Kristina Õllek avab Tütar galeriis isikunäituse

Õllek loob avataval näitusel lubjakivi, meresoola, savi ja bioplasti siduvate fototeoste ning installatsioonide kaudu silla siinse merepõhja liigirikka ekvatoriaalse ja troopilise minevikuga ning toob meresügavustest nähtavale Läänemere geoloogilise aja. Sellest sügavast ajast jutustavad kunagise mereelustiku kivistunud kummitused – krinoidid, tabulaadid, trilobiidid, brahhiopoodid, peajalgsed ja tsüanobakterid. Viimaseid tunneme rohkem suplemist takistavate mürgiste sinivetikatena, kuid samas on nad juba miljardeid aastaid olnud tunnistajaks muutuvale maailmale, püsides ise enamjaolt muutumatutena.

Kunstiteadlase Annika Tootsi sõnul on näituse taustaks olev mitmeaastane mereökoloogiat ja antropotsentristlikke mõjusid puudutav uurimistöö, nii Põhja- kui ka Läänemere kontekstis, arenenud välja Õlleki huvist uute tehnoloogiate ja ekstraktivistliku mõtlemise vaheliste suhete, sealhulgas vastuolulise süvamerepõhja kaevandamise vastu. „Meres peegelduvad inimkonna ihad ja hirmud: seistes jalgupidi merevees, seisame me samal ajal kunagiste elurikaste troopiliste vete sügavas minevikus ja nende vete toksilise kapitalismi poolt lämmatatud sügavas tulevikus,“ kirjutab Toots.

Kristina Õllek (1989) on Tallinnas elav visuaalkunstnik. Ta töötab foto, video ja installatsiooniga, keskendudes representatsiooniprotsesside, geoloogilise ainese, mereökoloogia ja inimtekkeliste keskkondade uurimisele. Õllek kasutab oma praktikas peamiselt uurimistöö-põhist lähenemist, kuid seejuures põimib sellega enda fiktiivse ja spekulatiivse perspektiivi. Teostega soovib ta luua olukordi, mille puhul tõsielu ja fiktsioon, sünteetiline ja looduslik, koopia ja originaal põimuvad, muutuvad hübriidseks mateeriaks ning mille läbi tekivad uued tähendused. Oma viimastes projektides on ta vaadelnud merelisi elukeskkondi ja uusi tehnoloogiaid, nendega seostuvaid geopoliitilisi ja ökoloogilisi tingimusi. Tema looming on sageli kohatundlik, analüüsides selle eksponeerimiskohta ning näituseformaati, küsitledes esitamisviise ja installeerimispoliitikat, vaadeldes seda ajaloolise muuseumi perspektiivist kuni online-ruumini.

Kristina Õllek on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna (bakalaureusekraad omandatud 2013., magistrikraad 2016. aastal). Ta on täiendanud end Berliinis Kunsthochschule Berlin-Weissensee’s (2012) ja Rotterdamis Piet Zwart instituudis (2016). Õllek on kahel korral pälvinud Eesti Kunstiakadeemia noore kunstniku preemia, 2013. aastal bakalaureuseõppes ja 2016. aastal magistrandina. Aastatel 2013–2018 oli ta projektiruumi Rundum kaasasutaja ja liige. 2019. aastal pälvis ta ArtProofi produktsioonistipendiumi. Ta on üks riikliku kunstnikupalga saajaid aastatel 2023–2025.

Kristina Õlleki töid on eksponeeritud nii mitmel rahvusvahelisel grupinäitusel kui ka isikunäitustel Eestis ja mujal. Tema tööd kuuluvad mitmetesse kogudesse (Eesti Kunstimuuseum, Eesti; Winterthuri Fotomuuseumi, Šveits; Euroopa Keskpanga kunstikogu, Saksamaa; ja erakogud).

Kristina Õlleki näitus jääb Tütar galeriis avatuks 19. novembrini ning on publikule tasuta. Galerii asub Noblessneri sadamalinnakus aadressil Vesilennuki 24 ning on avatud neljapäevast reedeni kell 13:00-19:00 ning laupäevast pühapäevani kell 14:00-18:00.

Näituse saatetekst: Annika Toots

Graafiline disain ja kunstniku dialoogipartner: Kert Viiart

Eriline tänu: Kert Viiart, Mare Isakar, Carlotta Põdra, Tartu Ülikooli loodusmuuseum, Artproof OÜ, Põhjakivi OÜ

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Prike.