“665448”
Elame ebakindlal ja uutmoodi ajastul. Kokku võivad saada erineva tausta ja loomemeetoditega
kunstnikud ning kutsuda esile uudseid kooslusi ja olulisi diskussioone. Kolme klaasikunstniku – Mare
Saare, Kazushi Nakada ja Kristiina Uslari – puhul on üheks ühiseks nimetajaks olnud klaas kui
lähtematerjal. Ehkki kõik kolm kasutavad seda igapäevaselt oma töös, kaasatakse ka hoopis erinevaid
materjale ning töövahendeid. Nakada puhul on selleks antud kontekstis hoopis keraamika ja video.
Kõiki kolme ühendab sotsiaalsete, filosoofiliste ning poliitiliste küsimuste esitamine, kuid sedagi
väga erineval moel. Kunst ei saa abistada inimesi füüsiliselt ega muuta maailmas valitsevaid süsteeme.
Küll aga suudab kunst panna inimesi mõtlema, mõistma ja miks mitte ka tegutsema.
Näitusel „665448“– kodeeritud on siia autorite vanus näituse toimumise hetkel – kohtub vaataja
installatsiooni-, video- ja klaasikunstiga, mille loojate erinev sünnikoht ja –aeg juba iseenesest loovad
huvitava algpunkti kõrvetavate probleemide eriilmeliseks tõstatamiseks ja lahendamiseks.
Maailmas võõrsil
Mingil hetkel jõudsin lõplikult arusaamisele, et sõnade asemel ongi minu väljendusvahendiks klaas ning
selles pole midagi taunimisväärset. Olles kulgenud maailma pidi tänaseks kuuskümmend ja kuus aastat,
püüdsin seda teekonda kokku võtta piltide reana, kus klaasmaterjali imeväärsest mitmekesisusest on
välistatud talle eeldatavalt olemuslik läbipaistvus. Iga talletatud koht ja mõttevälgatus on järelkujutisena
kordumatute hetkede interpretatsioon.
Mare Saare
Minu arheoloogia / Replica
Ehkki olen minu arheoloogia projektiga töötanud juba aastaid, küsin vahetevahel endalt, kas seda
võib pidada kunstiks. Kuid siiski, see võimaldab mul väljendada olulisi sotsiaalseid, filosoofilisi ja poliitilisi
küsimusi. Mu kirglik soov uurida mitte kunstiga seotut, vaid inimkonna olemust ning maailma käivitavaid
sündmusi ja protsesse, esitada sotsiaalseid, filosoofilisi või poliitilisi küsimusi. Mu huviorbiidis on
inimkonna olemuslikkus, kõik, mis maailmas toimub.
Globaalne majandusmudel on loonud tarbimisühiskonna. Näib, nagu looks see meile teatava
“õnne”, vaatamata järjest tõsisematele kaasnevaile probleemidele – kliimamuutused, vaesuse
akumuleerumine, mürgitatud maailm. Meie mugav elustiil, nii irooniline kui see ka pole, tugineb täielikult
meie väärtushinnangutele rajatud majandusele, samal ajal olles ohuks elule planeedil.
Kunstiprojekti “Replica” võib mõista mitut moodi. Ta esitab küsimusi, kuid ei anna vastuseid. Ta ei eelda
nõustumist. Esitatud kujundid on visuaalselt omavahel vastuolus, mis loob eelduse globaalsete kriitiliste
valupunktide esiletoomiseks. See võimaldab meil ka hinnta erinevatest vaatenurkadest majanduse
tähtsust ja ülemuslikkust.
Mõlema projekti arengu jälgimine aitab mul oma mõtteid arendada ja koondada. Uurimine,
eksperimendid ja lõputu mõttetegevus on kunstiprotsesside kõige huvitavam osa. Samal ajal on see kõik
ka küllaltki kummaline. Kui tahaksin lihtsalt midagi välja ütelda, oma arvamust avaldada, oleks kergem
seda teha sõnades, kirjutada tekstina … Poleks ju tarvis värve, kujundeid, objekte … Kuid mulle on
omane kasutada kujundite keelt, teha nähtavaks midagi, mis kulgeb tegelikkuse ja mu kujutlusvõime
piirimail.
Kazushi Nakada
Seisundid 2021
On seisundeid, mis tõmbuvad kokku sekunditeks, venivad aastateks või hanguvad igaveseks.
Mõnes seisundis võib sekund kesta tunde ning mõnes mööduda nädal nagu päev.
Sõlmed meie sees ja meie ümber mõjutavad seisundeid ja painutavad aega ning ruumi. Ühes sõlmes
võib peituda mitu seisundit ja vastupidi, ühes seisundis võib olla koos mitu sõlme minevikust, olevikust ja
tulevikust. On sõlmi, mis hargnevad ajaga, ja sõlmi, mis lahenevad üksnes neid läbi raiudes. Ometi on
kõik sõlmed omavahelises seoses, jagades vastastikku infot ning määrates seeläbi ära selle, millises
seisundis me just praeguses hetkes oleme.
Kristiina Uslar