Arhitektuuri ja linnaplaneerimise AL21 tudengil Tuule Kanguril on käes keskmisest põnevam suvi. Ta töötab ERASMUS programmi raames praktikandina 2023. Veneetsia arhitektuuribiennaalil, kus abistab Eesti paviljoni nii, kuidas vaja. Ja nagu esimesest Itaalias veedetud kuust selgub, siis igav juba ei hakka.
Mida sa Veneetsias teed?
Sattusin suve esimesteks kuudeks Veneetsiasse siin toimuva arhitektuuribiennaali raames. Iga kahe aasta tagant toimuval rahvusvahelisel arhitektuurinäitusel on ka Eesti uhkelt esindatud. Mina ja mu kaaslased oleme siin Eesti paviljonis praktikal – aitame paviljonil silma peal hoida ning abistame väiksemate ülesannetega.
Kui kaua sa seal oled?
Kuna tegemist on Erasmus+ praktikaga, mille pikkus peab olema 61 päeva, olen siin mai keskpaigast juuli keskpaigani. Praktikavõimaluse hõikas Eesti Arhitektuurikeskus välja jaanuaris. Et siia saada, pidi esitama enda CV, kirjutama paar motivatsioonilauset ja täitma ankeedi. Edasi tuli lihtsalt vastust oodata, mis minu suureks rõõmuks oli jaatav.
Mida oled seni oma eriala kohta biennaalil õppinud?
Veneetsia praktika on olnud mitmes mõttes arendav. Alustades sellest, et saame elada paar kuud ühes kultuurist pakatavamas linnas ning näha vanade ja uuemate meistrite loomingut, lõpetades hindamatute tutvustega. See, et tulime biennaali avamise ajal appi, viis meid kokku paviljoni meeskonnaga, mis on selle aasta kontseptsiooni tõttu eriti suur, koondades kuraatorid, lavastajad, etendajad, helilooja, dramaturgi, stsenograafi ja lennukatele mõtetele tehniliste lahenduste leidja. Nende inimeste sihikindlus, mõttelend ja sellega kaasas käiv lõbusus jääb mulle kauaks eeskuju näitama.
Kui palju olete suhelnud teiste riikide esindajatega?
Teiste riikide paviljonide saatusekaaslastega oleme kohtunud Eesti paviljonis ja ka teisi külastades. Kuna meie tööülesanded ja Veneetsias viibimise põhjus on tihtipeale sama, läheb jutt kiiresti lahti. Tänu sellele oleme mitmete praktikantidega tuttavaks saanud ja õhtuti linna peal käinud. Uusi inimesi toob meie teele ka iga päev, mil Eesti paviljon avatud on. Külalisi on igast maailma otsast ja paviljoni soe õhkkond sulatab jää väga kiiresti.
Kui oluline on arhitektuuritudengile õppimiseks majast välja pääseda?
Arhitektuuri õppides tuleb igasugune vaatlemine – nii hoonete, tehniliste lahenduste kui ka inimeste – tohutult kasuks. Meie eriala piiride ja võimaluste kohta õpetab palju kasvõi meie paviljon, kus arhitektid on väga delikaatsete võtetega avanud pea igat maailma linna või asulat puudutavat teemat ja andnud võimaluse diskussiooniks. Lisaks näitab Eesti paviljon, kui tähtis on erialade ülene koostöö ja kui kauneid asju sellest sündida saab.
Loomulikult annavad palju lisa teised paviljonid, põhjalik kuraatorinäitus ja linnas leiduvad muuseumid. Tundub, et Veneetsias on raske teha tiiru, ilma et teele jääks mõni hoone, tänav või plats, mis on ühel või teisel põhjusel maailma klassikaks saanud. See on üks lugudest läbi imbunud linn.
Jaga mõni vahva eluline seik Veneetsiast
Ausalt öeldes tundub, nagu iga siin veedetud päev pärineks mingist raamatust või filmist. Ühel päeval pidi meie armas etendaja Arolin oma pisitütrega koju jääma ja meie, praktikandid, olime sunnitud tema keerulise rolli veidi üle võtma ja paviljonis külalisi vastu võtma. Alguses tundus see hirmutav, sest keegi meist pole professionaalne etenduskunstnik. Lõpuks, kui olime aga juba sisse elanud, tutvusime ühe Sitsiiliast pärit antropoloogiga, kes meile õhtul joogiklaasi taga Veneetsias leiutatud kokteilidest jutustas ja külastusväärseid nurgataguseid tutvustas.
Naljakas on ka see, kuidas me iga võimaliku streigi või vaporettode liikumist takistava ürituse otsa sattunud oleme. Ühel ööl, kui olime biennaalile tulnud kursusekaaslastel Veneetsia saarel külas käinud ja tahtsime Lido saarele koju saada, avastasime, et keskööl oli alanud vesibusside ehk vaporettode streik ja me ei teadnud, millal järgmine tuleb. Õnneks ei pidanud me kaua ootama ja saime peale paarikümmet minutit kuuvalgel Lidole sõita.
Ühel hommikul oleks me aga hoopis Lidole kinni jäänud, kui poleks enda antropoloogist sõbralt kuulnud, et tol päeval toimub 47. Vogalonga – iga-aastane sõudmisüritus, mis toob tähelepanu mootorsõidukite tekitatavatele kahjule ja kus osaleb tuhandeid inimesi. Paariks tunniks oli Veneetsia laguun mootorimürata ja vee pealt kostis ainult võistlejate hüüdeid ja trumme.
Ühesõnaga, kõik, mida sa tahta ei oska, tuleb Veneetsias ise sinuni!