Mart Kalm Tamse baasis EKA kollektiivi väljasõidul, august 2023. Sandra Melli foto.
Mart Kalm valiti EKA rektoriks esimest korda 2015. aastal ning teist korda 2020. aastal. Maarin Ektermann võttis lauale teemad nii rektori laiahaardselisest vaatest kunstikõrgharidusele kui ka EKA igapäevast. Vesteldi nii muutustest kunstihariduses, juhtimisfilosoofiast, EKA oma kultuurist, probleemidest, mida rektor näeb kui ka sellest, kuidas tööstressi maadada. Lõpus ka miljoniküsimus palgatõusust!
Alustuseks – millised on sinu jaoks olnud viimase 10 aasta põnevaimad muutused kunstikõrghariduses?
Ma pean ütlema, et minu meelest on kogu selle perioodi jooksul toimunud kunsti jätkuv marginaliseerimine. Muide, sellele on kaasa aidanud ka loomeuurimuse buum, mis seostub eelkõige kunstiharidusega.
Mina olen läbi elanud ka 1980-90ndad, kui kunst oli meeletult oluline. Tuttava arhitekti juurde tuli näiteks klient ja ütles, et tee mulle ükskõik milline maja, peaasi, et Kalm ei õiendaks. See seik räägib arhitektuurikriitika rollist, mis praeguseks on täielikult välja suretatud, maailma killustumise ja tõdede relatiivseks muutumisega on vaatajat suunav kriitika haihtunud! Seoses „kõige sallivusega“ – mis on muidugi näiline – on ka kunstiväli rahunenud. Ka EKAs on ju minevikus olnud tohutud põlvkondlikud kollapsid. Mäletan, kuidas pidime õppejõududena noort Anders Härmi rahustama, et ta kõiki klassikuid üle parda ei viskaks, aga nüüd teeb ta nendest Kumus näituseid!
Nii et kunst ise ei ole enam nii konarlik ja väli on ka rahunenud. Organisatsiooni sees tähendab see mh ka autoriteedikadu, see on kindlasti midagi, mida olen nendel aastatel näinud. Mina ise ei ole kunagi olnud väga hierarhiline inimene, ei üles- ega allapoole. Nüüdne moodne sõna on koosloome, ülikooli kontekstis koosõppimine. Näiteks Ukraina ja muide ka paljude lõuna-Euroopast tulnud tudengitega on meil keeruline, sest nemad tahavad õppejõult täpselt teada, mida tegema peab ja siis teevad nii. Aga meie oleme harjunud, et õppejõud provotseerib mõtlema, et sa hakkaksid teistmoodi ja huvitavamalt teemale lähenema.
Seega kaasaega iseloomustab ka see, et selline staarprofessori tüüp on kadumas. Rektori seisukohalt tahad sa muidugi, et koolis oleksid säravad tähed, kelle aupaiste ulatub ka kooli peale, kes oleksid üliõpilasi inspireerivad, karismaatilised… teistpidi on just nemad need, kelle tõttu jõuavad üliõpilased psühholoogi juurde, tekivad vaided, suur osa tugistruktuure kitkub juukseid… Aga ausalt öeldes ei taha ma ka ülikooli, kus oleksid lihtsalt igavad onklid ja tädid.
Kõrghariduses on muutunud kindlasti ka see, et õpetamisoskused on tõusnud rohkem fookusesse, sellega tegeletakse rahvusvaheliselt väga palju. Kõik eetilised latid, asümmeetrilised suhted õpilaste-õppejõudude vahel, #metoo liikumine – kõik need asjad on seadnud õpetamiskvaliteedi ja õppejõu rollimudelid palju teravama tähelepanu alla ja siin on meil veel väga palju teha, kuigi õppeprorektor Anne Pikkov on teinud väga head tööd Hea Õpetamise Seminaride eestvedamisega.
Sõnasta palun oma juhtimisfilosoofia. Millistest põhimõtetest sa juhina lähtud?
Mulle on väga oluline see, et kõik laua taga olevad inimesed oleksid võrdselt koheldud. Hea juht võtab arvesse, mida ütleb ministeerium, mida ütlevad tudengid, mida ütlevad potentsiaalsed sisseastujad, mida vilistlased. Me olemegi massiliselt korraldanud töötajate rahulolu-uuringuid, mille sõnastuse kallal paljud küll norivad, et justkui rahulolu-uuringus rahulolematust ei saakski väljendada, aga tegelikult me tõesti tahame teada, kuidas saaksime olukorda parandada. Tudengite tagasiside samuti, kuigi – sa võtad seda tagasisidet arvesse, aga neid vigu parandada on kuradima raske ja seda rasket tööd ei näe kunagi keegi. Me enda meelest oleme siin rektoraadis palehigis rüganud, aga asjad paremaks ei lähe.
Kuidas siis nii, et toimub rügamine, aga asjad paremaks ei lähe?
Tegelikult ma nii vist ei tohi öelda, sest küsitlustulemused on paranenud küll. Ütleks, et EKAl on väga tugev oma kultuur, mis ühtepidi on vana, väljakujunenud, suurte traditsioonidega organisatsiooni rikkus, aga seda on väga raske moderniseerida.
Kuidas sa seda kultuuri iseloomustaksid?
Selle kultuuri hea osa on see, et meil on palju vähem bürokraatiat kui kõrghariduses praegu üldiselt. Me püüame tulla inimestele vastu, reageerida igale probleemile – aga sellel kõigel on ka piir. Kindlasti olen ma aastatega sellel ametikohal ka kalestunud, sa pead endale seda kaitsekihti kasvatama, muidu ei suudaks seda tööd üldse teha, aga kui ma näen, kuidas seda piiri kombatakse ja organisatsiooni ära kasutatakse, siis vihastab see mind tohutult. Ning mina, kes ma olen emotsionaalne inimene, mul on ikka raske jätta inimestele ütlemata, teha head nägu, kui ma sisemiselt tunnen, et ta on üritanud organisatsiooni ära kasutada.
Organisatsioonis on ju võimalus, et inimesed, kellel väärtused ja käitumine ja klapi, lahkuvad.
Eks meil olegi ju inimesi vahetunud, oleme sellega ka tegelenud, seda ei saa meile ette heita. Või noh muidugi saab, EKA on nii rikkalik organism, et selle nurga, kust ülemustele midagi ette saab heita, leiab ikka, sellega olen ma ka pidanud harjuma. EKA kultuur on põhimõtteliselt võimukriitiline. Aga minu jaoks on näiteks ebaeetiline, kui inimesed, kes istuvad nõukogus või senatis, süüdistavad organisatsiooni, et see on nii- või naasugune – samas istuvad nad ju ise nendes juhtorganites ja vastutavad seega organisatsiooni kvaliteetse käitumise eest! Nad nagu püüavad tõsta end organisatsioonist väljapoole, tihti ei tajuta, et sina oledki EKA.
Kui aga vaadata meie isikkoosseisu, siis nii sooline kui ka põlvkondlik tasakaal on EKAs ideaalne, me oleme noori andeid väga soosinud. Praegu on pigem see, et kuskil peaks seda hallipäist ka säilima ehk et peame hoidma ka oma klassikuid.
Mis on EKAs väga hästi? Mille üle oled sa uhke?
Me oleme suutnud seda nö EKA vaimu hoida – me oleme suhteliselt vabad, meil on üsna vähe bürokraatiat ja kes väidavad vastupidist, ei ole teistes ülikoolides või veel hullem, riigiasutustes nagu muuseumid töötanud! Kui rakenduskõrgkoolides nagu Pallas on pea kõik riigi poolt määratud, sh märksa madalamad palgad, ja enda otsustuskohti on vähe, siis me saame ise palju rohkem oma elu sättida, aga kvaliteedi nõuded õppejõududele on ka märksa kõrgemad. Riigi silmis oleme oma väiksusega nagunii butiik-ülikool, aga meie kultuur ongi selline, et siin õmmeldakse rätsepaülikonda. Mitte päris 100%, mingid tasku lõiked ja reväärid võtame standardi järgi, aga me püüame inimesele võimalikult vastu tulla ja see on kõrghariduses üsna tavatu. Suuremates ülikoolides on töötajad rohkem või vähem mutrid, kes peavad enda tegevust kohandama ülalt-tulnud reeglitega, mida ju kogu aeg aina rohkem välja mõeldakse, sa peaksid kogu aeg õppima uusi juhiseid, mida tööandja sulle annab ja nende järgi käituma. EKA on suhteliselt palju austanud inimese loomingulist vabadust.
Mis on veel läinud hästi – meie positsioon ühiskonnas on paranenud. Kui ma rektorina alustasin, oli EKA väga nõrgas seisus – ei olnud oma maja, meedia oli väga vaenulik, just oli ilmunud Gunnar Oki raport, mis midagi põhjendamata leidis, et EKA ja EMTA võiks liita hoopistükkis suurte ülikoolidega… Ma julgen öelda, et olen saavutanud selle, et EKA ühendamisest ei julge enam keegi kõva häälega rääkida. Kooli positsioon on oluliselt tugevnenud, meid võetakse tõsiselt, meiega arvestatakse.
Mida sa näed võimalike ohukohtadena, mis EKA arengut võivad pidurdada – sisemised (EKA seest) ja välimised (ühiskond, poliitilised arengud)?
Minu jaoks on sisemised ja välimised ohukohad tihti lõimunud. Näiteks üks asi on kindlasti see meie unikaalne positsioon. Et me oleme ainukesed. Et sa vastutad kogu Eesti kunstikultuuri eest. See on nii ränk! Sa ei saa lubada koolkondi, samas, kui on jõulised ja karismaatilised juhid, siis need koolkonnad ka tekivad, aga sa pead tagama, et kõik erinevad koolkonnad Eesti kunstikultuuris saaksid õitseda. Selle tagamine on väga raske, näiteks EKAs õppejõudude valimisel olen ikkagi korduvalt näinud ringkaitse tekkimist. Ma võitlen sellega ja selle eest, et EKAs ei oleks ringkaitset ja EKA oleks avatum, aga ausalt öeldes mitte eriti edukalt.
Kuidas sa sellega võitled?
Räägin inimestega. Et nad teaksid, et selliseid tendentse on märgatud ja et need ei ole soositud.
Millised on meil veel arengut takistavaid sisemised ohukohad?
Meie organisatsioonikultuuri nõrgad kohad, mida ma tunnen, et ma ei suuda välja juurida, on ikkagi see kooli ära kasutamine. Näiteks olukorras, kus me maksame täiesti keskmiseid tunnitasusid ja siis õppekava juht ütleb loengut pidama tulnud inimesele ikka, et ära siis tee kümmet kohtumist, paneme need küll kirja, aga tegelikult tee kuus. Kannatab ju üliõpilane, kes saab vähem õpetust! Normaalsed inimesed kindlasti ei käitu nii, aga need juhtumid on olemas.
Üks üheaegne õnn ja õnnetus on eestikeelne kõrgharidus. Seega saavad meile õppejõuks ja tudengiks tulla ainult inimesed selle 1,3 miljoni hulgast. Kui väärtused ei sobi, kas me saame õppejõu välja vahetada? Väga sageli ei ole kedagi asemele võtta! Olemegi valinud välisõppejõude, kuna siit me ei leia seda inimest. Vähesest pakkumisest tingituna võitlen kogu aeg selle vastu, et külalisõppejõuks ei püütaks sokutada inimesi, kes ei vasta nõuetele, näiteks dotsendi kohale inimest, kellel puudub loominguline tegevus, vahest küll mõni lipsab läbi… Õppekavajuhid solvuvad, kui ma ei kinnita neid inimesi, keda nad tahavad.
Ma viitasin enne, et õpetamiskvaliteet ja -oskused on tõusnud palju rohkem fookusesse ning et meil on sellega veel palju vaja ära teha. Päris palju on seda, et tulevad noored ja ägedad õppejõud ning läheb aega, kuni neile jõuab kohale kui oluline on tudengite võrdne kohtlemine. Need noored ja ägedad nopivad välja grupist tudengid, kelles nad näevad potentsiaali ja tegelevad nendega; need, kellega kohe head klappi ei teki, jäävad kõrvale ja tunnevad end väga tõrjutuna! Seetõttu on ka väga oluline, et õppejõud loeksid üliõpilaste tagasisidet ja võtaksid seda päriselt arvesse. Pikka aega oli meil väga liberaalne olukord, tagasiside andmine oli vabatahtlik, kuigi mina olen alati olnud kohustusliku tagasiside poolt. Nüüd lõpuks tehti see ära ja ma olen terve nädalavahetuse lugenud, mida üliõpilased arvavad oma õppejõududest ja seal on väga palju õpetlikku. Lõpuks ometi on selle tagasisidega midagi peale hakata, sest enne ei saanud seda päris usaldada, tihti oli tagasisidet andnud võib-olla üks üliõpilane, kellel oli olnud õppejõuga konflikt või vastupidi, kes oli imetleja.
Milline on EKA positsioon/roll Eesti teiste kõrgkoolide seas? Kui tugevate trumpidega sa end rektorite nõukogus tunned?
Rektorite nõukogu töökultuur on viimastel aastatel oluliselt muutunud, ülikoolid ei rivaalitse enam, on aru saadud, et kõrgharidus võidab rohkem, kui kõik kuus rektorit tegutsevad koos – nagu üks faalanks! Väga paljude poliitikute jaoks, sh ministrid, on kõrgharidus liiga keeruline teema ega anna ka nii palju hääli kui näiteks üldhariduse probleemidega tegelemine. Minister on häältehankimise surve all ja õpetajate hääled on olulisemad kui kõrghariduse hääled. Praegune haridusminister on aga kõrghariduse küsimustes väga kompetentne.
Nii et ei ole sellist hoiakut, et ah mis need kunstikoolid?
Ei ole enam absoluutselt. Ma ei ole lasknud. Minu töö on olnud ilmuda igasse ruumi nii sirgeselgselt, et kõik tunnevad, et kunstiharidust ei ole võimalik ega sünnis rünnata.
Kas sa oled tajunud ka poliitilist survet EKAle?
Minu meelest oli huvitav, kuidas EKRE tõus mõjutas tervikuna eesti ühiskonda. Kui nad olid valitsuses, kehtestas terve rida riigiasutusi EKRE hirmus endale EKRE-meelse enesetsensuuri. Meilt kärbiti ära rahvusvahelistumise näitajad, sest EKRE toob ju kaasa ksenofoobia. Nii et kogu ministeeriumi ametnike retoorika EKRE hirmus muutus.
EKA peab vastama kõigi ootustele – andma välja nii avangardi kui oskustööliseid ning seda lühikese õpinguteaja jooksul ning tingimuses, kus pea kõik üliõpilased töötavad õpingute kõrvalt. Kuidas EKA sellises keerulises ootuste ja võimaluste olukorras peaks ujuma?
Tasakaalu otsides, ega muud vastust polegi. Kellegi ees ei saa ust kinni lüüa. Ja valides osakonna/õppekava juhtima erinevaid inimesi. Meil oli näiteks sisearhitektuuri eesotsas ligi 20 aastat kõva professionaal Toivo Raidmets, peale teda tuli Hannes Praks ning tema viis aastat oli selline, et ta kaugenes erialast, vihastas Eesti Sisearhitektide Liidu täiesti välja, aga pakkus samas väga huvitavat ja mitte-konventsionaalsete meetoditega haridust. Pärast teda tuli jälle natuke rahulikum suund tagasi. Eriala jääks kuivale, kui me koguaeg ainult möllaksime, aga see, et vahepeal möll käib, on väga hea. Nii et võtmesõna on pidev roteerumine. Mulle imponeeris kunagi väga see, kui Kaido Ole ütles, et ta ei taha tervet Eestit väikeseid kaidoolesid täis produtseerida ja läks peale kümmet aastat lihtsalt EKAst ära. Urmas Viik oli kümme aastat graafika professor ja läks ka ära, et anda teistele võimalus. Eesti väiksus tingib selle, et õppejõud peaksid suhteliselt palju roteeruma.
Debatid kõrghariduses laiemalt – mis on sinu seisukoht näiteks tasulise kõrghariduse osas? BA muutmine taas 4-aastaseks?
Siililegi selge, et me toetame tasuta kõrgharidust. Aga kui me tahame kvaliteetset, eesti keelset, tasuta kõrgharidust, siis kas Eesti riik/maksumaksja on nii rikas, et suudab seda üleval pidada? See on kohutavalt kallis. See tähendab, et me peame suutma tagasi meelitada kogu maailmast Eesti teadlaseid, mis palga tõttu on ikkagi väga raske. Nii et minu meelest on mõistlik, et ülikoolidel teatud kohtades oleks võimalik raha küsida. Näiteks inimesed, kes tahavad tulla oma teadmiseid värskendama, võtavad tasulisi mikrokraade või teevad osalise koormusega järgmise magistri. Nii et kui BA ja MA tasemel on tagatud eestikeelne õpe, siis muudes valdkondades võiks ka raha küsida.
BA tagasi 4 aastaseks viimine on minu meelest ausalt öeldes täiesti lootusetu ettevõtmine. Me valdkonnas ei eksisteeri reaalseid argumente selliseks pöördeks, me ei leia toetajaid, riik ei anna meile selleks lisaraha. Tähendab, see oleks võimalik koosseisude olulise vähendamise ja mitme õppekava kaotamisega, aga niikaua kui me tahame seista laiapõhjaliselt Eesti kunstikultuuri eest, peavad meil olema need majanduslikus mõttes ebaratsionaalselt väikesed rühmad ja seega kallis haridus. Nelja-aastase õppe tagaigatsejad peaks mõtlema, kus on konks, et nii vähesed nende baka lõpetajad tahavad jätkata magistriõppes, neid kahte koos ei tajuta ühtse loomuliku tervikuna. Vale on tajuda baka lõpetanut juba esineva kunstnikuna, ta on alles poolharitlane. Naljakas, ka et nad tahavad just nelja-aastast, mida me viljelesime vaid 1990ndatel, enne oli ju aastakümneid viie või kuue aastane õpe ERKIs.
EKA tööandjana valdkonnale – meil on koosseisuväliste õppejõudude proportsioon 2/3 vs 1/3 koosseisulisi. Paljud koosseisuvälised õppejõud õpetavad aga mitut ainet (tihti küll eri osakondades) ja mitu aastat järjest, nii et nende seotus EKAga on väga tihe, aga paljud privileegid neile ei laiene.
EAPde vaatest on tegelikult pooleks koosseisulisi ja koosseisuväliseid. Aga see kiht, millele sa viitad, on õnneks praeguseks juba väga väike. Seda me oleme teadlikult vähendanud ja võtnud sealt inimesi tööle. Aga nii üldiselt – kuna meil on väikesed rühmad, siis on meil väikesed koosseisud. Õpetamisviisid on muutunud ja eriti kunsti erialadel, igal semestril tahavad tudengid, et olgu neile uus ja huvitav looja kooli poolt külalisõppejõuks pakutud. Õppekavajuhid tahavad anda huvitavat ja vaheldusrikast haridust, nii et see väike koosseis, mis igas osakonnas on, ei rahulda seda nõudmist, seega meil ongi palju vahelduvaid koosseisuväliseid õppejõude. Eelmisel õppeaastal üle 700! Peab aga ka ütlema, et see meie vastutulelikkus ja rätsepaülikonna kultuur koormab lootusetult üle tugistruktuurid, aga akadeemilised töötajad nagu alati ei taju, kuidas nende otsused tekitavad teiselt poolt sellist ülekoormust. Nii et nii paljude külalisõppejõudude kasutamine ei ole kokkuvõttes jätkusuutlik lähenemine.
Milline oleks sinu ideaal EKA õppejõududega täitmise osas?
Ma olen siin selgelt kahe vastandliku tendentsi vahel – ühelt poolt ei ole raha inimesi tööle võtta, sest töötaja on kallim kui tunnitasuline. Ka personal on selgelt vastu 0,25 koormusega töökohtadele, sellised töökohad on tegelikult koormavad kooli, panustavad vaid osaliselt, aga saavad kõik motivatsioonipaketi hüved, saavad võtta vaba semestri jne. Aga ei taha ju ka teha nii, et see väike koosseis peab kõik ained ära õpetama, et küll nad kuidagi hakkama saavad. Nii et tuleb kasutada ka majaväliseid, aga mul on tunne, et sellega on mindud natuke liiale. Iga loengut kursuse sees ei pea andma selle küsimuse parim asjatundja Eestis, see on ehk ülepingutamine. Ma ei ole kindel, et tudengid üldse aduvad, oskavad hinnata, mis kõik tants-ja-trall nende jaoks ette võetakse.
Kuidas on EKAs tagatud see, et ebaeetiline käitumine ei jää tähelepanuta? Et ka inimesed, kellel tekib (väärtus)konflikt võimupositsioonil oleva inimesega, ei jää nt ringkaitse taha?
Meil on eetikakoodeks, mida oleme korduvalt uuendanud. Eetikakomisjoni moodustab rektor juhtumipõhiselt, see on kolmeliikmeline ning olen seda üsna mitu korda ellu kutsunud. Kui üks osapool on tudeng, siis kindlasti kaasatakse komisjoni ka keegi tudeng. Tudengimärkmikus, mille kõik tudengid saavad, on teekond lahti seletatud, kuidas käituda. EKA Wikis on kõigi osapoolte olukorras käitumise juhised paremini leitavad kui meie võsasel kodukal, tekst on sama.
Mehhanismid on nagu paigas, kuigi kohe hakkame neid ka täiustama. Käivad näiteks vaidlused, et kas eelmises redaktsioonis ei rõhutatud piisavalt selgelt, et õppejõu ja üliõpilase intiimsuhted pole soositud. Kahjuks ei tajuta, kui toksilise õpikeskkonna see loob ülejäänutele. Anonüümselt saab teha esimese pöördumise, aga menetlemise käigus ei ole võimalik anonüümseks jääda, sest me peame küsima selgitusi kõigilt osapooltelt. Vaja on kaitsta ohvrit, aga peab olema ka kindel, et pole valesüüdistus. On olnud ka olukord, kus eetikakomisjon tuvastas vaid mõõdukalt ebasoovitava käitumise ja töötaja siiski lahkus selle peale. Meil on olnud ka näiteks plagiaadisüüdistus ja komisjon leidis, et see ei ole plagiaat, vaid üldiselt õhus olev idee.
Kas sa näed siin ka põlvkondlikku väärtustekonflikti – paljud käitumisviisid, naljad jms ei ole noorema põlvkonna jaoks enam põrmugi tolereeritavad?
Ma ise annan ainult ühte ainet praegu, nii et ma ei puutu tegelikult nii palju noorema põlvkonnaga otse kokku, mu enda lapsed on ka juba sinu vanused. Isegi need kolleegid, kes on minu silmis olnud noored, kelle pealt ma olen enda käitumist või ütlemisi kohandanud, ka nemad on juba nüüdseks ju tegelikult juba vanad! Minu jaoks ongi ainuvõimalik käitumine olla liberaalne juht ja praeguste noorte sõna usaldada. Samas kehtestab noor põlvkond praegu uusi tabusid, mis minu meelest ei ole liberaalne käitumine.
Milline on sinu isiklik tööhügieen – st milliseid põhimõtteid oma aja- ja ülesannete planeerimisel jälgid?
See on aja jooksul väga palju muutunud, inimese füsiognoomia ka teiseneb. Nüüd on kõige tähtsamaks muutunud magamine. Niipea kui olen hästi maganud, lahenevad kõik probleemid. See ei sõltu sellest, mis kell sa magama lähed, vaid sellest, kas sul õnnestub magada nii, et sa ei ärka öösel murede peale üles.
Kas Mart Kalm ärkab mõnikord öösiti murede peale üles?
Väga sageli. Vähkren nii, et koer, kes magab meil jalgade juures, on pahane.
Nii et seda enam ei ole, et sa ärkad kell 5 üles ja valmistad loengut ette?
On ikka. Aga siis ma lähen ka peale Aktuaalset Kaamerat magama.
See ei tähenda aga, et ma regulaarselt ei vajaks pidu-öid, need peavad ka kuhugi sinna vahele mahtuma.
Aga kuidas sa stressi maandad?
Kõik tegevused oma aias maandavad, seal rahulikult toimetamine ja omaette mõtlemine, et see ilmselt tahaks ümberistutamist, seda peaks siit pügama ja huvitav, millega see nüüd siis rahul ei ole, miks tema naabrile turja on karanud… Kõik need samad teemad, mis EKAs! Aia harimine on nagu kooli juhtimine – sa tahad, et kõigil hästi läheks, et üks ei laiutaks teise arvelt jne.
Stressi aitab õudselt hästi maandada ka koeraga jalutamine. Ma olen üldse jalgsikäigu entusiast. Seda ma muidugi ei salli, kui jalgratturid ei oska lenksu pöörata ja mulle seljatagant kõll-kõll märku annavad, nagu ma peaks seda kuuldes hoobilt rentslisse hüppama! Aga üldiselt ma katsun iga päev kümme kilomeetrit jala käia, alati ei õnnestu, aga tihti küll. Jala käies on väga hea mõelda. Ma saan aru ka inimestest, kes ütlevad, et nad mõtlevad väga hästi autoga ummikus istudes – sa oled seal karbis kinni, keegi ei sa su poole pöörduda jne. Mina mõtlen jala käies oma asju läbi.
Millised on teemad või asjad, mida sa soovid kuni uue rektori valimiseni veel ise kindlasti lõpuni viia, ära teha?
Kindlasti ei tohi ma enam mingeid suuri reforme alustada, mille ajaproov, et kas nad õnnestusid või mitte, jääks uuele rektorile – seda ma uuele inimesele teha ei taha.
Meil on praegu käsil institutsionaalne akrediteerimine, mis saab vaevu enne uue rektori tulekut tehtud. Ega on ju ka võimalik, et me kukume läbi – see sõltub väga paljudest asjadest, hindamiskomisjoni koosseisust, ootuseid saab olla väga erinevaid. Minul on tunne, et meil on nii palju tublisid inimesi teinud nii palju häid asju, et me muidugi peaksime läbi saama, aga võib tulla komisjon, kes nõuab hoopis mingeid teisi ja kolmandaid asju, sest kõigele me iialgi ei jõua tähelepanu pöörata – nii et läbikukkumine on põhimõtteliselt võimalik. Ma tahaksin loomulikult, et meil tuleks võimalikult hea eneseanalüüs ja et meil õnnestuks koolikülastusega aprillis näidata komisjonile, kui palju me oleme ära teinud.
Ja viimane küsimus – kas uuel aastal palk tõuseb?
Mul on õnnestunud üheksa korda palkasid tõsta ja usun, et ka seekord. Eelarvesse jäi ju teist aastat kõrghariduse kokkulepitud 15% tõus sisse, kuigi Vihulas löödi sinna ka korraks hambad sisse. See paraku ei tähenda automaatselt kohe kõigile EKA inimestele 15% palgatõusu, palgatõus tuleb ilmselt mingites vahemikes, aga ikka nii, et protsentuaalselt madalamapalgalistele rohkem kui kõrgemasse otsa. Arvesse tuleb võtta ka seda, et uusi töötajaid nõuab uus valmiv väike maja, rahandusosakond ütleb, et ei jõua neid taotluseid, mis tulevad seoses Erasmus-lähetustega, enam ära menetleda, samamoodi personal ütleb, et kui meil on 20 uut töötajat (doktorandid on nüüd ju kõik täiskohaga töötajad) ja töölepingud viiest erinevast rahastusallikast, siis nemad enam ei jõua jne – nii et tekib ka uusi töökohti. Õnneks ei ole tegevustoetus enam meie ainuke tuluallikas, kuulumine Euroopa ülikoolide T4E konsortsiumi loob lisavõimalusi, samuti meie kopsakas Erasmus eelarve ja mis kõige tähtsam, üha enam toovad raha sisse meie endi taotletud grandid, koostöö- ja ettevõtlusprojektid.