Maarin Ektermann vestles EKA Üliõpilasesindusega ja püüdis aru saada, millega seal tegeletakse ja kuidas oma mõjukust EKA elu korraldamises üldse tajutakse. Lisaks arutati vestlusel läbi ka mitmeid koolielu korduvaid teemasid – mis tudengite vaatest on hästi ja mis valmistab peavalu, kas eelistada eristavat või mitteeristavat hindamist, kuidas on tagasiside andmise ja saamisega lood ning vahetatakse ka lugusid headest õpetamispraktikatest (ja ka mitte nii headest) EKAs. Üks teema, mis vestlusest läbi jooksis, oli see, kui palju kohtutakse tudengitega teistest teaduskondadest ja kuidas sellist “risttolmnemist” rohkem võiks olla?
Vestlesid (fotol vasakul paremale, teisest reast): Margus Elizarov, Elisa Margot Winters, Triin Vaino, Kadri Joala, Cristopher Siniväli, Lisette Lepik, Dmitrii Pekarev (intervjuul ei osalenud, aga pildil ja esinduses täiesti olemas).
Sissejuhatuseks, palun tutvustage ennast ja kuidas te üliõpilasesindusse sattusite?
Margus Elizarov, sepa- ja ehtekunst BA II: Siia tulin Taavi Teeveti soovitusel, kes arvas, et võiksin kandideerida, kuna olen selline, kes üldse tahab, et midagi toimuks.
Cristopher Siniväli, disain- ja rakenduskunst MA I: Sattusin, kuna tahtsin nagunii igasuguseid üritusi korraldada ja mõtlesin, et esinduses on siis võib-olla rohkem võimalusi.
Triin Vaino, arhitektuuri ja linnaplaneerimine BA II: Tahtsin osaleda rohkem koolielus, toetada tudengeid ja natuke paremini ise aru saada, kuidas kool töötab.
Kadri Joala, stsenograafia BA II: Kui ma kandideerisin, siis mul oli tegelikult üsna abstraktne arusaam sellest, millega üliõpilasesindusest tegeleb. Ma pigem tahtsin leida mingit seltskonda inimesi, kes kellega koos saaks nagu päriselt asju teha, et ei vajuks kuhugi ära, et reaalselt tegutsetaks.
Lisette Lepik, maalikunsti BA III: Mina algselt kandideerisin mõttega arendada tudengite galerii-elu. Aga nüüdseks olen rohkem EKA aia projektiga seotud olnud.
Elisa Margot Winters, maalikunsti BA II kursus: Tahtsin leida mingit seltskonda, kellega koos asju teha ja ka rohkem teada saada, mis koolis toimub, kuidas need protsessid kõik toimuvad ja mis võimalused on, et ise korraldada.
Margus: Meil on üks liige veel, keda hetkel siin ei ole – Dimitrii Pekarev.
Mida üliõpilasesindus endast kujutab, millega te tegelete, mis teil nagu laual on?
Triin: Tegevuse võib põhimõtteliselt jaotada kahte leeri, üks pool on senatis ja õppenõukogus osalemine ehk tudengite esindamine õppetöökorralduslikul tasandil. Teine pool on lõbusam – üritused ja erinevad ettevõtmised, näiteks EKA aed ja baar viimasest ajast.
Mis need iga-aastased sündmused on, mida üliõpilasesindus korraldab?
Cristopher: Jõuluturg ja kevadlaat. Siis rebastepidu – tervitame uusi rebaseid, sinna kuulub ka starter packi loomine, mida tudengid kujundavad ja kuhu läheb igasugust nänni. Kevadeti on lõpupidu ka.
Kui mina olin EKAs tudeng, siis oli hästi palju spordiüritusi, talvepäevad jms.
Kadri: Praegu ei taha väga keegi EKA tudengitest sellistes asjades osaleda, alati peab näiteks saalihokiks vms meeskonna suurte jõupingutustega kokku kraapima!
Kuidas teie eelarve jaguneb ja mida selle eest teha saate? Esindusel on ka väikesed stipendiumid ette nähtud oma töö tegemiseks.
Margus: Eelarves on kindlad asjad, mis sealt maha lähevad, nö kontorikulud ja siis meie stipendiumid. Lisaks maksab ka esindus EKA Kammerkoori juhtide tasu. Ise saame jagada 2×1500.- toetuseid, tudengid saavad oma ideedega meie poole pöörduda ja väga huvitavate ideedega on tuldud! Põhiosa kulub meil aga ürituste korraldamiseks – aga siin oleme üritanud asju ka ümber mängida, Cristopher on olnud näiteks väga hea meile sponsorite hankimisel ja nüüd EKA baariga loodame ka natuke tulu teenida, et seda pärast teiste ürituste alla panna.
Äkki teil võiks olla ka selline kaasava eelarve stiilis toetuste jagamine – et tudengid saavad esitada avalikult oma ideid ja siis kogu EKA hääletab, milline idee peaks rahastuse saama? Mina tahaks küll näha, mis ideid EKA tudengitel on!
Margus: Väga hea mõte, siis saab tekkida olukord, et kui mingi projekt ei saa siiski meie poolt rahastust, siis on äkki keegi, kes ikkagi tahab, et selline asi sünniks ja saab ise toetada!
Kas te puutute kokku teiste ülikoolide üliõpilasesindustega ka, kas EKAt peab esindama ka väljapoole?
Triin: On Eesti Üliõpilaskondade Liit, kus me oleme, seal räägitaksegi juba üle Eesti tudengkonna probleemidest – mis sõnumit peaks näiteks haridusministeeriumile edasi andma jne. Alati võiks olla rohkem koostööd.
Margus: Kõige värskem asi, mis laual on, on 09.12 meeleavaldus kõrghariduse parema rahastamise toetuseks, mida korraldab Tallinna Ülikooli esindus, kes pöördus aga meie poole, et aitaksime neid plakatite jms valmistamisega, mis köidaksid võimalikult palju tähelepanu. Sellega me kindlasti ka aitame ja soovime ka omalt poolt mingi grupi inimesi sinna saata häält tegema.
Kas te näete, et võiks olla veel mingeid iga-aastaseid üritusi või formaate tudengite jaoks?
Elisa Margot: Meil on teemaks olnud korralda jälle “piilu osakonda” tüüpi kohtumisi, aga see on ka jäänud koroona taha. Aga jah, selle raames käidi erinevates osakondades tutvumas, tehti väike töötoake, jutustati ja maiustati.
Mulle tundub EKAt vaadates, et teaduskondade tudengid on ka nüüd uues majas ikkagi üsna eraldi, kuna kõigil on päevad nii tihedalt oma erialaseid asju täis pikitud ja paljud tudengid ka töötavad õpingute kõrvalt. Kuidas teie tunnete, kas teil on piisavalt kokkupuuteid teiste erialade tudengitega?
Triin: Ei ole tegelikult. Meil oli just kursusevanemate seminar, kus toodi ka välja seda interdistsiplinaarsus vähesust. Ei oskagi nagu minna teise osakonda oma töödega, ei tunne seal kedagi ja ei ole sellist sidet tekkinud. Aga huvi oleks küll!
Aga mis te arvate, kuhu taha see läbikäimise tekkimine jääb?
Lisette: Ma arvan, et see, mis sa enne ütlesid tiheda programmi ja töötamise kohta, sellega võib täitsa nõustuda. Lisaks veel ka ruumipuudus, tihti lihtsalt ei ole ruumi minna mingisse teise osakonda tegutsema. Näiteks maali tudengina – meil on endal seal juba nii kitsas, et kui sinna veel tahaks tulla nagu mingid teised tudengid, siis oleks täiega hull. Aga see oleks ülitore, kui oleks ruumi ja kui me saaks erinevate osakondadega suhelda. Tegelikult ju on ikkagi võimalik erinevates osakondades käia, näiteks keraamikas saab reedeti mingeid oma projekte teha. Võib-olla on see info liikumise koht hoopis?
Elisa Margot: Koormus on jah nii suur ja EKAs ei ole ka kõrvalerialade süsteemi, nii tekibki väiksem teiste osakondade tundmine.
Kuidas te tunnete, mis esinduse positsioon EKAs on, kui palju selle kaudu mõjutada saab? Kas teid kuulatakse, kas teil on tegutsemisruumi ja -jõudu?
Margus: Mina olen märganud küll, et eriti õppenõukogus ja senatis osalemise puhul küsitakse üliõpilaste seisukohta ja ma ei ole siiani tähele pannud küll, et sellesse kuidagi vähem tõsiselt suhtutaks. Ja kui üliõpilasesindus on avaldanud soovi mingit üritust korraldada, siis sellele on alati vaadatud ikkagi sellise pilguga, kuidas seda teha saaks, mitte niipidi, et on hakatud otsima puudusi või nii… pigem ikka optimistlikult ja toetavalt on suhtutud.
Laiemalt tudengi vaates – mis on praegu EKA hästi ja mis on kõige suuremad probleemid?
Lisette: Positiivne on see, et tudengitele meeldib koolis käia ja nad tahaksid kauem koolis olla! Tudengid on osalenud erinevatel üritustel hea meelega.
Elisa Margot: Siit tuligi juba välja, et üks probleem on, et kool pannakse nii vara kinni. Paljudel tihti tulebki inspiratsioon õhtupoole ja siis see kell 23.00 jõuab kuidagi nii kiiresti kätte.
Kadri: No kevadise kogemuse pealt ma ikkagi ütleks, et niikaua kui kool üldse on lahti ja sa saad koolis tundides käia, on kõik ikka väga hästi!
Margus: Minu meelest see ongi tore olnud, et on tehtud päris palju selle nimel, et saaks kooli lahti hoida, et ei ole antud pandeemiale alla.
Aga kui mõelda sellest eriolukorrast kõrvale, siis mis tundub, et EKA juures on hästi ja mis võiks olla veel paremini?
Triin: Söökla toidu kvaliteedi teema tõuseb ikka ja jälle üles, eriti see, et seal ei ole häid taimetoidu võimalusi, tihti avastad ikkagi, et on lisatud piima ja muna… Kursusevanemate seminaril toodi välja segadust ja muret seoses vabaainetega, sellega ka paljud närvirakud hävinud.
Elisa Margot: Jaa, tahaks hästi palju vabaaineid võtta, aga ainetes ei ole üldse ruumi, need saavad nii kiiresti täis!
Kuna see vabaainete teema käib muuhulgas ka minu laualt läbi, siis sellest võiksime kindlasti pärastpoole pikemalt veel rääkida!* Ma tulen praegu teema juurde, mis on ka kindlasti mõjutatud koroonaajast, aga – kuidas teile tundub, kas tudengid tunnevad sidet EKAga, et nad on EKA kogukonna liikmed? Või eelkõige tuntakse sidet oma osakonnaga? Tudengiaeg on päris palju viimaste kümnenditega muutunud, näiteks kui ma mõtlen oma õpingutele siin BAs 20 aastat tagasi, siis ma ei käinud õpingute kõrval tööl, vaid elasin tudengilaenust, väga palju ei käidud ka Eramusega ära, nii palju kõikvõimalikke erialaseid üritusi ka ei toimunud nagu praegu – me olime nagu kogu aeg siin EKAs.
Elisa Margot: EKA kui sellisega pigem ei tunne seda sidet, osakonnaga ikka… Oleneb muidugi osakonnast ka, et mõni osakond on suurem ja seega ka sotsiaalsem, mõni on väga väike ja kuidagi eraklik.
Margus: EKAs olemine on rohkem teoreetiline, et inimene saab öelda, et ma õpin EKAs, aga seda kogukondlikkust nagu ei ole. Ma ei tea, kas see on selle ümberkolimisega on midagi natuke nagu kaotsi läinud või mis siin juhtunud on, aga seda hetkel tundub, et seda kogukonna tunnet on vähem kui kunagi varem.
Elisa Margot: Tartu on selline hea näide tudengilinnast, kogu aeg nagu tegutsetakse… Võib-olla on see mingi Tallinna asi ka? Aga elu tundub jah täiesti staatiline, justkui midagi ei toimuks, näituse avamisi küll toimub, aga ikkagi on tunne selline.
Võib-olla lihtsalt ajastu ongi selline, et sa tunned ainult oma kursust ja oma osakonnas kahte-kolme kursust veel ja ongi kõik?
Margus: Võiks olla vähemalt valikuvõimalus, et kui inimene soovib olla introvertne või eraldatud, siis loomulikult ei tohiks olla mingit sundlust sellega, aga hetkel polegi nagu valikut.
Elisa Margot: Palju sellest üldsilmaringist, mida ülikoolist peaks saama, jääb saamata, kuna sa istud oma väikeses osakonnas ja ei puutu teistega nii palju kokku.
Ma mõtlen, et ehk see tuleneb ka sellest, et praeguseks on päris eduliselt ülikooliaeg ja erialane elu juba õpingute ajal ühendatud – saad teha projekte reaalsete tellijatega jne. Et see tudengiaeg nagu mingis mentaalses mõttes jääb nagu kõrvale, erialasesse ellu astutakse väga kiiresti?
Triin: Samas see on jälle hea, eks ikka kõige rohkem saad teadmisi läbi praktika ja kogemuste, nii et see võib olla äge, kui inimesed saavad kohe hakata pihta selle erialaga, mida nad nii väga tahavad teha.
Lisette: Internetil on siin ka oma käsi mängus – hästi lihtne on saata oma portfoolio mingile suvalisele galeriile kuskil Poolas, varem oli see vist ikka palju keerulisem.
Elisa Margot: See sõltub väga osakonnast ka. Näiteks maalis – seal sa oled nagu väike kala suures meres, väga ei räägita nendest võimalustest, et mida teha pärast ülikooli. Tundub, et sa pead ise nagu täiega kraapima küüntega, et midagigi selles osas aru saada!
Ma küsin veel mõningate teemade kohta, mille kohta tahaks kuulda tudengi häält. Üks teema, mis tuli nüüd hiljuti toimunud õppekavade analüüsist välja, oli eristav vs mitte-eristav hindamine. Mida teie eelistaksite oma erialal?
Triin: No me siin arutasime selle üle natuke ja jõudsime selleni, et umbes nii, nagu on arhitektuuris, on parim kuldne kesktee – erialatundides ja tehnilistes ainetes on eristav hindamine ja toetavad ained nagu maalimine, joonistamine jms on mitte-eristavad. Osad ained, mis on väga lühikesed, võiks olla ka mitte-eristavad. Kui hakata tegema eristavat hindamist selliste väikeste kõrvaliste ainete osas, siis see võtab fookust erialaainetelt liiga palju ära ja ajab tudengid stressi.
Elisa Margot: Vabades kunstides on näiteks õpilasena vaja ka mingit hindelist baasi tajuda, et kus see arengujärk on. Samas see võib olla jällegi hästi vastuoluline, et kuidas õpilane tajub oma arengujärku ja kuidas õppejõud, et kas jääb tunne, et tehakse lihtsalt ülekohut, et hindaja subjektiivne arvemus mõjutab tulemust. Aga nii üldiselt, latt võiks olla mitte-eristava hindamise puhul kõrgemal – et ei ole nii, et kirjutad mingi tuhande kirjaveaga pool lehekülge ja saadki arvestuse kätte.
Tahtsingi teilt küsida teie kogemuse kohta tagasiside andmisega – kas teie annate tagasisidet oma kursustele ja õppejõududele?
Margus: Mina olen andnud kirjalikult Tahvlis tagasisidet iga kord, kui seda küsitud, sest see on vähim, mis ma omalt poolt saan teha. Ma ei lähe seda ise otsima, aga meil on tulnud Tahvlis meeldetuletus ja siis ma olen ikka teinud seda.
Triin: Lisaks on tähtis, et kui küsitakse tagasisidet, et see poleks liiga pikk või kui on pikk, siis need küsimused ei tohi olla kõik kohustuslikud. Ma ise olen jätnud pooleli, kuna need küsimused lihtsalt ei lõppenud ära ja ma ei jaksanud enam ja lõingi käega.
Elisa Margot: Jah, seal võibki olla palju küsimusi, millele me ei oska vastata, tahaks lihtsalt ühe asja kohta midagi öelda, aga kõikidele peab vastama.
Kadri: Minu meelest meil osakonnas, stsenograafias, on tagasisidestamisega väga hästi. Meil on hästi väike osakond ja meil saab kogu aeg saab jooksvalt märku anda mingitest puudustest. Kuna õppekava ise on ka väga uus, siis see on oluline öelda, et mis toimib ja mis ei toimi ja juba järgmise aasta tudengid saavadki nende parandustega õppekava siis ise läbida. Et see on hästi kiire ja nagu otsene protsess, mis meil on.
Triin: Meil arhitektuuris on dekaan teinud vestlusringe, et mis töötab ja mis ei tööta. Võtab kõik kursusevanemad kokku ja küsib üle.
Ma korra küsin vahele, et aga kas te julgete öelda otse dekaanile näiteks, et see või too asi ei tööta?
Jaa! No see dekaan on hästi tore ja avatud ka kriitikale.
Teil on meie vestlemise ajal käimas just õppejõudude tunnustamise konkurss ja ma tahtsin küsida paar isiklikku näidet heast õpetamisest ja sellisest problemaatilisemast õpetamisest.
Kadri: No minule õudselt meeldib kui õppejõud avab nö suuremat pilti. Näiteks Heldur Lassi, kes andis mosaiigikursust, tuli ükskord tundi albumiga, kus oli fotod eelmisest EKA majast, tudengite tehtud töödest ja sellest atmosfäärist. See oli nii lahe, mulle ei ole see info kuskilt mujalt ette sattunud. Ta rääkis ka palju tausta juurde ja ma kõnnin nüüd ka siin, selles majas hoopis teise pilguga ringi.
Triin: Üks suur probleem on, kui õppejõud ei taju kursuse koormust ja kui see koormus jaotub mitte ühtlaselt läbi semestri, vaid kuhjub kõik lõppu. Ja kui õppejõud ei tee selles osas omavahel koostööd, nii et mitmete kursuste asjad kuhjuvad sinna lõppu! Iga õppejõud arvab ka, et tema aine on see kõige olulisem. Siis on nii, et semestri esimesed kaks kuud on chill ja viimased neli kuud sured.
Cristopher: Mul on üks hea näide magistri õppekava juhist, kes panigi tunniplaani eraldi tunni, kus kõik magistrandid saavad üle kahe nädala käia temaga lihtsalt rääkimas. See on just selline hästi sügav peegeldamine, räägime lõputöödest küll ka ja tema poolt on alati mingid head viited, kuidas edasi minna, aga räägime ka üleüldse EKA elust enesest. Mingil määral isegi selline teraapiline kokkusaamine. Kui tuua mingi problemaatilisem näide, siis minu BA lõputöö juhendajaga oli nii, et me küll kohtusime regulaarselt, rääkisime lõputööst ja ta oli selline ülimalt chill sellel ajal. Kui aga oli kaitsmine, siis komisjoni ees tuli ta järsku välja väga kriitiliste seisukohtadega minu töö kohta, mida ta polnud mulle varem öelnud. Nii et mu lõputöö laastati täiesti ära sellega siis.
Nii et vaip tõmmati tegelikult alt ära sellega.
Cristopher: Korraliku hooga.
Elisa Margot: Mulle tundub, et minu haridus sõltub väga sellest, kes satub mulle satub õpetama. Esimesel aastal andis üht ainet õppejõud, kes mitu korda lasi meid palju varem enne loengu lõppu ära ja vahel ütles selliseid lauseid, et “okei, ma nüüd mõtlen välja, mida teile öelda” – et jäi tunne, et tal polnud meile midagi otseselt õpetada, ta isegi ei teadnud, mida meiega peale hakata. Samas nüüd näen, et esimene kursus saab seda ainet kellegi teisega ja nad teevad seal täiega tööd. Aga minul on seal kohal auk nüüd, mul ei ole neid baasteadmiseid! Kolmas kursus vaatab aga omakord meid, et teie saite jälle mingit teist asja palju paremini… Me oleme nagu mingid katsejänesed.
Lisette: Ma tahaksin hindamiste kohta öelda. Minu meelest ei saa EKAs tudengid üldse kaasa rääkida hindamistel. Isegi kui õppejõud on andnud nii-öelda rohelise tule, et rääkige teie ka, siis seal on ikkagi nii autoriteetne õhkkond, seal ruumis ei ole tegelikult piisavalt vabadust suud lahti teha tudengina.
Cristopher: Graafilises disainis oli üldse näiteks nii, et teised tudengid ei olnud isegi ruumi lubatud, ja seda kõigil hindamistel, mitte ainult lõputöö puhul.
Lisette: See on täiega kurb tegelikult, sest ma tunnen, et tudengitel on ka väga palju öelda! Meil on see noorema inimese vaatepunkt, koos kogenuma inimese vaatepunktiga võiksid need asjad koos hästi toimida.
Elisa Margot: Teised tudengid õpiksid ka ise teiste hindamistes osalemise kaudu ja saaksid ka ise tagasisidet anda, näiteks et komisjon oli praegu väga karm sinuga, olla toeks.
Margus: Ülle Marks on üks hea näide, kuidas hindamist üles ehitada – igale tudengile on määratud üks kaastudeng, kes on kohustatud talle tagasisidet andma ja täitsa avalikult. Ja siis Ülle Marks küsib alati lisaks, et kas kellelgi on veel midagi öelda ja siis sai anda vabas vormis kommentaare veel juurde, kes tahtis. Seal näiteks oli olukordi, kus mõni kaastudeng tõi välja mingeid asju, mis jäid võib-olla õppejõul mainimata ja siis selle aspekti väljatoomine andis veel rohkem töödele sisu juurde.
Väljajuhatuseks nüüd – kui teie ärkaksite esimesel jaanuaril üles ja avastaksite, et teist on saanud Mart Kalm, mida te teeksite EKA elu heaks?
Margus: Mina jätkaksin EKAle veelgi jõulisemalt rahvusvahelise promo tegemist! Et tõsta veelgi rohkem EKA tudengite väärtust läbi selle rahvusvahelise tunnustuse.
Kadri: Mina kehtestaksin uue tähtpäeva kogukonnas – šokolaaditordipüha. Ja kuna see tuleks rektoraadist, siis kõik võtaks seda väga tõsiselt ja see läheks täiega käima. Ja EKA saaks selle poolest kuulsaks.
Triin: Meil siin kõik koos arutades käis läbi, et ehk siis üritaks mõjutada, et kool ikkagi oleks kauem lahti!
Selge pilt, aitäh teile!
Esinduse leiab siit:
https://www.facebook.com/esindus
https://www.instagram.com/eka.studentcouncil/
https://www.artun.ee/oppimine/tudengielu/uliopilasesindus/
*
Mida me arutasime seoses vabaainetega:
– Esindus võiks olla testgrupp, et kas Tahvlis asjad ikka töötavad.
– Maarin kirjutab teaduskondadele, kes vabaaineid pakuvad, et nad paneksid oma oskusained, mis alati väga populaarsed, jooksma näiteks ühe semestri algusesse ja teise semestri teise poolde, et ei kuhjuks kõik semestri esimesse poolde.
– Kui valimine on ära toimunud, siis proovib Maarin ootenimekirjas olemise kergemini leitavaks teha.
– Kui ained on valitud, siis tuletab Maarin meelde, et tudengid ei unustaks end maha registreerimast kui nad tegelikult aines ei käi – ootejärjekorras olevad inimesed kannatavad!