Kertu Liisa Lepik
Käes on MAI, seega tutvustame 2. kursuse tudengit, kelle portfoolio on LAI. Kertu Liisa Lepik on mitmekülgne tööstusdisaini tudeng. Tal on annet end kunstiliselt väljendada, kuid samas on tal ka tugevalt arenenud praktiline meel. Erialaprojektide kaitsmistel pakuvad paljudele uudishimu tema visandiraamatud, mis annavad lehti sirvides tunnetuse, mida Kertu Liisa projekti kulgedes tundis ning kuidas tema tööde ideed arenesid – need on kui aus peegeldus disainiprotsessi. Peegelduste jätkuks tasub ka mainida, et Kertu Liisa Bend to Break kooliprojektina valminud peeglite sari on leidnud kajastust Dezeenis. Kertu Liisa töödele ja tegemistele võib pilgu peale visata tema Portfoolios: https://kertuliisalepik.squarespace.com/ ning Instagramis.
Nimi: Kertu Liisa Lepik
Positsioon: Junior tootedisainer, Vivita
Seos EKAga: tööstusdisaini 2. kursuse tudeng
1. Millised projektid sul hetkel käsil on?
Hetkel tegelen kergliikuri projektiga, mis pidi algselt olema tööstusdisaini projekt, kuid minu puhul muutus see hoopis teenusedisainiks. Mõtlen välja süsteemi, mille abil saaks maapiirkondades auto kasutamise asemel koju sõitmiseks otse rongiperroonilt ratta rentida. Praktika raames tegelen ka põneva väljakutsega – “klambri” loomisega, mida saaksid kasutada ratastoolis olevad inimesed kateetri avamiseks ja sulgemiseks. Kooliväliselt teen üheks festivaliks installatsioone ning planeerin disainiteemalist töötuba lastele, mida Vivitas läbi viia.
2. Mis on disainis tähis, mis ebatähtis?
Tähtis on, et sinu loodul oleks mõte ja otstarve. Mõttetut prügi ei tohi toota. Asi, mida tasuks vältida, on kartus. Olgu selleks kartus inimestega rääkida või kartus eksida – selline pelgus ei vii kunagi edasi. Disainis peabki vigu tegema, et üldse väärt lahenduseni jõuda.
3. Milline on su lemmik etapp toote loomise juures ning milline see välja näeb?
Mulle meeldib vaieldamatult kõige rohkem esialgne ideede põrgatamise etapp. See hetk, kui kogu tiim istub ühe laua taga ja hakkab mõtteid genereerima, üksteisega “vaidlema” selle üle, mis toimib või mitte – selle aja juures on midagi ääretult nauditavat ja köitvat (võibolla siinkohal lööb välja ka vana hea keskmise lapse iseloom, kellele meeldib argumenteerimine). Ideede põrgatamisega käsikäes käib ka visandamine, mis on mu lemmikviis mõtete talletamiseks. Täidan iga projektiga vähemalt kaks visandiraamatut, hiljem on hea n-ö tagasi kerida ja vaadata, kui palju suudab üks mõte lühikese ajaga areneda.
4. Milline on olnud su lemmik projekt EKA’s õppides? Millise avastuse selle puhul enda jaoks tegid?
Seni on mu lemmik olnud Lutheri vineerivabriku projekt, kus pidime leidma tehase ajaloost mõne huvitava fakti ja selle ümber toote ehitama. Ma leidsin vabriku toodangust materjali Plymax – metalliga kaetud vineeri – ja sellest avastusest sai alguse vägagi materjalikeskne ja eksperimentaalne disainiprotsess peeglite loomiseks. Projekti käigus õppisin selgeks kõiksugused metalli töötlemise võimalused ja sain teada, et kahemeetrine metall-leht mahub ära ka Ford Focusesse. Kõige suurem “heureka” hetk oli aga siis, kui mõistsin, et selline abstraktne, sürr, kuid samal ajal praktiline tootedisain on see, mis mind köidab.
5. Millisena näed disaineri rolli ühiskonnas 10 aasta pärast?
Usun, et disainer jääb samale kohale, kus ta on praegu – probleemide lahendaja, uute mõtete omanik ja maailma arendaja. Küll aga loodan, et ühiskonna arusaam disainerist muutub, kuna hetkel nähakse meid pigem kunstnikena või puhtalt esteetika gurmaanidena, mitte disainmõtlemise ekspertidena, suudan-iga-vajaliku-valdkonna-selgeks-õppida inimestena.
6. Disainerina suhtun austusega…
Kuna disain põhineb koostööl, siis suhtun austusega enda tiimi ja kõikidesse teistesse asjaosalistesse. Inimesed meie ümber pakatavad teadmisest – kõik, kes enda teadmisi ja mõttekäike minuga jagavad, on lugupidamist väärt.
Pakkus mõtteainet?
Kertu Liisa Lepikuga võid ühendust võtte meili teel: kertu.lepik@artun.ee.
