Merilin Talumaa
Eesti Kunstiakadeemia pakub Eestis ainsana kõrgharidust sepakunsti erialal. Kuigi Eestis on sepakunstil väga pikk traditsioon, on maailmas pigem tegemist unikaalse erialaga: neid riike ja ülikoole, kus sepakunsti õpetatakse, on väga vähe. Kunstiakadeemias antakse sepakunstnikule tugev praktiline baas ning samas on võetud suund arhitektuursete detailide ja monumentaalsete kunstiobjektide loomisele. Kahe vilistlase, praeguse õppejõu Rait Siska ja töökodade juhataja Risto Tali koostöös on avalikku ruumi valminud mitmed suuremahulised sepistööd. Kunstnikega vesteldes selgub, et koos on töötatud juba pea 13 aastat.
Üldjuhul on tööprotsess sepakunstnike praktikas pikaajaline ja mahukas, mistõttu pole Siska ja Tali koostöös midagi iseäralikku. Kõrgel tasemel metallikunstnikke on Eestis vähe, materjale aga tohutult palju, seega on kõigil lõpetanutel võimalus leida oma nišš. Siska ja Tali rõhutavad, et lisaks seppade omavahelisele koostööle on tihtipeale ainuvõimalik oma ideid teostada koostöös arhitektidega. “Arhitekt lahendab ruumilise situatsiooni, sepp vormilise. Lisaks küsivad arhitektid nõu materjali osas ning materjali tunnetus on see, millega sepad igapäevaselt kokku puutuvad.” Kunstnikud lisavad, et väga suur osa mahukatest ja olulisematest töödest nende praktikas on teostatud koostöös arhitektidega.
Üks viimaseid seesuguseid näiteid on möödunud aasta sügisel valminud Narva Kolledži hoone väravad. Töö algas juba 2006. aastal, mil konkursi raames pöörduti Siska ja Tali poole ettepanekuga Narva Kolledžile sepistööd teha. Kuigi ehitustöö ja väravate valmimine venisid üsna pikale, näivad kunstnikud kogu protsessi kulgemisega väga rahul olevat. “Koostöö ehitajaga oli super. Ehitust juhtis Sven Rumm, kes lasi autoritel endil väga palju teha. Hoone arhitektuuriline lahendus ja sisekujundus mõjusid inspireerivalt ja värskendavalt, koostöö kõigi osalistega kulges sujuvalt.”
Maja lääneküljes paiknev sisehoovi värav köidab tähelepanu filigraanse võrkja mustriga. Selle motiivistik viitab Lõuna-Ameerikas elavale Narva-nimelisele liblikale (Chlosyne narva). Värava teostamisel osalesid lisaks Talile ja Siskale veel üksteist seppa, nende seas oli nii praegusi kui endisi tudengeid. [3] “Üliõpilased olid kaasatud peamiselt viimased neli kuud, kui tööd oli väga palju. Kuna oli suvevaheaeg, siis paljud tudengid tulid lihtsalt appi, et saada kogemust.”
Talil ja Siskal on hetkel käsil veel mitu mahukat projekti. Aastaid tagasi võitsid nad koos Öö-Öö arhitektidega Tartu Maratoni 50nda juubeli monumendi konkursi. Tegemist on – nagu avalikku ruumi puudutavate muudatuste puhul ikka – pikaajalise ja keerulise protsessiga, mis seisab hetkel nii majanduslike ressursside kui linnaga läbirääkimiste taga. Hetkel käib koostöö ka Kuup Arhitektidega, see puudutab Kultuurikatla ruumidesse kolivat Arhitektuurikeskust. Projekti teema on kunstnikele mõneti uus: keskel kohal on taaskasutus. “Vanast elektrijaamast sai välja võetud elektrikilpide metallist esipaneelid. Nendega mängides tekitame uued vormid.”
Keerulise ja tundliku iseloomuga ruumiks peavad Tali ja Siska Tallinna vanalinna. Kunstnike sõnul on vanalinna midagi teha äärmiselt keeruline. “On mõistetav, et muinsuskaitse on vanalinna puudutavates muudatustes väga range ja oma ideid tuleb neile väga selgelt väljendada. Kui tegime Suur-Karja tänava algusesse kolme varikatust, siis tuli lahendus muinsuskaitsega üksipulgi läbi rääkida, mis oli iseenesest hea kogemus. Samas on mõneti arusaamatu, millist joont muinsuskaitse soovib hoida, kui vanalinn on juba ammugi niivõrd eklektiline. On ilmne, et ninnunännutamine on vanalinnas lubatud, kuid tugevat ja selgelt joont hoida on juba keerulisem.“
Lisaks mastaapsematele avaliku ruumi töödele loovad Siska ja Tali ka funktsionaalseid ja pisisepiseid. Koos on tehtud näiteks presidendi maakodu Ärma talu kaev, Merirahu eramu (2009, arhitektid Lembit-Kaur Stöör ja Ülo-Tarmo Stöör) trepipiirded ning eelmise aasta lõpus võitsid Tali ja Siska Arhitektide Liidu teenetemedali konkursi. Tänumedal on taaskord näide äärmiselt filigraansest ning detailideni läbimõeldud sepistööst, mis kannab vaatamata väikestele mõõtmetele sümboolselt edasi linnaruumi ühtset, ent katkendlikku loomust.
[1] Tanel Veenre. Kare käsi siidkindas. – Kunst.ee / Ehte-eri, 2012/3, lk 9.
[2] Katrin Sipelgas on tänaseks ehtekunstist eemale jäänud.
[3] Narva Kolledži peavärava teostamisel osalesid Hannes Tõnuri, Fred Truus, Mart Kekišev, Marko “Pulk” Heinoja, Hans Otto Ojaste, Siim “Tont” Kuusemäe, Tarvo Porroson, Karl Kevin “Väikepoiss” Luts, Villem Altmets, Kenneth Liber ja Ivo Tšetõrkin.