Paneelarutelu “TÄNAPÄEVAST TULEVIKKU: DIGITAALSE TEATRI TEEKOND”

Kutsume teid paneeldiskussioonile, mis on inspireeritud artiklist “Minevikust tänapäevani: digitaalse teatri teekond” (“From Past to Present: The Journey of Technological Theatre”), mille autorid on R. Kelomees, T. Jansen ja P. Hoppu. Artikkel selgitab, kuidas tehnoloogiline innovatsioon on olnud teatri ja kujutavate kunstide arengus olulise tähtsusega aegade algusest. Vestlust modereerib digitaalse teatri uurija Katie Hawthorne. Üritus tõotab tulla kaasahaarav arutelu digitaalsete tehnoloogiate potensiaalist ja puudujääkidest kaasaegses maailmas ning kuidas see võiks mõjutada teatrit ja kaasaegset kunsti laiemalt. Vestluses osalevad lühikeste ettekannetega Raivo Kelomees ,Taavet Jansen ja Liina Keevallik millele järgneb modereeritud paneelarutelu. 

See minikonverents toimub etenduskunstide ja uute tehnoloogiate arendamisele keskenduva projekti ACuTe, Culture Testbeds for Performing Arts and New Technology, raames ning on ka osa New European Bauhaus Festival’i satelliidiprogrammist. 

Mõtestame koos teatri ja kunsti rolli meie ühises ruumis uuesti. Arutame koos, kuidas saaks praegusel keerulisel ajal tehnoloogia ja kunst koos ühendada inimesi, kõnetada olulisi probleeme, mis meid ümbritsevad.

Üritus toimub 19. aprillil kell 16:00 Eesti Kunstiakadeemias ruumis A101 ja kantakse üle EKA Youtube’is. Link: https://www.youtube.com/watch?v=4EYJ93CEUaw

ESINEJAD:

Taavet Jansen on kunstnik ja uurija etenduskunstide ja tehnoloogia kokkupuutepunktis. Ta töötab paralleelselt digitaalse teatri, loovprogrammeerimise, digitaalsete kunstidega. Taavet on õppinud Tallinna Ülikoolis ja lõpetanud Amsterdami teatrikoolis koreograafia ja uue meedia magistriõppe. Ta on Eesti Kunstiakadeemia kunstide ja disaini doktorant ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia multimeedia õppejõud.
Viimastel aastatel on Taavet uurija ja loojana keskendunud digitaalselt vahendatud etenduskunstile. Ta on üks interdistsiplinaarse kunstiplatvormi e⁻lektron ja selle eellase – tehnoloogilise kunstivõrgustiku MIMproject asutajatest. Teadlasena on ta osalenud juhtivteadurina sellistes uurimisprojektides nagu “INDEX-Reconnecting the digital audience with the creative team in the online events” ja “Online theatre as a research tool”, mis mõlemad keskendusid voogteatris publikule tagasisidet võimaldavate tööriistade uurimisele.
Tema loominguline töö hõlmab erinevaid teatrietendusi, installatsioone ja digitaalse kunsti projekte, kus on enamjaolt olulises rollis ka tehnoloogilised uuendused. Hiljutiste tööde hulka kuuluvad “Inimeses hoitud”, “Memento” ja “Hundid”, mis kõik uurisid interaktsioonivõimalusi digitaalses teatris. Taaveti akadeemilised publikatsioonid keskenduvad kunsti ja teaduse, tehnoloogia ja etenduskunstide kokkupuutepunktele, rõhutades tema pühendumust valdkonna edendamisele teadusuuringute ja interdistsiplinaarse koostöö kaudu.

Raivo Kelomees, PhD (kunstiajalugu), on kunstnik, kunstiajaloolane ja uue meedia uurija.
Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli psühholoogina ja Tallinna Kunstiülikooli disainerina. Ta on
Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna vanemteadur ja rakenduskõrgkooli
Pallas professor. Kelomees on raamatute “Sürrealism” (Kirjastus Kunst, 1993) ja
artiklikogude “Ekraan kui membraan” (Tartu Kõrgema Kunstikooli toimetised, 2007) ja
“Sotsiaalsed mängud kunstiruumis” (EKA, 2013) autor. Tema doktoritöö on
“Postmateriaalsus kunstis. Indeterministlikud kunstipraktikad ja mittemateriaalne kunst”
(Dissertationes Academiae Artium Estoniae 3, 2009). Koos Chris Halesiga toimetas ta
artiklite kogumikku “Constructing Narrative in Interactive Documentaries” (Cambridge
Scholars Publishing, 2014). Koostöös Varvara Guljajeva ja Oliver Laasiga toimetas ta
artiklikogumiku “The Meaning of Creativity in Age of AI” (EKA Press, 2022).

Katie Hawthorne on Šotimaal elav teadlane. Ta on Academy for Theatre and Digitality stipendiumiprogrammi vilistlane ning alates 2022. aastast ka akadeemiline töötaja. Tema uurimustöö keskmeks akadeemias on keskendumine uurimuse dokumenteerimisele ja levitamisele. Katie on esimese üleeuroopalise uuringu “Digital Theatre: Digital Strategies and Business Models in European Theatre (2023)” autor, mis valmis Euroopa Teatrikonventsiooni tellimusel ja mida esitleti esmakordselt Euroopa Teatrifoorumil Poolas, Opoles. Uurimustöö tugines tema 2022. aastal Edinburghi Ülikoolis lõpetatud doktoritööle, mis käsitles põhifookusena, kuidas “elulisus”(liveness) teatris ja etenduskunstides areneb digitaalsete vahendite ja tehnoloogiate kasutamise kaudu. Ta on pidanud ettekandeid mitmetel rahvusvahelistel konverentsidel ja institutsioonides, sealhulgas IFTR Shanghais ja TaPRA Exeteris, ning kirjutanud 2021. aastal Edinburghi Saksa aastaraamatus peatüki Berliner Theatertreffenist. Katie on ka vilunud vabakutseline ajakirjanik ning teeb regulaarselt kaastööd väljaannetele The Guardian ja The Scotsman.

Liina Keevallik, PhD, on õppinud stsenograafiat Eesti Kunstiakadeemias ja lõpetanud doktorantuuri Pariisi 8. Ülikoolis. Ta on teinud lavastus- ja kostüümikujundusi nii Eesti teatrites kui ka välismaal (Prantsusmaal, Belgias, Hispaanias, Norras, Leedus) ning ka kirjutanud ja lavastanud visuaalseid etendusi. Tema tööd ulatuvad suurtest ooperitest undergroundini. Keevalliku viimased tööd, mis ühendavad loome- ja teadusuurimust, on It’s Time to Fight Reality Once More, Cloud Opera (2019), mis kõrvutab andmepilvi ja atmosfääripilvi ning Sentimental Education for Robots(2021), näidend, mille on kirjutanud tehisintellekt ning milles etendavad ja improviseerivad robotid.
Samuti on ta kujundanud mängu- ja nukufilme, lavastanud lühi- ja dokumentaalfilme, kirjutanud teatritekste, laulusõnu ja filmistsenaariume.
Hetkel töötab vabakutselise stsenograafina Pariisis ja Tallinnas, teeb uurimistööd BFMis (Tallinna Ülikool) ning õpetab stsenograafiat Eesti Kunstiakadeemias. Ta on osalenud rahvusvahelises meediaarheoloogilises uurimisprojektis Deceptive Arts (Les Arts Trompeurs) ja on loonud Eesti Filmimuuseumi eelkino osakonna.