Vastutuult kiirkõnd Rotermannist Vent Space’i tõstis pulssi rohkem kui tahaksin tunnistada. Taamal mängleva kergusega oma ma-ei-tea-mitmekümnendat kilomeetrit jooksvate Ironmani võistlejate taustal torkasid mu pingutusest õhetavad põsed eriti hästi silma. Plaanisin algselt oma laupäevase näitusekülastuse mõnusalt pikaks venitada, kuid argikohustuste kuhjumine jättis kunstile pühendamiseks vaevalt tunnikese. Nii ma siis läksingi, pooljoostes, et Anna-Josefine Viigi ja Pille Alasi näitust “Unwanted Parts” selle viimasel päeval veel näha. Sisehoovi jõudes tõmbasin tempot alla, et kultuuriinimesele omase nonchalantsusega Vent Space’i siseneda.
Galerii olid asustanud liikumatud kehad. Üks madratsihunnikul, paar tükki postamentidel, mõnel oli jäsemeid puudu ning mõnest olid näitusele jõudnud vaid neerud või hambad. Anna-Josefine ja Pille olid andnud kuju uutele eluvormidele — lapp lapi haaval kokku nõelutud kehastused, mis on sündinud neist ütlemata sõnadest ja allasurutud tunnetest, mille läbi seedimine enamasti argipäeva ei mahu ning mille mugavalt kuskile kuklasse eest ära lükkame. Seda muidugi seni, kuni kuklas ruum otsa saab ja oleme sunnitud kogu selle kuhjaga järsku silmitsi seisma.
Kunstnikud tõdesid, et näituse valmimine oli nende jaoks omamoodi teraapiline ning võimaldas neid mõtteid ja tundeid mingil määral läbi töötada. Madratsikuhja krooniv tegelane oli selles protsessis võtnud kõige terviklikuma inimesesarnase kuju, samas kui tema kõrval olev erkroosa kogu koosnes vaid torsost ja ühest jalast. Saatetekstid küll puudusid, kuid vestlusest kunstnikega sain teada, et see roosa rõhutatult pooliku vormiga keha oli sündinud hirmust rasestumise ees. Oma lõpetamatuses peegeldas ta hästi selle hirmu vahelduva mastaabiga haaret — päevade hilinemisega kaasnev kõikehõlmav ärevus, mis samas jälle hetkega kaob, kui menstruatsioon algab.
“Oma lõpetamatuses peegeldas ta hästi selle hirmu vahelduva mastaabiga haaret — päevade hilinemisega kaasnev kõikehõlmav ärevus, mis samas jälle hetkega kaob, kui menstruatsioon algab.”
Näituse peamine osa mõjuski mulle eelkõige kunstnike isikliku protsessi ühe vaheetappina, allasurutud tunnetega silmitsi seismisena, kust endale jäeti vaid vajalik ning kõik üleliigsed osad leidsid oma koha galeriis. Mind rabas sealjuures see erakordselt somaatiline õhkkond, mis Vent Space’is valitses. Eksponeeritud kehasid uurides tabasid mu enda keha igasugused surinad ja tõmblused, kuid need ei kõnetanud otseselt mind, vaid rääkisid pigem Anna-Josefine ja Pille lugusid. See side tulenes kindlasti näituse valmimise viisist – käsitööna õmmeldes-tikkides-lappides kuju saanud tegelastesse jäi autoritest nii mõndagi (see ju tegelikult oligi kogu asja point). Nii sotsiaalmeedias näitust kirjeldavas tekstis kui ka näituseruumis kohapeal julgustasid kunstnikud külastajaid tegelasi katsuma, torkima, isegi ümber paigutama. Kavatsesingi seda teha, kuid mingil hetkel ei tundunud see enam kohane. Tajusin neid kehasid sügavalt isiklikena, kuid mitte minule isiklikena. Ja kellegi teise isiklikes asjades ma pigem sobrama ei kipu.
“Eksponeeritud kehasid uurides tabasid mu enda keha igasugused surinad ja tõmblused, kuid need ei kõnetanud otseselt mind, vaid rääkisid pigem Anna-Josefine ja Pille lugusid.”
Jõudsin näituse teise osani (kunstnikud neid küll ise järjestusse ei pannud, ma lihtsalt juhtusin näitust niipidi läbima), mis peitis end suurte roosade kardinate taga. Heitsin tossud jalast ja sukeldusin tundmatusse, maandudes pehmete väätide meres. Ees ruumis olid kunstnikud justkui mulle ette näidanud, mida ma tegema pean – üks korralik sügisene suurpuhastus, omamoodi hingeline inventuur – ning nad varustasid mind mugavalt kohaga, kus sellega siis kohe pihta hakata. Lebasin seal punakalt hämaras toas ja põimisin oma jäsemed pehmete soolikate vahele, mõeldes näiteks sellele, kuidas see seljavalu, mille ma halva rühi ja vähese jõusaali arvele kannan, ilmub alati neil perioodidel, kui parasjagu ärevusega maadlen. Hakkasin just seda hingeelu rasket ust veidi rohkem paotama, kui meenus – mis kell on? Tõmbasin ruttu selle mõttelise ukse jälle kinni (igaks juhuks panin haaki ka) ja nautisin veel paari hetke selles üsalikus ruumis, enne kui kardinate vahelt jälle päevavalgusesse astusin.
Vestlesin veel veidi kunstnikega ja üritasin mitte jätta muljet, et mul lahkumisega kiire on. Enne väljumist vaatasin veel korra üle õla nende roosade kardinate poole, sellise maguskibeda igatsusega, nagu filmides vaadatakse. Minust seekord Vent Space’i ühtegi üleliigset osa kahjuks maha ei jäänud. Nagu luhtunud kohtingute järel ikka öeldakse – asi polnud sinus (näituses), vaid minus. Ruttasin oma päevaga edasi. Ironmanid jooksid ikka veel. Tõstsin ka tempot ja lükkasin kogu lahtipakkimist vajava hingeelu kolju tahaossa, et pea taas mõnusalt tähtsusetute argimuredega täita. Salamisi ihkan ikkagi läbi roosade kardinate hämarasse tuppa. Varsti lähen, ma luban.
Jane Treima on fotograafia ja somaesteetika huvline kunstiteadlane (BA).