EKAs on ca 500 mittekoosseisulist õppejõudu (nimetatakse ka külalisõppejõuks, tunniandjaks), kes teevad olulise osa õppetööst. Külalisõppejõud on see, kes toob värske vaate oma eripäraselt tegevusväljalt ning rikastab õppekava. Õppekavade analüüsist ilmneb, et külalisõppejõudude saamine ja hoidmine nõuab õppekavajuhilt sihipärast ning mahukat panust.
Indrek Sirkel (graafilise disaini professor, EKA õppejõud 15 aastat) kirjutab külalisõppejõududest oma osakonna vaatest ning Stella Runnel (aksessuaari ja köite osakonna dotsent, õppekava juht) kirjutab välisõppejõudude kaasamisest põhiõppesse.
Indrek Sirkel:
EKA õppetöö ülesehitust vaadates näen, et me peaks tunniandjale palju rohkem pakkuma, neid palju rohkem hoidma. Kui külalisõppejõud tuleb õpetama meie õppekavale, siis ta üldiselt ei tee seda raha pärast, vaid seetõttu, et tal on kas huvi meie tegevuse vastu või on tal põhimõte, et ta tahab edasi anda oma teadmiseid-oskuseid. Külalisõppejõud on EKAs äärmiselt olulised ja neid on vaja väga hoida ja toetada, aga praegu jääb tugi nõrgaks.
Graafilise disaini osakonnas on meie eesmärk, et tunniandja ei teeks ainult ühe tunni ja ongi kõik. Me tahame külalisõppejõududele pakkuda järjepidevust, kogukonda, seotust osakonnaga, et nad oleksid rohkem ja pikaajalisemalt õppega seotud, et neil oleks rohkem võimalust kaasa rääkida. Aga seda on väga raske teha. Esiteks ei jää selleks aega. Teiseks, kui tunniandjatele makstakse ikkagi nii vähe, siis miks ta peaks veel tulema kooli, kommenteerima õppekava, arengukava jne?
Üks võimalus neid inimesi tunnustada, on tuua külalisõppejõud ära osakonna kodulehel, nagu oleme seda graafilise disaini osakonnas teinud. See on selline väike liigutus, mida saaksime ülekooliliselt teha, et tunniandjate tegevust tunnustada – tuua välja inimesi, kes õpetavad, kus, miks ja kui pikalt.
Stella Runnel:
Välisõppejõu Eestisse pikemaajaliselt õpetama kutsumine on minimaalselt pooleaastane tööprotsess. Esimese näitena tooksin välja, et hakkasime inimest otsima 2020 suvel, kohe kui Kristiina Nurgaga õppekavajuhtidena tööd alustasime, ning leidsime soovituste peale Inglismaalt õppejõu, kellel oli võimalik siia tulla veebruarist maini 2021. aastal ehk terveks semestriks. See oli väga õnnelik leid, sest tema leping UAL-is oli just lõppemas ning ta oli varem eestlastega koostööd teinud. Meie õnneks oli ta maailmarändur – hästi kohanemisvõimeline ja hea suhtleja ning valmis pühenduma. Meie omalt poolt saime kokku panna sobiva paketi: pakkuda talle kolme kursust juhendamiseks (kaks aksessuaarisuuna erialakursust BAs ning MAT õppekavas ühisaine ühe grupi juhendajaks) ning kaasata teda eriala uurimisprojekti. Maksime talle palka ning Erasmus rahadega katsime tema muud kulud. Kuna tema tulek oli nii palju varem teada, saime tunniplaani tema järgi kohandada, mis oli suureks plussiks, kuna varasemalt oli ta samasse semestrisse kokku leppinud ka teisi juhendamisi muudes Euroopa ülikoolides. Londonist tulnuna hindas ta Eesti elukvaliteeti enda jaoks väga heaks ning kujutles end isegi siin kunagi elamas. Kuna ta tuli Eestisse vaid lühiajaliselt, pidi ta katma ka oma Inglismaa elamiskulud, seega rahaliselt tuli ta pigem ots-otsaga kokku, kuid hindas see-eest kõrgelt meie pakutavat paindlikkust ja siinseid väljakutseid.
Oluline nüanss oli veel, et kaasasime lisaks temale samale kursusele õpetama meie osakonna noore õppejõu, kes seeläbi õppis omakorda kogenud inimeselt – nii jäi kompetents Eestisse ja osakonda. Algselt pidi meie välisõppejõud ka sel aastal tulema, aga viimasel hetkel saime siiski kahjuks eitava vastuse, sest talle tehti liiga hea pakkumine ühe suurfirma poolt. Noor õppejõud, kes eelmisel aastal alustas, saab sel aastal jätkata uue välisõppejõuga ja samal ajal hoida kursuse sisulist järjepidevust. Kui eelarve lubab, siis saabki aeg-ajalt sellist koosõpetamist võimaldada. Meil oli palju õppida – kuidas teha kursuse ajakava ja hoida tudengite motivatsiooni kõrgel, mida nõuda õppes, kuidas tagasisidestada, kus on meie õppekava plussid ja miinused jne. Eelmise aasta välisõppejõust on saanud nüüdseks meie hea partner, kes aitab arendada meie õppekava ja hindamissüsteemi – ta mõtleb meiega jätkuvalt kaasa.
Teise näitena tooksin välja, kuidas oleme külalisõppejõuna kaasanud abistava ja biodisaini õppejõu, kes on meie enda osakonna vilistlane ja praegune väliseestlane. Soovime mõlema aine kompetentsi oma õppekavasse jõuliselt sisse tuua ning temaga oli hea kerge teha esimesi katsetusi, kuna nii palju kultuurilisi nüansse jääb koordineerimises ära. Hea tunne on pakkuda võimalust talendil koju naasta ja osakonnal on taas väga palju tema rahvusvahelisest kogemusest õppida.
Kolmandaks oleme soovinud tuua õppekavasse ka Ameerika Ühendriikide kompetentsi. Meie tudengid on kasutanud välispraktikaks USA-s BAFF stipendiume (Baltic American Freedom Foundation), mis võimaldab ka ekspertide siiatoomist. Osakonna koordinaator, kes on ka ise BAFF-i vilistlane, kirjutas projekti, et tuua siia kuulus jalatsidisainer, kes on kirjutanud raamatuid ning on ka seal ka Detroit College for Creative Studies samalaadse osakonna juht. Tema saab siin olla sel kevadel loodetavalt nädala, et läbi viia õpitoa, avaliku loengu, portfolio café ja võtta osa osakonna 105. juubeli pidustustest.
Kõik eelnev on aga omakorda meid viinud uue ühenduse loomiseni – Global Higher Education Accessories Network. Oleme koondanud tuumikuks 4 ülikooli – lisaks meile ka ülikoolid nagu Designskolen Kolding, London College of Fashion ja Detroit College for Creative Studies. Üheks organisatsiooni eesmärkideks on suurendada erialast dialoogi ja koostööd ülikoolide vahel, mistõttu usun, et lähiaastatel tekib võimalus kutsuda veelgi rohkem väliseksperte.
Kahtlemata on välisõppejõu kaasamine õppekavajuhile ja koordinaatoritele suur koormus ning lisab töösse hulganisti ebakindlust, aga see annab nii palju õppekavale juurde, sest võidavad kõik – nii üliõpilased kui kaasõppejõud kui ka osakond ja eriala üldiselt. Oleme enda õnneks leidnud välisõppejõud, kes tulevad ja tõesti mõtlevad kaasa ja aitavad, kuidas vähegi oskavad.