Üheksa küsimusega toovad arhitektuuritudengid välja oma õppimist ja tegemisi EKAs, tõekspidamisi, ning eriala vahest isegi riukalikke nüansse. Laura Vilbiks, arhitektuuri ja linnaplaneerimise viimase kursuse tudeng, mõtiskleb arhitektuuriõpingute üle.
Laura Vilbiks
arhitektuur ja linnaplaneerimine
AL19, 5. kursus
Kui tahad tulla mulle tudengivarjuks, kirjuta laura.vilbiks@artun.ee
—
1. Miks sind arhitektuur huvitab?
Arhitektuur haarab endasse mitmeid elu valdkondi ning sellel on igas kontekstis oma sisu. Tegutsedes kunstimaailmas, poliitikas või muinsuskaitses – alati leiab endale vestluskaaslase. Enim kõnetab mind arhitektuuris arutelu tekitamine meid ümbritseva ruumiga ning idee arhitektuurist kui ajakapslist, mis ühiskonna olukorda ja väärtusi endas hoiab.
2. Mis sul hetkel käsil on?
Sügisel alustasin 5. kursusega ja nüüd tegelen magistritöö kirjutamisega. Lõputöös käsitlen kultuuripärandit ning seda, kuidas planeerimisel võiks olemasolev pärand keskset rolli mängida (ajalooline kihistus, kohalik kontekst, rohepööre). Kuigi see aasta on eesootava lõpetamise tõttu teadlikult passiivsem, on EKAS õppimine pakkunud mulle väga erinevaid praktilisi väljundeid: arhitektuuribüroos töötamine, ehitusplatsi praktika läbimine, festivalidel ehitamine ja kureerimine, esimeste väiksemate arhitektuurivõistluste ja häkatonide võitmised jne.
3. Üks valearusaam sinu silmis arhitektuurist? või arhitektuuriõppest
Olenevalt kontekstist, olen aru saanud, et arhitekt on paljude jaoks kui sünonüüm insenerile või kunstnikule. Tegelikult on arhitekti olemuses palju enamat. Kindlasti omandame ülikoolis nii tehnilisi kui ka kontseptsioonilisi teadmisi, kuid tegelikult õpime akadeemia pingi taga rühkides ka kureerimist, toimetamist, väitlemist, ettevõtlust ja palju muud, mida ühe projekti kaitsmiseks vaja läheb.
4. Lemmikprojekt EKAs?
Vaieldamatult on minu lemmikprojekt teise õppeaasta kevadsemestril tehtud Hüljatud Maastike projekt, mis käsitles olemasolevat materjali ja mahajäetud hoonetekompleksi ümbermõtestamist. KUU Arhitektide juhendamisel muutsime Pärispeal asuva Instituudi peahoone kloostriks, kus ühes tiivas paiknes tuletõrjedepoo ja teises permakultuurikeskus. Säilitati hoone fassaad ning kõrvalhoone kavandati laudaks, kus Vaikuse Instituudi külastajad lammastega kohtuda said. Tolle projektiga leidsin oma huviobjekti – olemasoleva materjaliga töötamise ning vana ja väärtusliku konserveerimise.
5. Mis on EKA ajal pakkunud sulle kõige suurema emotsiooni?
Magistrandina on nostalgiline ülikooli esimestele aastatele tagasi vaadata. Ajale, mil alles avastasime eriala telgitaguseid – arhitekti kõnnaku õppimine, varjualuse Paradiis ehitamine, maalilaager Narva Kreenholmi mahajäetud tehaselinnakus ning vaatluspraktika Berliinis. Väljatoodud tegevuste ühine joon on praktiline õpe, mida ma EKA arhitektuuri õppekaval kõrgelt hindan.
6. Mis on sinu guilty pleasure arhitektuuris?
Graafika ja vormistamine. Kindlasti on iga etapp, alates kontseptsiooni loomisest, mahulise kompositsiooni paika panemisest kuni materjaliviimistluseni väga põnev, kuid mu enda nauding ja tugevus peitub loodud projekti esitluse vormistamises. Projekti olemuse iseloomustamine, värvigamma valimine ja idee põhiväärtuste esitlemine loetud slaididel pakuvad mulle pinget.
7. Kui saaksid olla ühe maja autor, mis (või kes) see oleks?
Cedric Price’i Fun Palace (1964). Kuigi tegu on projektiga, mis ei näinud kunagi realiseerimist, oleks selle ehitatud versioon avanud arhitektuuris uue diskursuse, kus inimene on sunnitud arhitektuuriga dialoogi astuma ning ruumiküsimustes aktiivselt osalema.
8. Nimeta üks film, raamat, laul või mis iganes, mis lugejale midagi arhitektuuri kohta õpetab?
Jacques Tati „Playtime” (1967). Film mõjub mõnusalt utoopiliselt ning portreteerib ideaalselt modernistliku ühiskonna tunnuseid nagu kordus ja regulaarsus.
9. Inspireeriv piirkond Eestis, kus jalutada?
Aastaid tagasi oleksin kindlasti öelnud Tallinna vanalinn, sest too on ainulaadne ning eesti kultuurile omane. Nüüd aga pean pea sama väärtuslikuks vanalinna ümbritsevat bastionivööndit koos miljööaladega. Kalamaja, Kassisaba, Keldrimäe, Veerenni – nende linnaosade arhitektuuris on näha ajaloo eri kihistusi ning tunda kohalikku iseloomu ruumi kujundamisel.
Vaata lisaks Laura töödest-tegemistest:
BAUA 2023 – Balti paviljoni ideekonkursi III koht
XVII Tallinna #DISAINIÖÖ festival
Graafiline (re)presentatsioon & varjualune. Arhitektuurne projekteerimine I