Rauaniidi projekt

Uue hoone projekti autorid on KUU Arhitektid

Arhitektuurikonkursile laekunud kümne võistlustöö hulgast tunnistati esikoha vääriliseks KUU OÜ ideelahendus märgusõnaga “Linea”, mille autoriteks on Eesti Kunstiakadeemia vilistlased Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann.

Žürii hindas võidutöö juures enim selle loogilist ja hästi toimivat plaanilahendust ning selle minimalistliku ja miljööd säilitavat arhitektuurset välislahendust. Samuti kiideti hoone siseõuepoolse külje osalist avamist välisruumiks ning selget arusaama jätkusuutliku säästva arengu vajaduste arvestamisest.

Arhitektide sõnul keskendusid nad just tulevasele tudengile ja sellele, et hoone toimiks sisemiselt sünergiliselt. “Me oleme kõik Kunstiakadeemia vilistlased ja meie jaoks on väga olulised juhuslikud kohtumised erinevate erialade vahel kooli sees ja me püüdsime oma arhitektuuriliste võtetega sellistele kohtumistele võimalikult kaasa aidata,” sõnas Koit Ojaliiv.

EKA rektor Signe Kivi lisab: “Mul on hea meel, et võitjad olid Kunstiakadeemia vilistlased, kes eriti hästi oskasid oma projekti panna kõike seda, mida nad üliõpilastena soovisid – seda, et see maja oleks avatud, et ta lubaks muutusi, et ta ei oleks suletud süsteem.”

Eesti Kunstiakadeemia tulevases õppehoones saab olema ligikaudu 12 000 ruutmeetrit suletud netopinda. Planeeritud ajakava kohaselt on uues õppehoones võimalik alustada õppetööd 2018. aastal.

Võistlustöö nimega “Linea”

Žürii üldhinnang: “Sümpaatselt minimalistliku ja miljööd säilitava arhitektuurse välislahendusega töö, milles siiski suurimaks väärtuseks loogiline ja hästi toimiv plaanilahedus. Plaanilahenduse tugevuseks on kooli sissepääsude, üldruumide ja keskse trepihalli paigutamist tehasehoone esialgsete hooneosade 1 ja 3 asemele, kusjuures väärtuslikuks loetud Kotzebue tänava poolne neljakorruseline fassaad on säilitatud esialgsena. Arhitektuurselt tugevaks ideeks on hooneosa 7 siseõuepoolse külje osaline avamine välisruumiks, mis parandab olulisel määral praeguseks ehk liialt suletud ja kitsa siseõue ruumimõju ja reaalset kasutatavust. Üldises lähenemises on hoomatav selge arusaam jätkusuutliku säästva arengu vajaduste arvestamisest.

Töös kavandatud sekkumine olemasolevasse hoonestusse on nii linnaehituslikult kui arhitektuurselt selge ja kvalitatiivne. Arhitektuurses välislahenduses on saavutatud hea tasakaal uue peapääsu fassaadiosa ja säilitatava kaitsealuse hoone vahel. Seejuures on väheldase peapääsu kujundusega antud äratuntav signaal hoone uuest sisust ja otstarbest. Konkreetse piirkonna eristamine olemasoleva hoonekompleksi keskel tekitab kaks artikuleeritud sissepääsu mõlemalt majaga külgnevalt tänavalt, loob head ja arusaadavad logistilised ühendused maja erinevate osade vahel, toob välja uue osa ning ümberehituse piirid ja printsiibid, viitab ka läänepoolse sisehoovi mõistlikule kasutuselevõtule. Töö küsitavuseks on avalikku kasutusse kavandatud raamatukogu paiknemine ülemistel korrustel, kuid seda on võimalik ümber paigutada 1. ja 2. korrusele.

Kvartaalne struktuur on säilitatud ja pidevat hoonefronti arhitektuurselt rõhutatud. Sissepääs on antud ühelt tasandilt kuid kahelt tänavalt ja siseõuest. Esimese korruse tasand ühendab sujuvalt eri hooneosade esimesed korrused erinevaid võimalusi pakkuva voolava ruumiga. Peasissepääsu ette on kavandatud lõunapäikesele avatud ja kaetud plats, mis võib olla piisav kooliga seotud avalik ruum. Platsi täpsem lahendus ja maapinna kallete suhe sissepääsuga tekitab samas küsitavusi, kuid seda saab korrigeerida.”

Uus EKA maja koosneb mitmete ajajärkude kihistustest, mille muudavad tervikuks uus maht hoonekompleksi südamikus ja vähesed lisandused vanemates hooneosades. Põhieesmärgi – et ruum looks võimalikult suurt sünergiat – jagasime omakorda kolmeks juhtideeks.

Skeem 1 Hoone osadele on antud A, B, C ja D tähistused. A hoones on raamatukogu, kõik kateedrid, administatsioon ja mõned osakondade töökojad. B osas on fuajee, kaldauditoorium ja kõik ühisõppeklaasid, C osas on tudengite stuudiod ja D osas on töökojad.

1. Süda (ühtsustav alge). Hoonekompleksi uues osas (B-majas) asub logistiline süda, milles kohtuvad erinevad trajektoorid. Sel põhjusel on siia paigutatud üldainete ruumid, kõik avalikud funktsioonid ja ka hoone peasissepääsud.

Skeem 2 Hoonet läbiv nn aktiivne sein ja liikumisala

2. Vereringe (mitmekesistav alge). Loomingu üks olulisi inspiratsiooniallikaid on teiste teoste tekkimise ja alternatiivsete tegemisprintsiipide kogemine. Nii on kunstiülikooli eri osakondadel suur vastastikku rikastamise potentsiaal. Hoone logistilise skeemiga on tehtud maksimaalselt lihtsaks maja peale uitama minemine, et uusi ideid ja hingamist leida. Seda võimaldab sisehoovi perimeetris liikuv ühenduskoridor, mis pakub ka visuaalseid seoseid eri hooneosade vahel (joonisel nr 1). Vereringet markeerib ka muudest ruumiosadest visuaalselt eristuv nn aktiivne sein (joonisel nr 2). Selle meetripaksuse seina sisse on paigutatud erinevad tugifunktsioonid (puhkenurgad, kööginurgad, WC-d, panipaigad, lokkerite nišid jne). Tudengistuudiote plokis (C-hoones) liitub vereringega ka nn vertikaalne sisehoov ehk terrasside ja ühisruumide grid (võrgustik), mis alumistel korrustel jätkub hoovi ulatuva laia trepistiku kui potentsiaalse sündmusruumiga.

3. Skelett (elastse tooriku alge). Tööstusruumile iseloomulikult on endise sukavabriku ruumid askeetlikult tegemisekesksed – ruum on siin tooriku kujul, skeletina.
Arhitektuurse lahendusega on seda tooriklikkust ja lõpetamatust püütud säilitada ja rõhutada: maja ei peaks olema ise teos, vaid justkui pildiraam ja kasvupinnas võimalikele erinevatele kasutustele ja tulevastele teostele, mida siin looma hakatakse. Ruum on taotluslikult n-ö lõpetamata, et kasutajad saaksid seda enda vajaduste järgi ise edasi kujundada.

Hoone lõpetamatuse juhtideest lähtuvalt oleks ideaalne, kui ka sellesse välja pakutav kunstiteos kätkeks lõpetamatust või ajas muutuvust või (kasutajatepoolset) jätkatavust.

Skeem 3 Arhitektuurseid põhiideid selgitav skeem