Erasmus+ projekt Futures of Art School Trends 2045 (FAST 45), mille liige ka EKA on, korraldas augusti lõpus Zürichi Kunstiakadeemias (ZHdKs) suvekooli “Footnotes”, mille pani kokku projekti partner School of Commons. SoC asutaja Marea Hildebrandiga on muide ka ilmunud kuukirjas EKA ÕPE pikem intervjuu: https://www.artun.ee/interview-with-marea-hildebrand-founder-of-school-of-commons/
Üle Euroopa olid kokku tulnud sadakond üliõpilast, õppejõudu ning administratsiooni esindajat, kes kaardistasid võimalikke tulevikke ehk olukorda aastal 2045. EKAst osalesid Maarin Ektermann, Eva Liisa Kubinyi ja Kristiina Krabi-Klanberg.
Suvekool toimus LARPi (Live Action Role Play) ja konverentsi vormis, aga kui tavaliselt seostub LARPidega mõõkadega viikingite mängimine vms, siis rühmitus 0ct0pus (Carina Erdmann and Steph Holl-Trieu), kes selle lavastas, oli loonud kunstihariduse teemalise kokkusaamise tulevikus. Iga osaleja pidi looma endale “otherself’i” ning valima töögrupi –
DIS/CONTINUITIES [Digital Cultures of Education], ORGANOLOGY [Art and Society], CHAOS/MOSIS [Inter- and Transdisciplinarity], COMMONALITIES [Knowledge Commons], RE/PROGRAMMING [Institutional Structures and Strategies], SYMBIOSIS [Ecological and Social Sustainability], PLASTICITY [Institutional vs. Non-Institutional Education].
Töögrupid kasvasid üle konverentsiks, esinejateks olid mitmed alternatiivsed kunstiharidusinitsiatiivid ja kunstnikud, kes oma töös põimivad loomingut ja haridust. Lähemalt saab ürituse kohta lugeda ja vaadata siit: https://www.schoolofcommons.org/event/footnotes-annotating-the-future-of-arts-education
Mõned subjektiivsed muljed ka EKA poolt osalenutelt:
Eva / bug 404:
Minu alter ego lendas augusti lõpus aastasse 2045 ja leidis ennast eest Zürichi kunstiakadeemias. Suured laed ja valged seinad – huvitav, mis nende seinte taga päriselt toimub? 2,5-päevane töötuba ja 1,5-päevane konverents pakkus piisavalt mängulusti ja muidugi ka frustratsiooni, mis kaasneb iga uue kogemusega.
Eredam hetk oli see, kui viisime oma töögrupi hoopis ühe kohaliku osaleja koju! Veetsime aiaga eramajas tervelt ühe päeva, mis andis vajaliku füüsilise kogemuse mitteformaalsest koosviibimisest. Ilma selleta oleks kogu üritus jäänud sõnaliseks ja visuaalseks mõtiskluseks, füüsilise kehastuseta, sest suveülikool toimus ikkagi klassikalises ja ammu iganenenud klassiruumis/ saalis.
Kohati kunstlikult mõjuv “playbooki” maha lugemine töögrupi moderaatorite poolt tekitas mõra 2022 ja 2045 aasta vahele. Ülesannete omavaheline seostamatus pakkus küll mõnusa jammimise meeleolu, aga see sai kiiresti otsa, kui reaalsus koputas uksele ja palus 10-minutilist esitlust. Ee, millest me siis tegelikult vestlesime kõik need kaks päeva? Kiire ajurünnaku (loe: vaevalise arutelu) tulemusel sai midagi kokku klopsitud: mitteformaalse õhkkonna tekitamine toolide ümbersättimise näol.
Kokkuvõtvalt: põnevad meetodid, sisutihedad tekstid ja hulgaliselt praktilisi näiteid. Aga kõigile ei saagi kunagi meelepärane olla. Peaasi, et lubatakse oma agentsust praktiseerida, ja see luba oli olemas (aga siiski luba oli vaja). Aastal 2045 on formaalne ja mitteformaalne kunstiharidus omavahel põimunud, aga ikka peame läbi arutama, millal võib toole ringi paigutada ja kuidas!
Tunnen, et tahan veel LARP-stiilis üritustel käia ja huvi alternatiivpedagoogikate vastu on isegi suurenenud, nii et isiklikust kogemusest vaadates võib üritust nimetada edukaks ja inspireerivaks!
Kristiina / AvA:
Minu jaoks oli huvitav, millest räägitakse seoses tulevikuga kunstikõrgkoolides, millised ideed on esil ning mida soovitakse (kunst päästab maailma) ja mida kardetakse. Oli täiesti ootamatuid mõttekäike, loovvälgatusi, problematsioone (nt mis hakkab juhtuma, kui 20 aasta pärast on grupis robotinimene – sest peale autoõnnetust on inimkeha asemel rohkem kui pool uusi kehaosasid).
Kunstikõrgkoolide liikmed, kes osalesid, kasutavad loovpraktikaid ja kriitilise lähenemise kontseptuaalseid ressursse tuleviku kujundamiseks. Tulevikku luues võimendatakse olemasolevaid tendentse (tehnoloogia areng, keskkonnaküsimused) ning tulevik on pigem düstoopiline – esil on radikaalsemad ideed koolide/institutsionaalsuse kadumisest, generatsioonidevahelisest ning informaalsest õppest.
Võibolla üks suurim väärtus sellest kogemusest on refleksioon, mis toimus õhtustes jutuajamistes ja suvekooli järgselt, sest teemad on esil, kuid igaüks võtab sellest erinevaid ressursse.
Toni kampus toimis omamoodi osutusena – kogunetakse ühte maailma kallima elatustasemega riigis (kus mõned osalejad majutatakse korraldajate kodudes, mitte hotellides – trotsides kalleid majutushindu), ülikool toimib ümberkujundatud ülisuures tehasehoones, pikkades valgetes koridorides liiguvad üksikud hinged, kes kogunevad suurte gruppidena lõunapausiks oaasiks kujundatud katuse-aeda… ning hoone fuajee seintel on ülisuur Riho Toomra kootud linikute näitus Eestist!
ZHdK Toni kampuse massiivne katuseaed
Maarin / Rigoberta:
Meeldis väga see, kuidas suvekool tervikuna oli üles ehitatud – kirjade stiil, mis enne sinna jõudmist sulle postkasti tulid ja juba tuleviku-seisundisse viima hakkasid. Meeldis rühmituse 0ct0pus meditatiivsed sisse- ja väljajuhatused üritusele, mis olid segu poeetilistest-poliitilistest mõtisklustest, hingamisharjutustest ning kogu gruppi adresseerivatest ülesannetest – näiteks, leia endale ruumis kaks inimest ning püüa liikudes püsida alati nende kahe vahel, see läks päris huvitavaks inimeste tiirutamiseks ja koreograafiaks kätte ära.
Konverentsi MC “Trollo”, kelle asesõnad olid “try / me”
Keeruline koht osalejana oli ehk see, et üritusel oli liiga palju osiseid, mida tuli luua – enda “otherself”, töögrupi ühine legend, maailm aastal 2045 läbi erinevate teemade, lisaks töögrupi enda fookusteema selle tulevikumaailma sees. Lisaks praktilised asjad – pidevalt grupiga harjutuste tegemine, mille mõte jäi teinekord segaseks, siis juba esitluseks valmistumine – kuidas sa seda mäsu, mis kaks päeva toimunud on, nüüd kümneks minutiks kokku võtad? Seedimisaega väga ei antud.
Oli nagu harjutus rääkida kindlas kõneviisis, manada esile tulevikku nagu tahad. Pea kõik grupid tundusid tegelevat positiivse versiooniga tulevikust, aga vaadates arenguid maailmas ei pruugi see muidugi sugugi nii minna. Kõigist “futuure jump” meetoditest, mida ma olen nüüd 1.5 aasta jooksul näinud, oli selline LARP stiilis lähenemine üks töötavamaid. Kuigi väga raske oli rollis püsida ja tihti tundus, et tahaks hoopis teada nende inimeste kohta, kes aastal 2022 Zürichisse olid tulnud, mitte nende “otherself’ide” kohta, siis kokkuvõttes harjutusena oli see väga intensiivne ja mõjus. Ma ei ole ka ammu suvekooli läbi teinud, aga see pakkus kõikki intensiivõppuse elemente – vaimustust üritusest ja inimestest, frustratsiooni, suhtluse üledoosi, kirgastushetke kui õnnestus mingi esiltus ikka täitsa kenasti ära teha, liigutavat lahkumispidu jne.
*****
Fast45 projekt hõlmab 11 partnerit üle Euroopa – loovkõrgkoole, loovettevõtteid, loovkõrgkoolide ühendusi jne. Projekti eesmärgiks on arutada loovkõrghariduse väljavaadete üle ühiskonna ning tööturu kontekstis ning küsida, millise ettevalmistusega kunstnike, arhitekte, disainereid, muusikuid, tantsijaid jt vajatakse tulevikus? Projekti periood on jaanuar 2021 – detsember 2023, EKA poolt on Maarin Ektermann. Rohekm saab FAST45 kohta lugeda siit: https://www.artun.ee/fast45-futures-art-school-trends-2045/