Ghana Päevikud

1.
7h lendu on just läbi saanud ja me oleme pärast pooleteise päevast lennujaamade vahelist lendlemist ja ootesaali pinkindel magamist jõudnud lõpuks pärale. Kõigil reisikompsud käes, astume peauksest välja, kus tervitab meid Ghana niiskusest pungil õhk ja tosin hõiskavat taksojuhti, üks entusiastlikum kui teine. Suurlinna tänavapilt on kirju kui värvisegamispalett. Ükshetk aknast välja vaadates kangastub vaatepilt, kus me seisame taksoga keset ristmiku koos mitme teise autoga. Samal ajal tuleb kõigist neljast ilmakaarest veel autosid juurde, kes kõik proovivad minna oma teed. Selle segasumasuvila  keskel uitavad erinevate loodussaaduste müüjad puuvilja korvid peas. Tuli välja, et sealse linnaosa elektrivool oli maas ja seetõttu ka valgusfoorid ei töötanud. Sellest olenemata jõudsime kenasti  hostelisse, kus ootas meid bassein ja soe tervitus.

2.
Öös tõesti on asju. Esimene öö uues riigis möödus ärevalt, kuna torm oli nii maru, et piki tuba voolas jõesarnane loik ning tuppa kostuv mürin ei näinud vaibuvat, vaid võttis üha uusi tuure üles. Seetõttu oli ka uni pisut lünklikum. Ent sellest polnud midagi, kuna teadsime, et hommikul ootab ees viie tunnine sõit Accrast Ghana keskosasse Kumasi linna. 

Bussijaama  jõudsime kell kümme,  ent millal me buss väljub, polnud meil aimugi ning sama teadmatuses olid sealsed töötajad. Pärast 2,5h elavjärjekorras ootamist juhatati meid bussile. Pärast mõnetunnist sõitu kuumenes mootor üle, mille tagajärjel ootasime maantee ääres oma 1,5h, kuniks saime jälle teele asuda.  Seega viietunnine bussisõit venis koos bussijaamas ootamisega kokku üheksatunniseks seikluseks.

Pea olimegi jõudnud Kumasi, kus meid juba oodati ja hostelisse sõidutati. Hostelis avastasin ka oma õlgadelt reisi esimese päikesepõletuse. Siinkohal tahan ära märkida, et tol hommikul määrisin end viiekümnese päiksekreemiga sisse, mis polnud siiski piisav.

3.
Esimene projekti päev on käes. Ja kuna majutuspaik on ülikooli kampusest neljakümne minuti kaugusel, siis saime hommikul läbi džungli matkata.  Lämbe – isegi kui lähenes mõni õrnem briis, siis tunne oli ikkagi, nagu keegi puhuks fööniga sooja õhku näkku.

Kella kümnest kohtusime esmakordselt oma tulevaste projektikaaslastega. Et kõigi osalejatega ühtsemaks saada ning et me kõik hingaks justkui ühes rütmis, hakkasime me tantsima. Sellele järgnes väike nimede ring, kus lisaks sellele sai pisut aimdust iga indiviidi olemusest. Seejärel anti ülevaade kahest eesseisvast nädalast, mille järel hakkas kõige keerulisem osa ehk gruppide moodustamine. Tuli iseseisvalt moodustada 8-liikmeline tiim peaaegu võhivõõrastega, teadmata nende oskusi ja loomingulist tausta, kellest vaid kaks olid eestlased ja ülejäänud ghanalased. Kui pundid oli paika loksunud ja kokku pandud, tuli grupisiseselt panna enda tiimile nimi. Veel enne kui tuli mõttesaadusi teistega jagada, käisime söömas toitu nimega kobe. Täitsa kobe ta tōesti oli, maitsedes nagu oad, vürtsid ja omavahel segatud mulgi-ja kartulipuder.

Esimene koolipäev lõppes grupinime ja ühise pildi loomise ning nende presenteerimisega.

4.
Uus koolipäev algas taas tantsides, eilsete sammude kinnitamise ja uute selgeks õppimisega. Kuid siit edasi läks juba tõsiseks töötegemiseks. Võtsime grupi kokku ja hakkasime põrgatama mõtteid, kuidas värvi ja valgust oma projektis ära kasutada. Kui idee oli paigas, siis tegime pisut materjali katsetusi. Nüüd oli aeg minna einestama. Käisime turul uitamas, kus ostsime kohalikku riisi- ja oapada. Kui tagasi ülikooli alale jõudsime, arutasime projekti kontseptsiooni üle. Sellele järgnes koheselt ka juhendajatega arutlemine ja tagasisidestamine, mis aitas laual olevaid ideid koondada ja ühe kindla mõtte kallal edasi töötada.

5.
Kuumast tingitult on mälestused päevast lünklikud.

6.
Mõni päev on raskem kui teine. Ja seda tõestas ka päeva edasine kulg.  Ka õues valitsev kuumus ja niiskus ei teinud olemist sugugi kergemaks.

Hakkasime uuesti projekti kallal tööle. Ent selle käigus tekkis nii palju arusaamatusi ja siin tulid mängu ka erinev kultuuriline taust ja kunstikoolis õpitu. Olukord läks ärevaks kui tuli hakata juhendajatele oma ideed uuesti kaitsma. Lõpuks ei saanud enam isegi aru, mille jälil oleme ja mida taotleme. Tekkis tahe loobuda projektist ja lihtsalt öelda oma grupile “adjöö”.

Päev lõppes ja endiselt oli pisut segane, mis me tegema hakkame. Ent enne õhtule minemist loksus siiski miskit paika. 

Ent tundsin, et ei saa lasta sellel halval emotsioonil end mõjutada, seega läksin ostsin ühelt armsalt kohalikult tükeldatud mangot, mida siis teel koju ampsata. Seega lõpp hea, kõik hea.

7.
Mida päev edasi seda raskemaks on läinud. Ei taha öelda, et motivatsioon hakkab raugema, ent tohutu palavus ja ülejäänud seitsme grupiliikme mõtete läbisünteesimine väsitab.

See-eest täna oleme juba oma edasistes sammudes kindlamad ja järk-järgult liigume ka tulemile lähemale. Adun ka seda, et uuel nädalal ootavad meid ees pikad ja töökad päevad.