Eesti Kunstiakadeemia
arhitektuuriteaduskond avab sel sügisel loomingupõhise doktorantuuri. EKAs
toimub doktoriõpe seni kolmel erialal: kunstiteadus, kunst ja disain
ning muinsuskaitse ja konserveerimine. Võib ju küsida, et miks on olemasolevate
õppekavade kõrval neljandana eraldi arhitektuuri doktoriõpet vaja?
Arhitektuur valdkonnana kaasab paratamatult nii
reaal- kui ka humanitaarteadusi, nii tehnikat kui ka sotsiaaliat, kuid ise ei
väljasta tavapäraseid teoreetilisi teadustöid, nii nagu see on tavaks näiteks
kunstiteaduse valdkonnas. Selle vaieldamatult iseseisva eriala – arhitektuuri
ja linnaehituse – tulem on ju ajalooliselt alati olnud loominguline töö,
näiteks nii hooned, sealhulgas nende sisearhitektuur ja sellega seotud
tootedisain, kui ka ruumiline planeerimine, linna(mööbli)disain ja
maastikuarhitektuuri lahendused. Niisugusest vaatenurgast võiks arhitektuuril
olla oluline ühisosa disainiga ja mõnes mõttes ka kunstiga, kuid kindlasti
mitte sajaprotsendiliselt – arhitektuuri seos inseneeriaga on ju samuti suur
ning mõõtkava, milles töötatakse, eristab seda disaini valdkonnast. Kuigi
arhitektuur puutub sageli muinsuskaitse ja restaureerimise küsimustega, on
siingi spetsiifika ja rõhuasetus erinev: muinsuskaitse filosoofia ja ajalugu,
arhitektuurimälestiste ning kunstimälestiste konserveerimine on spetsiifika ja
sisu poolest arhitekti igapäevatööst ja suunitlusest üsna erinev, kuigi siingi
võib leida puutepunkte.
Arhitektuurihariduse kraadiõppe osa on Euroopas
võtmas praktikapõhise uurimistöö suunda (ingl design
practice research). Seda suurelt osas tänu Austraalia
kolleegide juba laialdasele edukale kogemusele. Professor Leon van Schaik, kes
näiteks juhib Melbourne’i kuningliku tehnoloogiainstituudi ehk RMIT ülikooli
arhitektuuri- ja disainikooli doktoriõppe programmi, lähtub oma põhimõtetes
uuenduslike arhitektuurikogukondade algatamisest ja arendamisest, nii et
doktorandid avavad senise praktika tagamaid ja pakuvad ka edasisele
loomingulisele mudelile tulevikustsenaariume. Tema ideedest ajendatuna võtab
arhitektuuri doktoriõpe praktikapõhisema suuna nii Sint-Lucase
arhitektuurikoolis (KU Leuven) Belgias, Gentis kui ka mujal, näiteks Aarhusi
arhitektuurikoolis (Arkitektskolen) Taanis, Westminsteri ülikoolis Londonis,
Glasgow’ kunstikoolis Šotimaal ja Ljubljana ülikoolis Sloveenias. EKA
arhitektuuriteaduskond on nimetatud koolidega koos ellu viimas Euroopa Liidu 7.
raamprogrammi poolt rahastatud ADAPT-r koostööprojekti, mille sisuks just
loomingupõhine doktoriõppe arhitektuuri ja linnaehituse alal.
Arhitektuuripraktika alustalaks on
arhitektuuribüroo, arhitekt. Kui kunstnik jagab oma loomingut seda teistele
esitledes – galeriis, performance’ina
jne –, siis arhitekti looming jõuab inimesteni hoone, maastiku või joonisena.
Samal ajal on arhitektuuripraktika kui igapäevase tegeliku uurimistöö baasiks
stuudio ehk büroo ja seal toimuv eri elualade töötoalaadne koostööprotsess.
Leiutamise labor peitub praktikas endas ja uurimistöö areneb doktorantuuri
käigus tänu juhendajate (kollegiaalsele) sõbralikule arvustusele, doktorantide
omavahelisele mõõduvõtmisele ja töövõtete võrdlemisele doktoriseminaridel.
Tõdemus, et arhitektuuribüroos luuakse uut
teadmist, mis praktikas väljendub lõpuks majade, planeeringute, maastike ja
muuna meie ümber, aga mille tegelik sisu, põhjuslikkus, tähendus ja tagamaad
ehk nn uus teadmine ise jääb tihtilugu avamata, ongi loomingulisel praktikal
põhineva uurimistöö olulisemaid kaasa toodud uuendusi. Loomingulisel praktikal
põhineva doktoriõppe mudel avab tervikuna mitte ainult ühe või teise hoone
disainipoole või tehnoloogilised lahendused, vaid ka ühe või teise büroo
toimimismustri, koostöö plussid ja miinused, töörütmi ja tellijavaliku,
teisisõnu, büroo filosoofia või tegutsemismudeli selle laiemas tähenduses.
Mõned nädalad tagasi, 23. aprillil toimus
Tallinnas, Mustpeade majas Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna
nanokonverents „Building a community of practice”, mille raames
käsitletigi sügisest avatava loomingulise praktika põhise arhitektuuri
doktoriõppe küsimusi. Kõneldi nii vastavast rahvusvahelisest terminoloogiast
kui ka konkreetsemalt EKA arhitektuuriteaduskonna soovidest ja suundadest.
Esinesid Jüri Soolep, Ranulph Glanville, Marcelo Stamm, Veronika Valk ja Renee
Puusepp. Vestlust juhatas arhitektuuriteaduskonna dekaan Toomas Tammis.
Toimunud konverentsi info ja esinejate tutvustused leiab veebilehelt www.artun.ee/conference.
Konverentsi läbiviimist toetas Eesti Kultuurkapital.