Vabaduse galerii, Tallinn
Algus k.p.:
28.04.2023
Lõpp k.p.:
25.05.2023
Matthias Sildniku näitus „Ülesküntud uudismaa“ Vabaduse galeriis.
28.04.–25.05.2023
Matthias Sildnik (1987) on Eesti Kunstiakadeemia doktorant ja Vabaduse galerii näitus on üks doktorikraadi kaitsmise väljapanekutest.
Sildnik kutsub näitusel „Ülesküntud uudismaa“ uurima võrgustikke kui vallutamist ootavaid infotöötlusmaastikke; paiku, kus intensiivsed andmevood deformeerivad maastikku, kus nad levivad.
Galerii esimese ruumi seinal eksponeeritud seerias on kujutatud aju moodustavate neuronite keerulist võrgustikku. Teosed mõjuvad elusatena, täis energiat, luues dünaamilise ja kaasahaarava keskkonna, kus on tõstetud esile aju kohanemis- ja reageerimisvõime uutele kogemustele, teadmiste omandamisele ja keskkonnastiimulitele.
Aju neuroplastilisus muudab selle dünaamiliseks ning uute andmetele ja stiimulitele reageerimisel ennast ümberkorraldamise võimeliseks (nagu võrgustikud ja turud). Neuroplastilisuse kaks peamist tüüpi on funktsionaalne (aju võime liigutada funktsioone kahjustatud ajupiirkonnast kahjustamata piirkondadesse) ja struktuurne plastilisus (aju võime muuta oma füüsilist struktuuri õppimise tulemusena).
Näituse kese on tagumises ruumis eksponeeritud kaks vasest binaarset puud, mis moodustavad sondilaadse struktuuri, mis sarnaneb ebaõnnestunud katsele katusele antenn paigaldada.
Binaarne puu on andmetöötluse juures tavaline andmete struktuur. Kunstnik on kasutanud okste puhul 45-kraadiseid nurki, mida graafilises disainis kasutatakse metroojaamade ühenduste visualiseerimiseks. Vasetraatide kasutamine tuletab meelde telegraafi, midagi, mis assotsieerub bolševike revolutsiooniga, kus Lenin keskendus telegraafiliinide, postiteenuste ja rongijaamade üle kontrolli saavutamisele. Ühiskond, nagu inimajugi ehitab pidevalt närvirakkude ühendusi ja radasid, et reageerida uutele kogemustele ja stiimulitele.
Nii on Sildnik kombineerinud andmetöötluse kontseptsioone ja ajaloolisi referentse, et ühendada aju võrgustik närvirakkude edasikandmise võrgustikega, et ühendada inimesi ja ideid üle suurte vahemaade, küsides sealjuures, kuidas areneb meie suhe tehnoloogiaga, et mõistaksime ennast. Metafoorid, mis imbuvad läbi meie arusaamise võrgustikest, neuronitest, tsiviilinfrastruktuuridest ja turgudest – ka mõttest – võivad tähistada uudismaad või samavõrd ka oma kuju muutvaid andmed.