Eesti Kunstiakadeemia moe-, aksessuaari- ja tekstiilidisaini I kursuse tudengid läbisid Piret Pupparti, Kelian Luisu ja Kwaku Kissiedu juhendamisel Ghanas, Kumasis asuvas ülikoolis KNUST kahenädalase värvile ja valgusele pühendatud töötoa, mida finantseeris Erasmus+.
Esimese nädala päevikutega saab siin tutvuda.
Teise nädala muljeid jagab aksessuaari eriala tudeng Jürgen Sinnep oma päevikust:
1.
Uus nädal on taaskord kätte jõudnud ja oleme taas küsimuse ees, kuidas oma projektiga edasi minna. Tegelikult võib seda päeva nimetada edukaks, sest ma esmakordselt tundsin, et tegemist on grupitööga. Siinkohal pean silmas 50-protsendilist grupiliikmete osalust.
Päev vajus õhtusse ning päevatööle
peale vaadates justkui suurt arengut ei märganud, ent progress toimus pigem idee ja grupi ühtekasvamise näol. Või vähemalt nii ma arvasin…
Päevad on siin siiski kurnavad, mistõttu pea iga järgnev päev oleme läinud koju taksoga. Tavaliselt on minu päevad lõppenud juba kella kuuest. Võimalik, et selle taga on põhjused, et juba poole seitsmest läheb pimedaks ning lähiümbruses pole ühtki turgu ega toidupoodi, vaid elumaja elumaja järel.
2.
Tänane päev möödus töökalt. Hea oli näha, et projekt võtab juba ilmet.
Lõunaks sõime oma lemmikut riisi-oapada waakyet, millele lasime lisada veel värsket avokaadot, karamelliseeritud plantiini, mis oma olemuselt meenutab jahust banaani, ning siniseks keedetud muna.
Kui lōunalt tagasi jõudsime, siis olid kõigil kõhud nii täis, et raske oli tagasi töölainele saada. Pärast jõukogumist otsustasime jaguneda: ühed kes viimistlevad kavandeid ja teised kes jätkavad eksponaadi ehitamist.
3.
11:58
Tänasega peab projekt valmis saama. Õnneks oleme oma grupiga järje peal ja saame oma teose peagi valmis, siis jääb veel ülesriputamise vaev. Seega läksime lõunale.
13:15
Jõudsime just lõunapausilt tagasi, aga järgnevaks pooleteiseks tunniks on meie kasutatav ruum teise grupi poolt broneeritud. Seetõttu jäime ukse taha oma aega ootama.
14:30
Uks avaneb ja saame hakata lõpuks oma tööd üles riputama. Pärast mõnd hetke ruumis olemist tekib vaidlus teise grupiliikmetega, kuna mõlemad on valinud ruumis sama koha oma töö eksponeerimiseks. Leiame siiski kompromissi ja lükkame oma töö üles panemise järgmisesse hommikusse.
Aga enne veel kui laiali lähme, salvestame oma teose jaoks heli, mida siis homme tööd esitledes lasta. Peagi saame aru, et heli tuleb siiski pisut töödelda ja panna korduma, et oleks võimalik tööd eksponeerida 10-minutiliste plokkidena.
15:47
Hakkame koju liikuma, aga enne kordame grupile mitu korda üle, et homme kell üheksa saame ruumis kokku ja paneme töö üles.
20:34
Alustame arutlust, kuidas homme oma projekti esitleda. Mille käigus tekib palju järgnevaid erimeelsusi- kes peaks projektist rääkima ja mida siis täpselt rääkida. Pärast pooleteist tunnist vaidlust, saame aru, et kõigil on siiski teosest erinev arusaam ja kohe kuidagi ei leia teed üksteiseni. Õhtu lõpuks selgus ka veel see tõsiasi, et inimene, kes pidi heli töötlema, ei saanud sellega hakkama. See aga tähendas, et meil puudub homseks töö esitamiseks vajalik helitaust.
00.02
Lõpetasin vajaliku heli töötlemise ja lähen nüüd tuttu-adjöö!
4.
Kätte on jõudnud viimane päev, ent meie eksponaat pole ikka veel üleval. Seetõttu tulime kella üheksaks kohale. Kurvaks tegi see, et ülejäänud 6/8 grupist jõudis kohale kell kümme. Kella kümnest hakkasid pihta ka projektide kaitsmised, millest esimest me ei kuulnud, kuna panime oma tööd veel üles.
Saime just oma töö kaitsud. Tunne on hea, kuna töö sai lõpuks valmis. Pole ammu midagi sellist kogenud, ma ei tea, kas ma üldse kunagi olen teinud projekti, mille jooksul mul on tekkinud nii palju ärevust ja tahtmist käega lüüa ja kõik sinnapaika jätta. Aga mul on hea meel, et sellise tohuvabohu üle elasin. Samuti sai lõhutud mu illusioon grupitöö tegemisest, kus vastutus on jagatud kõigi liikmete vahel võrdselt ja kõik teevad tööd samasuguse innuga.
Nüüd on aeg võtta üksiolemiseaega ja end töötamisest lahti ühendada.
///
Töötoas osalesid:
Angela Aavik, Vivian Vuks, Eleonor Tingas, Jürgen Sinnep, Hanna Eliise Lahe, Meeli Kombe, Morgan Kinna, Hannabel Kaal, Helina Raud, Karmel Kibena, Lilli Ann Linno, Pauline Ööpik.
KNUST maali ja skulptuuri osakonnast osales kokku 36 tudengit.
Teostatud projektide lühikirjeldused:
1. Kuidas segab kiirus valgust peegeldavaid värve kokku?
Uurisime, kuidas kiirus ning valgusolude varieerumine erinevate omadustega värvipindu venitab ja kokku segab. Tegime pimedasse ruumi interaktiivse installatsiooni, kus blendrimootori, valgusallikate ja värvitud CD-plaatidest ratta abil meie küsimusele ise vastust otsida sai. Lisaks valmistasime kasutatud pudelikorkidest ja CD-plaadi jääkidest 60 käsivurri, mille igaüks sai endaga mälestuseks kaasa võtta. Vurri pind oli jaotatud kahe primaarvärviga neljaks sektoriks ning sellega mängides sai näha, kuidas (peegelduvad) värvid omavahel kokku sulavad.
2. Mis värvi on kodutunne?
Teos “Mis värvi on kodutunne?” keskendub kodule, kodutunde värvile ja selle mitmekesisusele kahes üksteisest täiesti erinevas kultuuriruumis. Projekti “Color and Light” jooksul valmis meie grupitööna 3 telki. Telkide valmistamiseks koostasime küsitluse, millele vastas 100 ghanalast ja 100 eestlast. Peamiseks küsimuseks oli: ”Mis värvi on su kodutunne?”. Esimene telk oli värvitud peamistest vastustest ghanalaste poolt, teine eestlaste poolt ning kolmas telk oli 200 inimese vastus küsimusele: “Mis värvi on su sisemine kodu?”. Esitlusel palusime külalistel telkidesse siseneda, seal pikutada ja värve nautida ning hiljem vastata küsimusele: “Milline telk oli sinu jaoks kõige kodusem?”. Meie üllatuseks kattusid ka kohalolijate vastused rahvuste põhiselt üsnagi sarnaselt.
3. Vormi värvi emotsioonide kaudu
Kui mõtled oranžile värvile, kas sel on kuju? See teos annab sulle võimaluse visualiseerida värve kolmemõõtmelises vormis. Meie eesmärk oli luua interaktiivne ruum, kus iga külastaja saab värvi kujundada oma emotsioonide kaudu. Need õrnad graafilised skulptuurid oma kaootilises vormis pakuvad tasakaalu monotoonses ja struktureeritud keskkonnas. Kasutasime peamiselt jääke – rõivaste valmistamise jääke õmblejatelt ja vanu traate, mida leidsime “hüljatud” ehitusplatsilt. Nüüd mõtle vähem ja tunne rohkem. Mine kujunda värve!
4. Kuidas me saame luua virtuaalreaalsuse sarnase kogemuse valguse ja varjude abil?
Võtsime oma eesmärgiks kasutada projekti vältel tekkinud veepudelid, mille tulemusel valmiski ligikaudu sajakuuekümnest plastikpudelist koosnev eksponaat.
Katsetamise käigus avastasime, et plastik võtab sulatamisel ebatavalise kuju, mis annab valgusega koostöös veemotiivi meenutava varju. Seetõttu sai eksponaadi läbivaks teemaks meri ja selles mäslevad lained, millele lisaks lõime narratiivi toetava helikujunduse.
Lõpptulemuseks oli interaktiivne näitus, kus osalejad said valida kahe rolli vahel. Esimese puhul olla vaatleja rollis, sukeldudes “teise reaalsusesse”, heites end pimedas ruumis põrandale maha. Teises, olla need, kes loovad valguse objektile projekteerimise abil selle reaalsuse, jälgides siinkohal kokkumängu heli dünaamika ja valguse liikumise vahel.
5. Kuidas me tajume värvi valguse puudumisel?
Meie töö räägib sellest, kuidas inimesed tajuvad värvi valguse puudumisel. Selle demonstreerimiseks ehitasime musta kuubi, kus saab suletud silmadega proovile panna oma värvitunnetuse oskuse ning oma intuitsiooni. Iga inimene juhatati ükshaaval musta ruumi, kus neil oli valida viie värvi vahel (roheline, sinine, punane, kollane ja valge). Kui värv oli välja valitud, tuli kirjutada seinale antud värvi nimetus, mis enda meelest sai valitud ning lisada oma initsiaalid. Töö lõpus on võimalik kuub avada suureks lõuendiks, kust kõik näevad kuidas neil läks, moodustades samaaegselt uue kunstiteose.
6. Kuidas kasutada varje värvilise vaatemänguna?
Me kõik oleme näinud, mis värvi on eseme vari neutraalse valguse käes. Kuid kui valgusallikas on näiteks punane, siis on seda ka eseme vari. Varjuvärve saab ka omavahel segada ning luua mitmesuguseid illusioone. Oma etteastes sidusime muusika, liikumise, eri nahatoonid ja põhivärvid valgusallikatena, et luua värvikirev varjuelamus.
