Novembris 2021 tunnustas Haridus- ja Teadusministeerium ettevõtlus- ja karjääriõppesse panustavaid ning seda edendavaid inimesi. “Aasta ettevõtlik õpetaja 2021” silmapaistev nominent oli ka Sven Idarand!
Maarin Ektermann vestles nominendiga ettevõtlusest ja ettevõtlikkusest EKAs, õpetamisest ja rööprähklemisest.
Palju õnne selle nominatsiooni puhul! Räägi palun sissejuhatuseks, kuidas sinu õppejõu teekond on kulgenud ja mis aineid sa praegu EKAs annad?
Olen EKAs juba päris pikalt olnud, kõigepealt Avatud Akadeemias ja seal ühe projekti raames oli vaja õpetada projektijuhtimist ja äriplaani tegemist, mis läks päris toredalt käima – kuigi esimest korda õpetasin ettevõtlust hoopis animatsiooniosakonnas. Teadus- ja arendusosakonnas, kuhu ma edasi suundusin, olid meie ülesandeks ka ettevõtluskoostööd ja spin-offid ning sel ajal alustas ka projekt Edu Tegu, mille raames hakati kõikidele kõrghariduse tasanditele ettevõtlusõppemooduleid välja töötama. Siis see teema kukkus juba tõsisemalt just mulle sülle. Praegu annan üldainetena BAs valikmoodulis “Elu pärast ülikooli” kursuseid “Loovus ja majandus” ja “Intellektuaalne omand” ning MAs “Loomeettevõtlus” ja “Creative Industries”, kuna sihtrühmad on erinevad, siis ühed on välismaalased ja teised on Eesti tudengid, siis nende õpetamisstruktuur on natuke erinev. Olen andnud aineid päris palju ka disainiteaduskonnas.
Kuidas sa need ained oled üles ehitanud, milliseid tööriistu sa kasutad?
Kunagi kui alustasime, siis oli ettevõtlusõpe selline, et räägime suurtes massiloengutes, mis on OÜ ja FIE – see ei jõudnud kuigipalju kohale. Edu Tegu projekti raames tehti ülikoolide uuring, kust tuli välja, et EKA vilistlased on üldse kõige ettevõtlikumad inimesed kõikidest ülikoolidest, paljud loovad ise endale töökoha – kuidas neid siis selleks ette valmistada või mis probleemid üldse võivad tekkida? Ükskõik milline juriidiline keha on valitud, ikka tuleb endale leida finantsid, hoida raamatupidamise korras, jõuda oma sihtgrupini jne. Nii et lihtsalt info andmisest liikusime selleni, et paneme tudengid sellesse süsteemi sisse, isegi kui veel ei ole kindlat mõtet, aga et nii oma ettevõtet tehes kui ka vabakutselisena mõtleks tudeng juba natuke läbi, kellele ja miks ta teeb. MA aine on ehk isegi kõige põnevam, see on üles ehitatud tudengi enda projekti reflektsioonina. Ettevõtlusõpe EKAs ei tähenda, et kõik peaks hakkama äri ajama, vaid pigem laiemalt ettevõtlikkust, räägime nendest väljakutsetest, mis Eesti kontekstis ees ootavad ning selle kõrvale olen kutsunud mõned praktikud ja külalised, kes vaatavad mingit valdkonda laiemalt. Kursuse lõputööna proovivadki tudengid ennast näha selles protsessis – kuidas nad mida tahavad teha, kus on kitsaskohad nende valdkonnas. Samamoodi siis rahvusvaheliste õppekavadega, kuigi nende taust on nii erinev, et palju aega kulub, et üldse jõuda sarnasele mõistmisele. Need ained peavad igal semestril ka teatud määral muutuma, lähtuvalt just nendest tudengitest, kes seal on, et neil oleks huvitav.
Ettevõtlusest EKAs rääkides tundubki, et see on loogilisem teatud eriala tudengitele, kellel tekib tõenäoliselt mingi toode, aga et raskem on seda siduda erialadega nagu kunst või muinsuskaitse. Kuidas sa neid valdkondlike erinevusi oma kursustel adresseerid?
Eks ma sellega olen kõvasti maadelnud, et kui see on üldaine, siis teaduskondade vajadused on väga erinevad, praegu on paika loksunud nõnda, et vabade kunstide MAs neil eraldi õppejõud, Elin Kard. Meie kooli eripära ongi see, et on mitmeid vaateid ettevõtlusele – kuidas vaatab disainer ja kuidas kunstiteadlane. Paljud lõpetajad ju loovad endale oma töökoha ise. Iga teose ümber on autor, tehniline teostaja, publik jne. Ettevõtlusest rääkimine on aga tundunud kohati nagu mingisuguse vastiku äritsemise või liigkasuvõtmise propageerimine, tegelikult tähendab see asjade tegemist teistmoodi, tihti rohkem nii nagu sulle endale sobib. Isegi kui sind ootab lõpetades töökoht, näiteks arhitektidel mõnes büroos, siis suure tõenäosusega teed mingil hetkel ikka selle kõrvalt mingit projekti. Et kuidas ma siis saaksin teha rohkem seda, mida ma tahan teha? Siia juurde tuleb karjääriõppe mõiste – meie valdkonnas vertikaalset karjääri saab vähe teha, sest need ahelad on nii lühikesed, et mõelda siis selle üle, mida tähendab oma eriala sees tipuks jõudmine, mingis kitsas niššis enda maailmatasemeni arendamine. Tegelikult on ettevõtluse ja ettevõtlikkuse kõrval veel üks klots – ettevõtlik töötaja, see on ka huvitav mõelda, mida see siinses kontekstis võiks tähendada. Minu meelest on ettevõtlikkust ekalastel väga palju sees juba olemas, siia tullaksegi sellepärast, et teha asju teistmoodi ning nende ainete mõte on aidata leida seda kanalit, panna seda ettevõtluse vormi.
Kas sul on olnud õpetamise koha pealt mõjutajaid või eeskujusid, kedagi, kes on sind aidanud seda õpetamise poolt enda jaoks paremini tööle saada?
Ma ise õppisin EMTAs kultuurikorralduse MAs ning seal ma andsin tegelikult ka esimest korda projektijuhtimist, neil oli selline vilistlaste tagasikutsumise programm ning selle raames ka koolitus, kuidas üldse inimeste ees rääkida jne. Mis mind aga veel hästi palju arendas, oli see kursus, mida Kristjan Mändmaa kutsus mind disainiteaduskonnale andma koos Mart Kikasega. Tema õpetamise metoodikad olid minu jaoks sellel hetkel täiesti vau, nii saab ka sellest rääkida! Lisaks sellele, kuna ma ise paralleelselt olen ju pikalt olnud ka treener, siis olen üldse palju tegelenud inimeste motiveerimise jms, lugenud ja õppinud selle poole pealt juurde. Ja üks koht, kus käis veel krõks läbi, et asjale saab veel teistmoodi läheneda, on Starter programm Tallinnas, mille üks koordinaatoritest ma olen. Põhilised korraldajad on Tallinna Ülikoolist ja TalTechist ning see on küll kitsamalt selline start-up-maailm, aga väga põnev.
Mis on õpetamise juures sinu jaoks kõige keerulisem olnud?
Algusaastatel oli kindlasti rohkem üldse küsimust, et kas meil on siin ettevõtlusõpet üldse vaja ning kui inimesed pidid kell 09.00 loengusse tulema, et siis tundsin, et pean päris palju pingutama, et inimestel oleks huvitav. Teine raske asi alguses oli leida aega tagasiside andmisele, eriti kui oli eristav hindamine. No kuidas ma nüüd hindan, et sina oled rohkem ettevõtlikum või siis nad vähem, et sa nüüd A või B või C? Nüüd olen leidnud sellise hea kesktee, et pigem inimene ise reflekteerib ennast ja mina saan öelda, et okei, kui sa lähed seda teed, siis ma soovitan sulle neid ja neid asju jne.
Kuidas sinul distantsõppega läinud on, kaks kevadet oled pidanud lockdown’i tingimustes tegema ja sügised on olnud niisuguseid üsna pool-pidused, kuna sul on suured grupid.
Kindlasti ma ei ole jõudnud mingisuguse ideaallahenduseni. Kuna ma olen tahtnud, et tudengid reaalselt katsetaksid neid asju ja mõtleksid kaasa, et siis mulle on tundunud, et sellise kodus eelsalvestatud video vaatamine võib-olla nii palju ei aita, nii et mul on asjad peamiselt Zoomis olnud. Aga ma näen seda potentsiaali – nt intellektuaalomandi aine puhul ei pea iga kord tooma väljaspoolt seda eksperti siia, ta võiks salvestada lühikese klipi. Nii et ma olen poolel teel sellega ja tahan edasi tegeleda küll.
Sa oled ise ka ettevõtja, kuidas see kogemus on sinu õpetamistegevust mõjutanud?
Võib-olla selle tõttu ma üldse julgengi minna tudengite ette rääkima! Üks asi on rääkida sellistest ideaalmaastikust, aga siis tegelikult ise näha, kuidas kõik sugugi alati nii ei lähe. Ma olen ise väga planeerija tüüp, aga lõpuks oma ettevõtte tegin ikkagi emotsiooni pealt, lõpuks käib lihtsalt mingi klikk. Infot on tänapäeval lihtne kätte saada, aga tihti on seal taga veel palju tasandeid, mida ilma enda kogemuseta tegelikult ei adu – nii et seda oma kogemuse poolt toon kindlasti palju sisse, kuna olen pidanud ise mingeid detaile pikalt taga ajama. Paberil tundub kõik lihtne ja loogiline, aga järjest enam olen liikunud learning-by-doing lähenemise juurde.
Sven, keda EKAs ei näe – treenerina pausihetkel
Kuidas võiks selle valdkonna õpetamist ja arendamist EKAs jätkata?
Oluline on nende üldainete kõrval see, kuidas erialadel ettevõtlikkusest räägitakse ning tegelikult ka kogu praktikate süsteem, mida tudengid nagunii peavad tegema – see võiks palju rohkem arvestada ettevõtluspoolt, hoida ka selles osas silmad lahti, et kuidas keegi tegutseb mitte ainult loomingu poole pealt, vaid ka laiemalt toimetulemise mõttes. Ka see, kui tehakse mingi näitus, sündmus vms reaalselt ära, õpitakse sellest kogemusest, see on ka juba ettevõtlusõpe, veel kasulikum kui istuda loengus ja kuulata. Ning kui ma nüüd kuulasin seda vabakutseliste olukorra uuringut, mida Praxis hiljuti tutvustas, siis see andis väga palju mõtteid, mis teemasid peaks veel sisse tooma, mida saaks anda uurimiseks läbi iseseisvate harjutuste jne.
Lisaks õppejõu tööle oled sa TAOs projektijuht, juhid oma ettevõtet – milline on sinu isiklik tööhügieen, millised põhimõtted on sul oma aja ja ülesannete planeerimisel, et kõik need pallid korraga õhus hoida?
Noh, nagu ikka – vahepeal on kõik ilusasti õhus ja vahepeal korraga maas. Aga ma arvan, et kui ma teeksin ühte asja, oleks sama moodi. Mulle meeldib samas see tasakaalu otsimine, meeldib kõndida mitut teed, et kui üks muutub natuke tüütuks, siis saad minna teisele rajale. Kui ma EKAsse tööle tulin, olin sihuke hästi vaikne ja ontlik nohik, Excel oli see kõige parem asi maailmas. Aga nüüd, see adrenaliin, mis tekib enne uue kursuse algust, on sama, mis on seotud ettevõtte ees olevate väljakutsetega. See adrenaliin on alati nii kõrge, et ma olen lähen korraks isegi turri selle peale, nii et ütleme, ma ei ole leidnud kindlat head lahendust oma tööhügieeni osas, aga seda teen küll, et võtan ühele asjale keskendumiseks aega, oleneb, mis teemaga kiire on parajasti. Olen õppinud kinni panema pikemaid ajavahemikke teatud teemadele enda jaoks kalendris, et võtta aega põhjalikumaks süvenemiseks. Kui ma ise suudan ette planeerida, on kõik hästi, isegi kui tuleb mingi ootamatus, saab hakkama, ma ei ole selline 09.00 – 17.00 inimene nagunii kunagi olnud. Kuskilt ajajuhtimise materjalidest on meelde jäänud, et me ei saa aega nagunii juhtida – see on lihtsalt olemas, aga me saame juhtida oma energiat ja oma tähelepanu. Millega ma pean aga veel kõvasti tegelema, on puhkuse võtmine, seda ma ei ole üldse ära õppinud! Eriti nüüd, kus juba pea kaks aastat ei ole reisida saanud, annab see tunda.
Lõpetuseks – mis on üks uus oskus või teadmine, mida sa praegu ise tahaksid enda jaoks arendada?
Lisaks sellele, kuidas oma energiat ja tähelepanu veelgi paremini juhtida, kuidas keskenduda olulisele, siis selle kõrval tagasiside teemad. Nii õpetamises, aga ka laiemalt. Nii tagasiside andmine kui ka selle vastu võtmine ning ehk ka just mentorlusega seotud teemad, see on hakanud mind viimasel ajal väga huvitama.
Aitäh!