Kunstiteaduse ja muinsuskaitse tudengite ühise väliskunsti ajaloo praktika raames külastati 2024. aasta aprillis Rumeeniat. Praktika eesmärgiks oli tutvuda piirkonna rikkaliku arhitektuuri- ja kultuuripärandi ning ajaloo keerukustega ja õppida arhitektuuri- ja kunstiteoseid kohapeal analüüsima. Reisi ettevalmistuse oluliseks osaks oli tekstide koostamine giidiraamatusse, käsitletav teema tuli kohapeal ette kanda.
Üle nädala kestnud reisil keskenduti peamiselt Transilvaania, Bukoviina ning Valahhia ajaloolistele aladele. Olulise tausta andis Rumeenia ajaloo käsitlemine, mille juures polnud pääsu ka Vlad Teibasseajaja ega Nicolae Ceaușescu poliitikast ja eluloost. Kunstiajaloos põnevad otseselt Rumeenia kunstnikega seostuvad, kuigi paljuski Prantsusmaa kaudu, tuntud teemad olid nii dadaism kui skulptor Constantin Brâncuși ja tema looming.
Reis algas Rumeenia ülikoolilinnast Cluj-Napoca, kus vaadeldi linna kujunemist ning tähelepanuväärsemaid hooneid eriti 19.-20. sajandi vahetuselt, nagu keskpargis asuv kasiinohoone, aga ka varasemaid linnakindlustusi. Cluji linnas on hulganisti eri konfessioonide kirikuid nagu Püha Miikaeli roomakatoliku kirik, frantsiskaani kirik ja klooster, piaristide kirik, Jumalaema Uinumise õigeusu katedraal 1920.-30. aastatest ning eriti hästi säilinud 17. sajandi sisustusega kalvinistlik-reformeeritud kirik, milles eri konfessioonide kunstialased taotlused hästi kajastusid. Veel külastati Clujis kunstimuuseumi ja Transilvaania ajaloo muuseumi.
Transilvaania südames pakkusid põnevust ajaloolised, romantiliselt maalilised linnad Sighișoara ja Brașov. Sighișoarale annavad keskaegse ilme arvukad kaitsetornid, sealhulgas imposantne kellatorn. Ainulaadne on 17. sajandist säilinud katusega puittrepp e nn Õpilaste kaetud trepp, mis viib Mäepealse kiriku (Biserica din Deal), vana saksa kalmistu ning koolini. Brașovi südames asub Must kirik e Biserica Neagră, 15. sajandist pärinev võimas kolmelööviline gooti stiilis kodakirik. Brașovi 19.-20. sajandi arhitektuur pakkus huvitavaid näiteid ja arutelusid nii historitsistlikust kui modernistlikust arhitektuurist, sealhulgas nn neo-rumeeniapärasest või konkreetsemalt neo-brâncoveani stiilist, mida esindas näiteks George Barițiu nimeline raamatukogu (1930).
Eriliseks kompvekiks reisikavas osutusid Bukoviina maalitud kloostrikirikud, mis jäid olulisele kohale nii tudengite kui õppejõudude reisimuljetes. Teispool Karpaate asuvatest kloostritest külastati Voroneți, Moldovițat, Sucevițat ja Dragomirnat. Need UNESCO maailmapärandi hulka kuuluvad pühakojad on kaetud maalingutega nii seest kui ka välisfassaadil, mis ajendas arutelusid nii religioossete stseenide kujutamise kui ka välitingimustes asuvate maalingute konserveerimisprobleemide üle.
Pealinnas Bukarestis väisati erinevaid kunsti- ja ajaloomuuseume, arutleti monumentide üle ning uuriti sõdadevahelist arhitektuuri, nt arhitektide Horia Creangă ja Duiliu Marcu loomingut. Kõneleti ka kaasaegse kunsti galeriidest ning 21. sajandi arhitektuuri näidetest nagu arhitektide liidu maja ja raamatukauplus Cărturești Carusel, mis oma asukoha ja arhitektuurilise lahenduse poolest peavad otseselt suhestuma vanema arhitektuuriga.
19.-20. saj vahetuse vormikad historitsistlikud ja juugendhooned nagu Ateneul Român võimaldasid arutleda, miks ikkagi kutsuti Bukaresti Väikseks Pariisiks. Palju kõneainet pakkus Ceaușescu-aegne Bukarest, sh diktaatori ette võetud mastaapsed ümberkorraldused, mille tulemusena ka ajaloolisi kirikuid teisaldati. Teiste seas uuriti Miikael Vapra kirikut, Stavropoleose kloostrit ja kirikut ning Rumeenia patriarhi katedraali. Reisiprogrammi lõpetas Bukaresti tuntuima ja ühtlasi maailma raskeima hoone, Rumeenia parlamendipalee külastus.
Praktika juhendamisel lõid eri ülesannetes kaasa teaduskonna õppejõud Liisa-Helena Lumberg-Paramonova, Oliver Orro, Krista Kodres, Tiina Abel, Anneli Randla, Kristina Jõekalda, Ingrid Ruudi, Hilkka Hiiop, Riin Alatalu, Merike Kallas, Andrus Laansalu, Taavi Tiidor ning doktorant-nooremteadurid Triin Reidla, Kateriin Ambrozevits, Varje Õunapuu, Anu Soojärv ja Aljona Gineiko.
Õppereisi toetas Eesti Kultuurkapital.
Ülevaate kirjutas ja pildid tegi Liisa-Helena Lumberg-Paramonova