Foto: Evert Palmets
Sille Pihlakul on täitunud esimene aasta arhitektuuriteaduskonna dekaani ametikohal. Märgilise tähise nimel istume temaga maha ning räägime teaduskonna käekäigust, arhitektuurimaastiku tulevikust ja loomulikult tudengitest.
Intervjueerib Paul Lees
Sinust sai EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan aasta aega tagasi. Mis märksõnad jäävad 2023. aastat sinu jaoks kirjeldama?
Ülendav ja kainestav. Need kaks märksõna võtavad nii kokku minu esimese aasta dekaanina kui ka arusaamad, mida arhitektuuriõppes proovin süvendada.
Jan Kaus on kord nii kirjeldanud head raamatut, mis peab mõlemat suutma. Sarnaselt näen ka mina heal ruumil vajadust avardada kujutlusvõimet, avada mõttemaailmu ja nihutada arusaamu arhitektuuri võimekusest elukvaliteeti tõsta. Samas on ka meie generatsiooni kohus olla oma loominguga kainestav, kõnetada ehituse päevatemaatilist probleemistikku ja süvendada reaalsustaju. Usun, et balanseerimine ülendava ja kainestava vahel ongi olnud minu 2023 aasta peamine mõtteaine.
Mis olid sinu suuremad eesmärgid värske dekaanina?
Soov oli kaardistada erialaväljal toimuvat võimalikult erinevates skaalades ja selle põhjal kokku kombineerida ühiseesmärgid, kuhu ruumikultuur on liikumas. Akadeemia läheb teatavasti ikka sammuke ees, aga oluline on ka mõista, millises suunas seda liikumist tüürida. Sellest tulenevalt on hea meel olla kaasatud suurtes ehitusvaldkonda triivivates mõttekodades, mis näitab võimalust valdkonnasisesteks ja riiki muutvateks muutusteks.
Nagu näiteks?
Näiteks Maa- ja Ruumiameti loomine, kuhu EKA on kaasatud ruumihariduse keskpunktina. On oluline olla osa riigitasemel loodavatest strateegiatest ja plaanidest. Sinna alla käivad muuhulgas ka osalemine kliimaseaduse ruumiloome töörühmas ja riigikogu keskkonnaameti töös.
Mainisid kohustust süvendada reaalsustaju. Mida see tähendab?
Me peame tõstma oma eriala nähtavust, mis tegelikult tegeleb kõigis skaalades tehiskeskkondadega, riigi tasemel planeeringutest linnadeni, kvartalitest majadeni, sisearhitektuurist mööblini välja. Arhitektuur on tuleviku eriala ning sellepärast vajab see paremat mõistmist ja kogemuslikku lähenemist, sest meil on käsil suured muutused erialas, liikudes palju teadlikumaks suunaga, kuidas inimloodu meie planeedi keskkonda muudab.
Hea viis nähtavuse tõstmiseks ja võimaluste illustreerimiseks on arhitektuuriteaduskonna ruumipiloodid, nagu sisearhitektide nüüdisaegne käsitlus traditsioonilisest suitsusaunast Tsoorus, piiratud ressurssidega ja taaskasutavatest elementidest varjualune lindudele Tartu keskpargis või näiteks teadustöö tulemusena Põhja- ja Baltimaade esimene ringselt disainitud ja ehitatud hoone, Elektrilevi õppehoone Kiilis.
1. kursuse tudengite ehitatud varjualune lindudele Tartu keskpargis. Foto autor: Evelin Lumi
Samuti tuleb näha pidevalt vaeva arhitektuuriteaduskonna rahvusvahelistumise nimel. Meil on olnud pidev koostöö enamike suurülikoolidega Euroopast, Austraaliast, Aasiast ja Ameerikast. Praegu proovime seda veel rohkem tihendada, tehes ühiseid töötubasid ja jagatud stuudioid. Näiteks olid TU Delfti tudengid paar nädalat meil Eestis külas, et õppida tundma Tallinna “mägesid” ja merepiiri ning projekteerida enda magistritööd just Eesti kohta. Meie enda magistrandid said omakorda neid abistada ja meie õppejõud neid suunata, mille tulemusel rikastusid kõik. Sellised koostööd, mis ei näi lihtsalt head paberil, vaid on vahetud ühistegemised, aitavad globaalsete probleemidega tegeleda lokaalses kontekstis.
Mis on ruumiloome suurimad arengud olnud riigi tasemel?
Üheks on kindlasti renoveerimine. Oleme huvitavas olukorras erialavaldkonnas, kus meile on antud võimalus 60 aasta taguseid vigu parandada. 14000 paneelmaja vajavad lähiaastatel renoveerimist, milles lisaks soojustuskihile võiks lisada ka elukvaliteedile uue kihi, parendades näiteks valgusolukorda ruumis, pikendades väliruumi, rikastades hoonete vahelist ruumi ja lisades avalike funktsioone, mis välja ehitamata jäid. Renoveerimine oli ja kindlasti ka saab järgmiste aastate oluliseks teemaks arhitektide laual.
Samuti on oluliseks arenguks jätkusuutlikkuse olulisuse kasv. EKA on nüüd osa Uue Euroopa Bauhaus akadeemia loojate ringist, kuhu kuulub kümme ülikooli ja asutust Euroopast, et panna kokku strateegia jätkusuutliku ja teadmuspõhise ehituse võimalikkusest Euroopast. On hea meel olla osa sellest konsortsiumist ja Euroopa skaalas liikumist suunata. Riiklikult hea näide on Kliimaministeerium — uue ja värske suunitlusega ministeerium, mis väga otseselt tegeleb meie säilenõtke arhitektuuri elluviimisega ja keda toetame erinevate koostööprojektidega.
PAKKu korraldatud renoveerimisteemaline vestlusõhtu. Foto autor: Evert Palmets
Näiteks puitarhitektuuri edendamine?
Kindlasti, kuigi ühe materjali põhine ehitus ei saa olla eesmärk omaette. Oluline on kasutada õigeid materjale õiges kohas, pidades silmas otsuseid esteetilistest eetilisteni. Kaks aastat tagasi asutatud Puitarhitektuuri Kompetentsikeskus PAKK on olnud teema keskmes ja aktiivselt otsinud viise, kus ja mis viisil on mõistlik materjali rakendada, nii et me jõuaks ka uue arhitektuurini, mis on uuele materjalile omane.
Mis rolli EKA ja tema inimesed ruumiloome arengutes mängima peaks?
Eesti Kunstiakadeemia on lahenduste pakkuja, linnaruumi mõtestaja ja neid väärtusi silmas pidavate professionaalide koolitaja.
Professionaalide koolitaja. Kuidas sellega läheb?
Tudengite õpetamine ja juhendamine on EKAs üles ehitatud grupi enda dünaamikale. Neid arendatakse kui tugevaid indiviide, aga samal ajal on tegu justkui lavaka grupiga, kes ühtse tiimina väga tihti määrab oma arengu. Kollektiivaju, mis tudengid moodustavad, on see, mis toetab ja võimestab neid ka kui indiviide.
Ütlesid, et arhitektuur on 21. sajandi eriala. Kas usaldad EKA tudengeid tegelema oluliste tulevikuküsimustega?
Muidugi. Me oleme praegu üles ehitanud õppekavad, millel on väga tugevad juhid. Oleme kokku pannud nii parimatest rahvusvahelistest ja ka kohalikest praktikutest ning teoreetikutest koosnevad juhendamisgrupid.
Tudengite võimestamine toimub interdistsiplinaarsete tegevustena, mis on kaetud nii ühiskonna, erialavälja kui ka indiviidi skaalal. Tudengid on väga teadlikud ka väikseimatest nišiteemadest, mis hakkavad meie eriala tulevikus suunama. Nad on pädevad, et vastutada meie inimloodud keskkonna eest.
Tudengitööde näituse “sLenderhood” avamine. Foto autor: Evert Palmets
Mida sa tudengitelt õppinud oled?
Väga rikastavad on igasugused hindamisperioodid, mis on justkui festival. Need teemad ja temaatikad on nii laialdased ja mitmekesised, mille kõrval kahvatuvad minu jaoks isegi muusikafestivalid.
Ma õpin sessiaegadel väga palju. Mitte vaid tudengitelt, vaid ka juhendajate üles ehitatud stuudio lähteülesannetest. Me kaasame alati lõpuhindamistele ka teemaga seotud inimesed laiemast ringist. Näiteks projekteerisime just Tallinna Sadama terminalihoonet teise ja kolmanda kursuste tudengitega. Sadama esindajad kuulasid ja diskuteerisid meiega terve päeva ning lõpuks nentisid, et oleks pidanud enne ametlikku konkurssi tudengitega rääkima, et võistlusele parem lähteülesanne luua. Tudengid harivad oma julge ja rikkumata lähenemisega kõiki. EKA hoone on avatud platvorm, mis podiseb kultuurist. Sa liigud siit läbi ja sulle jääb midagi külge.
Tudengid Tallinna Sadama stuudioprojekti TERMINAL kaitsmisel. Foto autor: Evert Palmets
Mida toob aasta 2024?
2024 saab olema keeruline aasta, sest kõik kriisid jätkuvad ja ruumiloome valdkonnas on igasugune ehitus üha keerulisem. Küll aga annavad sellised aastad võimaluse järgi mõelda, tegeleda rohkem teadusega ja seda ka ehitusse suunata. Loodan, et näeme üha rohkem praktiseerivaid arhitekte doktorantidena, mis praeguseks on justkui saanud elementaarseks juhiloaks, et innovatsiooni ja teadusega tõsises skaalas tegeleda.
Ma loodan näha ka arenguid EKA enda sees. Kooslus, mis on nii suur seestpoolt aga asetatud väikestesse raamidesse, loodan, et saab kasvada ka füüsilist ruumi silmas pidades. Kultuur on iga riikliku koosluse süda, mida hoida ja tugevdada. Kunstiakadeemia on selle kese ja loodan, et meie kasv toob loometegevuse üha lähemale igale inimesele, sest just see on see mis meid masinatest eristab. Laskem endil olla inimesed!