Foto: Karel Koplimets
JAAK KANGILASKI
10.12.1939–30.08.2022
Lahkunud on hinnatud kunstiteadlane, armastatud õppejõud ja tundliku närviga ühiskonnategelane, taastatud Eesti Vabariigi Kunstiakadeemia esimene rektor.
Jaak Kangilaski sündis 1939. aastal Viljandis, vahetult Teise maailmasõja alguse künnil. 1958. aastal lõpetas ta Nõmme 10. Keskkooli ning asus samal aastal õppima Tartu Riiklikku ülikooli ajalugu ja kunstiajalugu. Stuudiumi lõpetades jätkas Kangilaski kohe aspirantuuris, mille lõpetas 1967. aastal. Õpingute algus langes aega, mida tuntakse Hruštšovi sula nime all ning Emajõe Ateenas toimetas hiljem Eesti kultuurile nii palju andnud noorte intellektuaalide seltskond, sinna kuulus ka Kangilaski. Nagu ta on hiljem tunnistanud, huvitas ka kunst teda eelkõige kui ühiskondlik kultuurifenomen, kui oma keskkonnaga tihedalt põimunud nähtus. Sula-tuultes avaldas Kangilaski 1965. aastal „Loomingus“ tähelepanuväärse artikli „Vaidlustest marksistlikus esteetikas“, milles demonstreeris NSVL keskustes ikka veel aktuaalse sotsrealistliku vormidoktriini absurdsust, kaitstes arusaama, et kunstnik peab ise saama valida vormi, milles ta oma ajastut peegeldab. 1967. aastal avaldas Kangilaski koos oma onu, kunstnik Ott Kangilaskiga mitme nõukogude Eesti põlvkonna lugemislauale kuulunud „Kunsti kukeaabitsa“. See sisaldas esimest sõjajärgset Lääne kunstiajaloo ülevaadet, kuhu oli, mis sest et kahvatute udupiltidega, kaasatud ka 20. sajandi avangard. 1969. aastal kaitses Kangilaski kandidaadiväitekirja teemal „Kunstnikerühmitus „Les Nabis“ ja nende osa prantsuse 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse maalikunstis“. Toonase (kunsti)ajalookultuuri kontekstis oli teema ikka veel radikaalne, sest kunagi varem polnud eesti nõukogude kunstiajaloolane kaitsnud kraadi sajandivahetuse Lääne kultuuri avangardist, mille kunstikeel polnudki realistlik. Edaspidi sai Kangilaski oma armastatud 20. sajandi kunsti ka originaalis kogeda: näiteks käis ta Kunstnike Liidu grupiga Prantsusmaal ja viibis pikemat aega Norras, mille tulemusena ilmus 1985. aastal raamat „Norra. Maa, rahvas, kunst“. Iseendast ENSV kontekstis on Kangilaski kirjutanud „Eesti mõtteloo“ sarjas 2000. aastal ilmunud autoriraamatu eessõnas.
1960. aastate lõpul õpetas Kangilaski Tartus ja jäi seda tegema hiljemgi, kui oli juba seotud põhitööga eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, ERKI-s. Kangilaski kui lektori „leivanumber“ oli Lääne moodsa kunsti ajalugu, millega ta inspireeris mitut kunstiajaloolaste ja kunstnike põlvkonda. 1988. aastal sai Jaak Kangilaski ERKI professoriks, samas ka kohe teadus- ja õppeprorektoriks ning aastatel 1989–1995 oli ta Eesti Kunstiakadeemia rektor. Nii langes tema õlule ka Eesti Vabariigi haridusreformi alustamine ning EKA õppekorralduse sisu uuendamine. Ise ammutas ta selleks ja oma kunstiajaloo-tööks uusi kogemusi mitmel pool välismaal, oli näiteks ka Fulbrighti stipendiaat New Yorgis. 1995. aastal siirdus Kangilaski taas tööle oma Alma mater’isse, Tartu ülikooli, kus ta oli professor kuni 2005. aastani. Samal ajal oli ta ka TÜ prorektor. Mõlemad Eesti ülikoolid, Tartu ülikool ja EKA, on valinud Kangilaski oma emeriitprofessoriks. See auamet ei tähendanud aga eemalejäämist ülikooli-elust. EKA-s luges Kangilaski oma lemmikkursust „Kunstisotsioloogia“ veel paar aastat tagasigi. Samuti oli ta mitmete magistri- ja doktoritööde juhendaja.
Jaak Kangilaski on oma kunstiteadusliku loomingu kohta ise on tunnistanud, et kunsti ja kunstiajaloo tutvustamine on talle alati olnud olulisem tegevusväli kui teaduslik uurimine. Pühendumine laiale auditooriumile avaldub muuhulgas ka selles, et ta on kirjutanud mitu gümnaasiumiastme kunstiajaloo õpikut, mis tänini käibel; aastaid esines ta avalike loengutega paljudel foorumitel. Oma kunstiteaduslike artiklite tuumiku avaldas Kangilaski juba mainitud „Eesti mõtteloo“ sarjas. Raamatu pealkiri ütleb palju ära: „Kunstist, Eestist ja eesti kunstist“. Kogumikust peegeldab vastu autori mitmekülgsus, sest käsitletud on nii konkreetseid Lääne (avangard)kunstnikke, kunstikultuuri üldisi küsimusi kui ka haridus- ja kultuuripoliitikat. Kohe torkab silma seegi, mis teeb Jaak Kangilaski Eesti kunstiteaduse kontekstis eriliseks: teda huvitas elu lõpuni kunstiteooria ja kunstikultuuri välja teoretiseerimine ning ta oli kaua aega Boris Bernsteini kõrval ainuke, kes tegeles kunstiloomega, paigutades selle avaramasse vaateperspektiivi. Kangilaski on kirjutanud ikonoklasmist, neoavangardist, postmodernismist, postkolonialismist, kunsti rahvuslikkusest, nõukogude-ajastu kunsti periodiseerimisest, nõukogude-aegsest kohanemisest marksismi(de)ga, kunstimaitsest.
Muidugi ei saa minna mööda ka neist kunstiajaloo üldkäsitlustest, mida Jaak Kangilaski kirjutas või mis valmisid tema kaastööl. Oma aja kontekstis olid eriti olulised – ja ka palju diskuteeritavad – 1994 koos Ants Juske ja Reet Varblasega kirjutatud „20. sajandi kunst“, 1997. aastal valminud „Üldine kunstiajalugu“ ning 1999. aastal koos Sirje Helmega kirjutatud „Lühike eesti kunsti ajalugu“. Sellele tööle pani punkti kahes köites avaldatud „Eesti kunsti ajalugu. 6. köide, 1-2 raamat. 1940-1991“ (2013, 2016), mille koostaja, toimetaja ja mitme peatüki kirjutaja Kangilaski oli.
Jaak Kangilaski kui kunstiteadlase uurijaperspektiiv – kunst kui sotsiaalkultuuriline nähtus –laienes ka tema ühiskondlikule tegevusele. Ta oli läbi ja lõhki sotsiaaldemokraat, kes osales näiteks ka Tartu linnavolikogu töös kuid panustas ühiskonda ja kultuuri ka kõige laiemal tasandil: aastatel 1996–2007 oli Jaak Kangilaski Eesti UNESCO pärandikomitee esimees; ta oli ka üks kaaskirjutajatest kogumikku „Valge raamat. Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940-1991“. „Ühiskondlane“ oli Kangilaski ka kunsti- ja kunstiteaduse väljadel, osaledes ja nõu andes paljudes žüriides ja komisjonides, sealjuures oma eriala peamise teadusväljaande „Kunstiteaduslikke Uurimusi“ toimetuskolleegiumis. On heameel, et 2021. aastal tunnustas Eesti Vabariik Jaak Kangilaskit oma elutööpreemiaga. Temast maha jääv pärand on suur ja hindamatu. Pole kahtlust, et selle kaudu jääb Jaak Kangilaski meiega veel kauaks; see pärand vajab uurimist ja mõtestamist.
Täna langetame pea ja täname meie seast lahkunud Õpetajat ja Kolleegi.
Eesti Kunstiakadeemia
Tartu Ülikool
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite ühing
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kunstimuuseum
Kunstiühing „Pallas“
UNESCO rahvuslik komisjon
Eesti Kunstimuuseumi Sõprade selts
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Ärasaatmine Eesti Kunstiakadeemia aulas pühapäeval, 4. septembril kl. 14.
Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.