Foto: Tanel Veenre
Austatud rektor prof Mart Kalm, head sõbrad ja kolleegid, armsad üliõpilased.
Mind on õpetatud nii, et kui sul midagi öelda ei ole, siis tee seda võimalikult lühidalt. Samas on õpetatud ka, et riku reegleid. Riku neid elegantselt, teadlikult ja hästi. Vastuolu. Jah, ent elu ongi vastuoluline. See on mu viimane loeng selles majas. Teen lühidalt. Olen veidi sabinas, sest tunne on ärev nagu oleks esimene koolipäev, mitte „Viimane loeng“.
Kui prof Kuldkepp, mu legendaarne õpetaja aastal 1989 mind õpetama kutsus, ei teadnud ma midagi sellest toredusest, mis mind ees ootab. 33 aastat naudingut.
Ent ei saa jätta tsiteerimata ühe kolleegi ütelust, kelle ma ise juba läinud sajandil tööle kutsusin: töö on huvitav, ent raha peab sul endal olema. Pealegi – milline oivaline seltskond! Seega plusse ikka hulga rohkem.
Imetlen siiralt juhtkonna pingutusi uue majaga hakkamasaamisel. Juba minu õpetajad mäletavad, et ka nende õpetajad teadsid, et kõik on ajutine, elasime kohvrite otsas uut kodu oodates aastakümneid. Nüüd meil on see kodu. Päris oma kodu. Ja kui kaunis, mitte liiga üles vuntsitud nagu mõni kliinikum. Ja seda tänu tänasele juhtkonnale, eeskätt rektor Mart Kalmule. Ent ära ei tohiks unustada ka finantsdirektor hr Tammsaare panust, kes tegi ära suure töö, just selle nähtamatu musta töö, lastes ehitada adminnile Tammsaare nim parkla Kotzebue 2, kuna parkimiskohti on ümbruskaudu vähe (NB! Mitte segi ajada Tammsaare pargiga ooperiteatri kõrval!) Vähe sellest. Osteti ka renoveerimist vajav maja Kotzebue 10, skulptorite soovil, kuna ruumi on majas vähem, kui nt Tartu mnt koolihoones. Kuid vähesed teavad, et viiendal korrusel asub meie uues majas üks tibatilluke pimeruum, akendeta, klaustrofoobide õudusunenägu.
Parema puudumisel nimetatakse seda pisikest kabinetti peksuruumiks ja veel hulleminigi, sulg tõrgub seda siinkohal kirja panemast. Ja see polegi tähtis. Ametlik nimetus olevat sel pisikabinetil “Läbirääkimisruum kahele – delikaatsetel teemadel”. Sinna kutsuski mind meie eelmine dekaan ja küsis, kas ma ise ei märka, et oleks aeg … Mina: sooviksingi anda noortele võimaluse. Ja kus on väljakoolitatud järelkasv? Märkan küll, vastan, ja juba ammu, ning järelkasvgi on välja koolitatud, koguni viis inimest on valmis ehte- ja sepakunsti professoriks kandideerima, kuid kuna mul on niinimetet hauakivileping, siis seda kohta välja ei kuulutata. Lähen, jalad ees. Sind surmani … Olen ristipõiki jalus. Nagu vana kummut, kellelt ei viitsita isegi tolmu pühkida. Pardon, vabandas dekaanihärra. Kohe näha, et diplomaadiharidus. Hiljem helistas veel, vabandas. Vale aeg, vale koht. Peale mitmetunnist akadeemia suurt Nõukogu, kõik väsinud. Tsiteerisin talle lohutuseks Betti Alverit: “Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm, kateedrist hullupalati on vaid üksainus samm.”
Rektor on meil sirgjooneline. Olevat eilses AK-s võrrelnud meie õppejõudude palku teistega; ka muruniitja sissetulek olevat suurem. Televiisorit meil siiamaani ei ole. Meie rektor ütles kirjasõnas välja, seda olen korduvalt ka varem tsiteerinud, et emeriitprofessori kohus on kodus püsida ja joriseda. Ametijuhendit selle kohta pole, see on kiire tööga ilmselt kahe silma vahele jäänud, Kuid ma aiman, mida mõeldud on ja püüan vastavalt käituda. Tudengid ei tee paraku tiitlitel vahet, palusid luba ikka edasi oma töödega konsultatsioonis käia ja käivadki. Teen seda tööd tõesti hea meelega.
Austatud Senat, tänan teid usalduse eest sellisele Gavroche’ile prof emerituse tiitel anda. Tunnen end kohmakalt ja süüdiolevalt. Vist Kafka märkis: “Laseme enne maha, siis vaatame, milles ta süüdi oli ja kas üldse”.
Ja kui juba tsiteerimiseks läks, siis briti muusik Robert Fripp, Maarjamaa Risti teenetemärgi kavaler, kes muuhulgas ka Eestit külastanud, on öelnud sõna-sõnalt nii: “Sul on kolm õigust. Õigus teha oma tööd. Õigus oma tööle peale maksta. Õigus kannatada oma töö tulemuste käes. Paremini öelda oleks raske.”
Lugupeetavad! Püüan olla mulle omistatud tiitli vääriline. Usalduskrediit on ju teie poolt antud. Olid huvitavad 33 aastat teie seas. Tõesti meeldejäävad. Tänan.
Kadri Mälk
21. juunil, 2022
Eesti Kunstiakadeemia suures uues aulas