Elize Hiiop näituse "Oleviku piiril" avamisel
Elize Hiiopi ehted
Tallinna vanalinnas A-Galeriis on avatud EKA magistrandi Elize Hiiopi ehtenäitus „Oleviku piiril“, kus kolmel aknal on väljas 13 suursugust portselanist kaelaehet. Ehted on minimalistliku puhta joonega täiuseni viimistletud, milles peale portselani on kasutatud ka kivistisi, klaasi, puitu, hõbedat, elevandiluud. See on esimene omataoline näitusteseeria Eestis ja ehk isegi Euroopas, kus fookuses on portselanehe.
Mis on „Oleviku piiri“ tagamaad?
Olen viimasel ajal aina rohkem mõtisklenud, mis see olevik on ja kuidas selles püsida. Kus ta algab ja kus lõpeb? Olevik on üsna lühike viiv aga ainus, mis meil tegelikult on. Kõik, mida ootad tulevikult on hetke pärast möödanik, ainus, millega seda olevikku mõõta, on lõpuks ootamine ise. Võib rännata mõtetes minevikku või tulevikku aga see kõik on mõttetasandil…. Näituseks valmistumisel hakkasin teadlikumalt praktiseerima kohalolu ja mõistsin, et kogu tähelepanu ja meelte koondamisel käesolevasse hetke lineaarne aeg kaob. Avaneb uks sügavamasse dimensiooni, kus aegruum on painduv ja kihiline; oleviku piirid avarduvad ja hägustuvad kõikehõlmavaks olemiseks, sisaldades endas lõputul hulgal variatsioone mõlemas suunas.
Viimase aasta jookul on see Sinu kolmas isikunäitus – mis sind ajendab, kust saad inspiratsiooni?
Näitusetööd valmisid suletud ühiskonnas, kus inimesed olid surutud nelja seina vahele – liikumisvabadus puudus aga paigalseisu ei tekkinud. Vastupidi, kooli lõpetamise hoog oli sees, aga kuna printerid olid EKA-s kinniste uste taga, siis kasutasin võimalust valmistuda näituseks – kutseid selleks oli tulnud mitmelt poolt. Töötasin üsna kitsastes oludes: pandeemilises kaoses köögilaual valmimisjärgus ehted, minu vastas poeg arvutis zoomi-tunnis ja tütar lauaotsal õhtusööki
valmistamas; portselani valasin vannitoas, kassipoeg turnimas õla peal. Näituse tegemine tähendab alati suurt aja ja materiaalsete ressursside investeerimist, seda enam kui see tuleb põhitöö, õpingute ja pere kõrvalt. Peamiseks ajendiks oligi rahu ja ruumi tekitamine enese sees kuna väline maailm oli üleküllastunud, killustunud ja kokkusurutud üheaegselt.
Viimase aasta jooksul oled osalenud 13 näitusel, kui oluline on näitusetegevus loomepraktikas?
Näitus on üks viis ümbritseva maailmaga suhestuda, teha ennast nähtavaks ja leida enda koht tihedal kunstimaastikul. Ekspositsiooni raames paneb kunstnik kõigile vaatamiseks oma sisemaailma sügavaimad tundmused – mõned mõistavad, mõned mõistvad hukka. Selline avatud ja haavatav olek nõuab omajagu julgust, kuid enese jagmine ühisväljal pakub suuremat kõlapinda ja potentsiaali panna helisema mõni samal lainel mööduja. Kunstnikud on suunanud oma teoste kaudu masside pilke ühiskonnas asetleidvatele sõlmkohtadele läbi aegade. Ma ei sea endale ambitsioone, kuid kui minu teosed kõnetavad kasvõi ühte inimest, on see juba terve maailm.
Su eheted on puhta vormi ja selge sõnumiga – „Minu keha on minu püha koda“, „Mis on pühades paikades püha? Sina.”, “Ei ole midagi enamat ega alamat”, “Lubadus”, “Allikas”, “Polaarsus”, “Kahe teraga mõõk”, “Minemine”, “Punkt”, “Kosmos” jt
Jah, nende teoste kaudu puudutan mitmeid teemasid – pühadus, puutumatus, keha, hing, kohalolu. Mitmel juhul kasutan risti, mis ammu enne religiooni on sümboliseerinud paljudes kultuurides väge ja kaitset. Risti kujutist võib siin näha mitte kui sakraalset amuletti, mis lubab lunastust, ega ka teisi päästmist pakkuvaid institutsioone, vaid kui ristteed, milleni oleme jõudnud inimkonnana ja kust kõik edasi on meie endi kätes. Kui kummardume, siis kas austusest või alanudsest, teadlikult või pimesi? Vanad paradigmad ei kehti enam ja ainsad tõesed vastused saame enda sisse vaadates. See on üleskutse taastada ühendus oma hingejõuga, sest tervel vaimul on terve keha.
Peegelduvas sümmeetrias ja vastanduvas värvikasutuses väljendub duaalsus ja kinnistunud mõttemustrid, millest on raske välja murda. On hea versus halb, kõrge versus madal, valge versus must, valgus versus pimedus. Tee tööd, siis tuleb armastus. Et midagi saada, tuleb anda. Et midagi ära teenida, tuleb kõigepealt teenida. Aga tihti see, mis tundub väljast hea, on seest hõre. Aina sagedamini leiame end olukordadest, mis on piltlikult öeldes “kahe teraga mõõgad”. Kui joonduda enese sügavaima olemusega, liiguvad kaalukausid tasakaalu ning hetkeks eksisteerivad hele ja tumedus üheaegselt samas ruumis. Mõistmine lahustab hinnangud, kontrastid ja vastuolud – varjud reedvad valgust, ühe terviku osad kõik.
Kas ehe peab olema kantav?
Jah, minu jaoks on ehte puhul kantavus oluline, sest ehe hakkab tõeliselt elama inimese peal. Need konkreetsed unikaalehted on valminud näitusteseeria jaoks ja on kõike muud kui tagasihoidlikud – nad tõstavad kandjat esile, seega tuleb nad välja kanda. Võib-olla on küsimus pigem väärtustes ja sõnumites, mida mingi ehe endas kannab või mida edastab autor oma loominguga laiemalt. Isegi kui soetada ehtekunstnikult kõige taskukohasem autoriehe, on see väljendus selle autori terviklikust loominugst ning teadlik ostja valib, mis temaga resoneerub lisaks välisele ilule, kandes seda uhkuse ja austusega.
Kas Sinu ehted on siis taskukohased, kellele on need mõeldud?
Näitusetööd valmisid terve aasta jooksul, mistõttu on nad kallid mulle endale. Lugematu arvu töötunde kaalub üles asjaolu, et ma ei saa ega taha ennast korrata. Unikaalsusel on hind ja on eksemplare, millele väga hinnasilti kleepida ei tahagi. Samas on mitmed ehted vitriinis müügiks, mille puhul on oluline leida tasakaalustav energiapanus nii, et kõik osapooled tunneksid, et nad on saanud osa millestki väärtuslikust. Lisaks unikaalehtele teen tellimusi ja väikeseeriaid, mis loovad ilu igapäeva. Taskud on ju väga erineva sügavusega, seetõttu lähtun iseenda vajadusest luua ja küll ehted kõnetavad neid, keda vaja.
Kuidas näeb välja Sinu loomeprotsess?
Alguses sähvatab mõte, millele tekib tugev magneetiline tõmme nii, et ei saa enam rahu. Seejärel vaatan üle erinevatest paikadest ja aegadest kokku kogutud materjalid, millest midagi luua. Visandamine on kiire ja teinekord on ühe õhtuga kogu kollektsioon paigas. Täpne visualiseerimine aitab ära määrata edasise töömahu – kui palju on vaja teha mudeleid, vorme, millist portselani kasutan ja kui suur on mingite materjalide osakaal. Portselani valamine, lihvimine, põletamine ja pinnaviimistlus on ajakulukas, seega tuleb igat etappi hästi planeerida. Säilitan mõnevõrra ruumi mängulisele spontaansusele aga on ka ehteid, mis vastavad täpselt algsele joonisele. Kuigi tööd jaguks mitmele, siis tahan teha kõik oma kätega. Ma usun, et see käepuudutus jääb asjade sisse, mida loome – pigem teen vähem ja kontsentreeritult.
Oled Sa rahul või teinekord siiski jõudnud mõtteni – kas ja miks?
See on hea küsimus, miks kunstnikud teevad seda, mida nad teevad. Vahepeal kui olid raskemad ajad, siis ma ikka küsisin enda käest selliseid kontrollküsimusi. Aga vastus on ühene: ei saa teisiti. Enamasti kunstnikul ei ole valikut, sest see tunne tuleb nii sügavalt seest, et seda ei saa ignoreerida. Minu õpetaja hoiatas mind kunagi, et ehtekunstniku leib ei ole kergete killast aga noore tudengina noogutasin õhinal: ma ikka tahan! Selles mõttes olen rahul, et kõikide ahvatlevate pirukate kiuste olen jäänud endale kindlaks ja teostan ennast kunstnikuna, vahest hektiliselt ja omas tempos aga
kutse on tugev.
Kuidas sa ennast defineerid: õppisid alguses klaasi, lõpetasid ehte eriala, nüüd õpid keraamikat ja
tegeled akvarelli ja fotoga?
Ma olen kõik see kokku. Mulle endiselt meeldib väga klaas ja ma plaanin seda tulevikus rohkem oma töös kasutada. Keraamikas magistriõpingutes on fookuses paljulubav 3D paberportselani printimine ning loodan sügissemestril installatsiooni valmis saada. Akvarell tuli mu juurde kuidagi loomulikult, lisaks maalimisele olen tihedalt seotud esindamisega rahvusvahelistes organisatsioonides. Esimesed filmid ilmutasin laboris 13-aastaselt ja vahel on tunne, et mu silm on pideavalt ideaalse kaadri otsinguil. Ehtekunst on mulle väga südamelähedane kuna selle kaudu on võimalik edasi anda terve palett erinevaid tundeid, mõtteid ja aistinguid. Mulle meeldib taktiilsus, füüsiline objekt, mis on
kooslus erinevate materjalide imelistest omadustest, et neid siis ühtseks tervikuks komponeerida. Lõpuks on küsimus valikutes, sest valik tähendab ühtlasi loobumist – igas valikus sisladub kõikide realiseerimata võimaluste summa.
Lõpetuseks mõte, mille endaga sellest protsessist kaasa võtsid?
Kõik tegevus jätab jälje – meid ümbritsevasse ja meie sisse. Mida rohkem pühendumist ja aega millelegi kulub, seda kauem kestab Dasein (kohalolu toim.) ja seda suurem on võimalus luua väärtust, mis ajas ei kahane. Seejuures esemeline väärtus ei ole esmane, vaid ese kui selline muutub vahendiks enesesse jõudmise teel. Nii nagu lõputul helmeste loendamisel ilmneb palvete kaal, mõtete helgus ja horisondi selgus, nii tekib ka enesest teadlikuks saamine katkematu tiirlemisena ümber oma tuuma.
Näitus A-galeriis jääb avatuks kuni 02.07.22