6. Mis on sinu guilty pleasure arhitektuuris?
Reisimine ning erinevate arhitektuuripärlite kogemine. Arhitektidena oleme õnnistatud, et meie “muuseum” ehk näidete kogu on linn ise. Viimase paari aasta jooksul on näiteks süda hakanud pekslema, kui külastasin Viinis Wohnpark Alterlaa elamuarendust ja kogesin Filmcasino sisekujundust ja ruumiplaani, läksin suplema Müncheni Müller´sches Volksbad avalikku ujulasse, uitasin Londonis mööda Alexandra & Ainsworth estate ja Barbicani keskust, ekslesin Kopenhaageni aedlinnades või piilusin salaja Valgeranna kinomajja.
7. Kui saaksid olla ühe maja autor, mis (või kes) see oleks?
Olemasolevate majade ümbermõtestamine pakub vägagi huvi. Näiteks oleksin hea meelega Dorte Mandrupi ja Christian Olriki Vandflyverhangareni autor. See on vana hüdrolennukiangaar, mis majutas Kopenhaageni arhitektuurikooli tudengeid ning sain ka ise ühe semestri selles avaras hoones õppetööd kogeda. Olen jälginud ka Assemble Studiot, kes lisaks paeluvale horisontaalsele tööstruktuurile teevad palju põnevaid projekte nagu The Cineroleum või Granby Four Streets.
8. Nimeta üks film, raamat, laul või mis iganes, mis lugejale midagi arhitektuuri kohta õpetab?
Kindel lemmik on Edwin Abboti “Lapikmaa”, mis räägib kahemõõtmelise maailma hr Ruudu seiklustest muudes mõõtmetes. Kriitilise pilgu arendamiseks soovitan lugeda kasvõi pisteliselt Kristoffer Lindhart Weissi raamatut “Critical city”, mis vaatleb Kopenhaagenit kui linna, mis on muutunud Welfare linnast Wealth linnaks. Ja absoluutne klassika on Juhani Pallasmaa “Eyes of The Skin”, mis arutleb inimese eri meelte üle ning kritiseerib viimase sajandi arhitektuuri keskendumist visuaalsele meelele, jättes välja kuulmise ja kompimise, mis on ruumi tajumiseks ja kogemiseks vägagi tähtsad.
9. Inspireeriv piirkond Eestis, kus jalutada?
Narva Veneetsia või Toolse ordulinnus ja selle rand.