Foto: Annaliisa Roots
Disaini ja Innovatsiooni õppekava lõpetajad teevad lõputööna portfoolio. See on tudengi ülevaade nelja õpinguaasta jooksul valminud töödest ja arengust. Lõpukaitsmisel tutvustab tudeng oma portfooliot. Meie lõpetaja Annaliisa Roots räägib oma portfoolio sünniloo.
Otsustasin kastist välja mõelda ja, irooniliselt, panna oma tööd karpi, mis võiks imiteerida ühte retro reisikohvrit. Seal sees on minu tööd, mis on nüüdseks saanud postkaartideks A5 formaadis. Kuigi see reisikohver koos töödega jääb EKAsse maha, siis mentaalselt võtan ma kõik teadmised, mis ma olen oma tehtud koolitöödest saanud, enda järgmise eluetapi reisiks kaasa. Need postkaardid ongi mu kirjad Eesti Kunstiakadeemiale, mis ma aja jooksul talle saatsin. Teekond selle konseptsioonini ei olnud lihtne. Miks minna otse, kui saab ringiga?
Neljanda aasta teisel semestril ulgusin ma aprilli alguses Londoni Lutoni lennujaamas – olin eraeluga pahuksis ning järgmisel päeval oli vaja minna konsultatsioonile oma portfoolio ideega, mida mul polnud, ning sisuliselt kuu aja pärast pidi kogu töö valmis olema. Aju loomingu osakond oli justkui korraga kollektiivpuhkusele läinud ja mina kraapisin paaniliselt nende ukse taga, lootes, et keegi lõpuks avab selle. Ma keeldusin lahendama oma portfooliot tavapärasel viisil, kuna arvasin, et see oleks midagi, mida ma hiljem kahetseksin. Kui ma lõpetan midagi, tahan, et ma jään meelde ja kui mitte mina, siis mu looming. Ei jäänud muud üle, kui hakata ust lahti muukima.
Lõpuks, kui konsultatsioonini oli jäänud vaid tund aega, leidsin interneti mustast august pildi valgest kastist, mille kõrval olid polaroidfotod. Sellest piisas, et mu loovus hakkaks taas tööle. Otsustasin oma töödest postkaardid teha, sest need sümboliseerisid minu jaoks korraga nii reisimist ja uut algust kui ka mineviku austamist. Õnneks oli minu juhendaja Kerstin Kessu Raidma selle ideega vägagi toetav ning põrgatas minuga mõtteid potentsiaalsete lahenduste kohta. Lõpuks käis ta välja idee, et need postkaardid ongi mu kirjad EKAle. Tuli lihtsalt välja nuputada, kuidas neid disainida.
Igal aastaajal on mu maitse ja stiil vägagi erinevad – kõik seda tänu muusikale, mida ma rotatsioonis tööd tehes kuulan. Kevadkuudel on mu looming heledam, lootusrikkam ja värvilisem kui aasta teisel poolel, mis väljendub ka minu portfoolios. Viimastel aastatel on valgusrohkel ajal tugevasti domineerinud mu muusikavalikus kaua kuulatud artist Tyler the Creator, kes on ka minu disainitöid suuresti inspireerinud, ka seekord lõputööd tehes. Tema kõrvale kerkisid sel aastal ka artist Niko B ja üldine bossa nova muusikažanr. Midagi on nende kohati kiiksulises muusikas, mis paneb mind nägema värve (luban, ma ei ole skisofreenik), mis maalivad tee vabadusse, kus pilved sinises taevas kannavad enda peal julgeid päikeseotsijaid. Ka sel aastal tuli kutse minul sinna minna.
Raskusi sellel teekonnal oli palju. Üllataval kombel valmistas mulle kõige rohkem raskusi autori deklaratsiooni ja CV kujundamine samasse stiili, mis olid teised postkaardid. Arvasin, et pääsen lati alt, kui panen olulise dokumendi copy-paste’iga lihtsalt A5-le, kuid tulutult. Lisaks sellele pidin kogu teksti kirjutama käsitsi, sest teiste postkaartide puhul olin tööde tekstid nii lahendanud. Samuti valmistas mulle suurt peavalu karbi enda dekoreerimine, kuna nahaga töötamine ei ole juhuslikult minu erialaga seotud ega ole ka väljaspool kooli sellega kokkupuutumist. Õnneks minu sõbranna, kellel oli sellel alal rohkem teadmisi, tuli mulle appi. Ka lihtsa A5 trükkimine osutus üsna suureks probleemiks, kuna algne paber, mida lootsin kasutada, osutus liiga tekstuuriliseks, mis rikkus minu tööde väljanägemise. Tunnen, et sain lisaks Visuaalse Kommunikatsiooni BA-le ka teadmisi paberimaailmast.
Olen äärmiselt õnnelik, et olin julge ja suutsin oma visiooni üsna täpselt ellu viia. Tänu sellele taaselustasin ka iseennast. Ei oleks seda saanud teha ilma Kessuta, kes mind pidevalt toetas ning julgustas mind kasutama viimast võimalust koolis proovida midagi teistsugust ja ägedat. Aitäh sulle! Samuti olen tänulik oma kursakaaslastele (Anna, Anita ja Eva), kes ööd ja päevad minu pisidetaile, kuid üliolulisi, krõllis silmadega võrdlesid ja nõustasid, kui olin omadega tupikus. Olen rõõmus, et olen ümbritsetud sõpradega, kes mentaalselt mulle palju toeks olid sel keerulisel ajal. Aitäh teile!
Kindlasti patsutan õlale neile, kes tulevikus otsustavad sarnast teed läbida. See on ääretult inspireeriv ja loominguliselt vabastav. Soovitan ikka minna ringiga, mitte otse, sest teekond sinna võib anda loo, millega tulevikus inspireerida ennast ja ka teisi.
Fotode autor: Annaliisa Roots