Eve Kask „Nahk mäletab kõike“

„Nahk mäletab kõike“ Vabaduse galeriis
Avamine 14. novembril, kell 17.00

Me vananeme iga aastaga, iga tunniga, iga minutiga… Läbielamised, puudutused, rõõmud-mured talletuvad elukogemusena meie meeltesse, meie olekusse, meie nahale, meie kehale, söövitavad end meie ellusuhtumisse.

Millises suhtes oleme iseenda ja oma lähedastega? Kas suudame üksteist ja ka iseennast hoida? Kas ja kuidas suudame muutuda ja areneda? Kust ammutada jõudu?

Mind on juba ammu inspireerinud ägedad naised, kellest mõnigi oli minust üle 30 aastat vanem. Osa neist on mõtteliselt näitusele kaasatud, osa nähtaval käefotodel – kolm naist on tänaseks lahkunud, olles jõudnud 90ndatesse eluaastatesse, ent jäämata kunagi hingelt vanaks.

Näitus “Nahk mäletab kõike” räägib naistest, nendevahelisest võrgustikust ja naiste elujõust. Üheks elemendiks on niidistik, mis seob naisi ja nende tegevusi, mis on kõige otsesemalt nähtavad raamaturiiuli kudumites. Kunagi, meie emade ja vanaemade ajal, oli üsna tavaline, et perele kooti riideid. Mul on veel alles ema kootud esemeid või ka neid, mida ma ise olen kunagi kudunud näiteks isale või mehele või tütrele. Hea on kanda ihu ligi kalli inimese tehtud rõivast. Meie kogukonna naised koovad praegugi palju ja igal aastal lisandub midagi ka minu riidekappi. Skaneeritud kudumid on asetatud n-ö rullraamatutena riiulile ning varustatud siltidega, kes on kellele mida kudunud.

Tagumise ruumi taevakaarti tehes mõtlesin meie eelkäijatele ja esivanematele. Kui ma olin poole noorem kui praegu, jäi mu ema haigeks ja hääbus mu silme all. See oli üks sügavamaid eksistentsiaalseid kogemusi – aegapidi katkes justkui nähtamatu niidistik, mis sidus mind mu esiemadega, n-ö vereliin. Nähtaval kujul olen kirjutanud mind eluteel saatnud naiste nimed rullidena raamatuobjekti sisse ehk karpi.

Tagumise ruumi keskne installatsioon on inspireeritud kogukonna naiste keskis traditsiooniks saanud rituaalidest, üheks neist on täiskuusaun. Pöörlevad seitlid on ühtlasi nagu kompassid, mida peame ärksana hoidma, et mitte rajalt eksida.

Näitus peegeldab minu elutunnetust tänasel päeval, see on mõtteline järg ligi 25 aastat tagasi toimunud analoogsele näitusele „29 ½“. Ühe seose või vihje annavad kakskümmend üheksa ja pool joonistust tagumise ruumi seinal. Teine vihje on pesa, millesse on kogutud kaseoksad, mida mu maja kohal kõrguvad kased on ühe aastaringi jooksul langetanud – looduse võrgustik, millesse sulandumine on aja jooksul aina olulisemaks muutunud.