Dutch Design Week, foto allikas: https://www.dezeen.com/eventsguide/2024/10/dutch-design-week-2024/
Dutch Design Week (DDW) on iga-aastane oktoobris toimuv disainisündmus, mis toimub Eindhovenis Hollandis. See on üks Põhja-Euroopa suurimaid ja olulisimaid disainiüritusi, kus üle 2600 disaineri kogu maailmast tutvustavad oma tööd ja loomingut.
DDW keskendub peamiselt tulevikku suunatud disainile ja sellele, kuidas disain võib aidata lahendada kaasaegseid probleeme erinevates valdkondades nagu tehnoloogia, jätkusuutlikkus, arhitektuur ja sotsiaalne innovatsioon.
Disaininädalal käisid inspiratsiooni ja uusi teadmisi kogumas üheksa tudengit ja kolm õppejõudu. Allpool ülevaade tudengitele silma jäänud töödest:
MEELI
“Crafted Connections”- keraamilised lauajalad, kus lauaplaadi ja -jalgade ühendamiseks pole kruve ega liimi tarvis. Glasuuritud on need puutuhast glasuuriga. Vaata lisa
Mulle meeldis, kui palju oli näha uusi jätkusuutlikke materjale, kuid samas ka vanu jatraditsioonilisi uues kuues. Näiteks AaBe X Knitwit on lugu traditsioonide ja uuenduste vahelisest tasakaalust, rõhudes jätkusuutlikkusele ja ökoloogilisele vastutusele. Knitwit jagab olulist sõnumit: olles teadlik biolaguneva toote väärtusahela igast etapist, ei saa me seda mitte ainult õigesti kasutada, vaid ka austusega loodusele tagastada.
Vaata lisa
Samasse kategooriasse langeb ka FLOCKS Wobot, mis 3D vildib tavaliselt äraviskamisele minevat lambavilla, andes sellele uue elu näiteks mööbli näol. Vaata lisa
MAKSIM
SPN-TEC jalanõud on täielikult digitaalselt disainitud ning nende valmistamisel ei olekasutatud liimi ega õmblusi. Tavaline jalats koosneb kuni 62 erinevast materjalist, mis on kokku õmmeldud ja liimitud, muutes nende ümbertöötlemise keeruliseks.
Igas jalanõus on NFC-silt, mis sisaldab digitaalse passi andmeid: materjalide päritolu, tootmisjäätmete infot ja 3D-printimise faile, mis võimaldavad vajadusel parandusi või muudatusi ise teha. See silt sisaldab kogu teavet, mida tootja tavaliselt saladuses hoiaks. SPN-TEC on 100% läbipaistev projekt. Vaata lisa
KATRIIN
Dutch Design Week-il sain võimaluse tutvuda paljude erinevate varem tundmata disaineritega ning nende loominguga. Kõige rohkem paelusid mind teosed, mille keskmeks oli materjali manipulatsioon ning mida sai vaadata ühtepidi kui tarbeeset ning samas ka kui kunstiteost.
Oli rõõm näha kasutuses nii uuemaid tehnoloogiaid, näiteks villa 3D printimine kui ka klassikalisi töömeetodeid, mida oli uute lahendustega seotud. Suureks ja huvitavaks alamkategooriaks olid ka biomaterjalid ning nende kasutamine disainis.
Eriti silmapaistvad olid vetikatest loodud kanganäidised ja kleidid, mille tegemiseks oli kasutatud Scandsea poolt saadud vetikaid Rootsi vetest.
ROMET
DDW pakkus interdistsiplinaarsust ja alateadlikku ainest pikemaks ajaks kui vaid seal viibides. Olgu selleks meeltega manipuleerimine, konkreetsete ja tulevikku vaatavate lahenduste pakkumine või materjali manipulatsioon – ennekõike leidus autorite näol eklektilist disainikäsitlust, mis on minu jaoks disaini puhul üks süva elemente, mida kogejale edasi kanda ja anda.
Sukeldudes eklektikasse sügavamalt – rõõm oli kogeda disainerite loomingulist visuaalset uurimust, mis oli liitnud ja lahutanud erinevaid tõekspidamisi, nii kultuurilisel, sotsioloogilisel, psühholoogilisel kui ka filosoofilisel tasandil.
Kui rääkida vähemusest ehk trendivälistest radadest, jäi mulle enim silma just tarbeesemed või ka, kui lubate nimetada, koduaksessuaarid, mille puhul tundsin eelmainitud eklektikat kõige enam. Olgu selleks silmapete ehk materjali kasutamine mingisuguses üllatavas kontekstis, mis justkui matkib mingisugust muud laadi materjali. Või kandes tähenduslikku sõnumit, mis on omakorda ülekantud tähendusega toorelt leiutatud. Või siis ürgaegset pinnatöötlust, mis järsku mõjus niivõrd uudsena. Just seda sorti teosed kerkisid minu jaoks esile, mis olid mingit moodi suutnud väljuda oma esialgsest aegruumist, tekitades hoopis muid seoseid.
ANETE
Dutch Design Week osutus mulle väga positiivselt meeldejäävaks ja suureks inspiratsiooni kogumiga elamuseks, kindlasti aitas ka elevusele kaasa esmakordne viibimine sellises mastaabis üritusel. Kuigi sealne veedetud aeg oli piiratud ning avastust vajavaid kohti meeletult, nägin ma juba ühe päeva vältel nii mitmekülgseid ja uuenduslikke lahendusi, kunstilisi väljendusviise ning teemapüstitusi, millest tooksin välja mõned mind kõige rohkem kõnetanud ja huvi pakkunud tööd ning nende autorid koos lühikirjeldusega:
Yuta Ikeya – Metamorphonic
Uued disainilahendused ja alternatiivsed rollid tehnoloogiale läbi inimese ja muu maailma vaheliste suhete. Disaineripoolne lahendus tuua siidiliblikate maailm inimese kõrvu läbi interaktiivse heliinstallatsiooni.
Vaata lisa
Loan Favan – Tanem Fulja
Kantavad ehtekunsti artefaktid, mis käsitlevad futuristlike stsenaariume, põlisrahvaste traditsioone ja kehapõhiste modifikatsioonide avastusi. Sealne konkreetne töö tõlgendab Vanuatu rahvuse üleminekuriitust, milles armid, mis meenutavad loomanahka, annavad võimu ja väge. Vaata lisa
Dae Uk Kim – Bloooming
Enda tausta ja sümbolismi kasutamine teostes, mis räägivad mitmekesisusest ja allasurutud ihadest, esitades need mitteinimlikus vormis. Esile toodud töödeks on muteerunud ebatavalised lilled viimistletud ilu kehastuses, sümboliseerides soolist väljendust, rassi ja kultuurilist identiteeti. Vaata lisa
HANNA
Dutch Design Week pakkus külluslikult põnevaid ja inspireerivaid teoseid, mis lisasid uusi vaatenurki disainis ja materjalikasutuses. Näituste rohkuse ja piiratud aja tõttu nõudis teoste taustalugude uurimine palju aega ja keskendumist. Siin on mõned minu lemmik leidudest:
More Than Layers – See ettevõte tutvustas suuremõõdulise 3D printimise lahendusi, mis tõmbasid kohe tähelepanu. Toodete hulka kuulusid erinevad jätkusuutlikud filamendid, sealhulgas 100% biomaterjalist biolagunev filament AIIPHA ja Reflow OCEAN rPPGF, mis on valmistatud 73-75% ulatuses taaskasutatud kalavõrkudest. Loe lisa
Loop Living Cocoon – “Seenekirst” ehk Loop Living Cocoon on biolagunev ja jätkusuutlik lahendus, mis kasutab seeni, et kiirendada loomulikku lagunemisprotsessi. Kuigi toode on turul olnud juba kolm aastat, oli minu jaoks üllatav, et see pole laiemalt tuntud. Vaata lisa
The Rewear Chair – Minimalistlik ja mänguline “Rewear Chair” on inspireeritud toolist, kuhu visatakse päeva jooksul kantud, kuid mitte veel pesuks sobivad riided. See lahendus teeb igapäevase segaduse visuaalselt meeldivamaks ja korrastatumaks. Vaata lisa
Papjeemašeest skulptuurid – Suuremõõtmelised papjeemašee-skulptuurid üllatasid oma teatriliku ja fantaasiaküllase esteetikaga. Varasema materjali tundmisega võrreldes oli mul inspireeriv näha, kuidas seda saaks kasutada ka suures mahus.
Biomaterjalidega kudumid – Ühes ekspositsioonis rippusid laest hiiglaslikud, justkui põlenud kudumid, milles oli kasutatud Hollandi villa ja ebatavalisi lisaaineid, nagu šokolaad, kohvijäägid ja süsi. Nende kooslus tekitas unikaalse tekstuuri ja visuaalse elamuse.
RePit – Omaani disainistuudio Nawa projekt RePit kasutab datliseemneid, et luuabiolagunevat 3D printimise filament. Seemned segatakse loodusliku Omaani savi japalmikiududega, mis annavad tulemuseks traditsioonilise veekindlusega lubimördi, nimega sarooj. See oli kindlalt minu kõige positiivsem kogemus ja põnevam leid selle ürituse käigus. Pluss sain ka proovida seda datlit ja see oli väga maitsev.
HELINA
Dutch Design Week oli väga suur ja inspireeriv. Minule jäi silma palju kliimakriitilisi teoseid, mida paistis olevat ka kõige rohkem. Mind köitsid aga enamasti natuke õõvastavad tööd.
Üks nendest, mis jäi meelde oli Ster Borgmani GREENHOUSE. Kasvuhoone nägi esmapilgul välja verine ja seepärast püüdis ka pilku. Kasvuhoone on valmistatud Aalsmeeri puidust ja klaasist, milles rooste sümboliseerib lagunemist, kaduvust. Teos kritiseerib kaasaegset põllumajandust ja uurib looduse arenevaid protsesse. Loe lisa
RINGO
HOMOHOOLIGAN – Davy de Lepper
Kõige esimene teos, mida nägin ja mis mind ka kohe lummas olid mustvalged jalgpalli sallid, mille peale oli suurelt kirjas “HOMOHOOLIGAN”, mis rippusid hõbedasest fooliumist seinal.
See kõnetas mind väga kuna olen ise kväär, kes mängib juba aastaid jalgpalli. Oli tore näha jalgpalli teemalist eset, mis kõnetas ka mu kväär poolt. Traditsiooniliselt on jalgpall väga heteronormatiivne, kus vähemused jäävad nähtamatuks. Ka kväär maailmas on jalgpall justkui tabu, keegi peale minu ei jälgi seda ega mängi. Nende kahe, minu jaoks olulise sfääri ühendamine puudutas mind. Tundsin end nähtavana.
Kunstnik on disaininud selle salli protesti märgiks ja vestluse algatajaks. Jalgpalli sall on väga spetsiifiline ja ikooniline riietusese, millega seostub fänlus, uhkus oma tiimi üle ja ka huligaansus. Sama võib tegelikult öelda ka “homohooligan” salli kohta, kuna sellegi kandja tunneb uhkust ja võib samas näida huligaani, protestijana. Mulle meeldis, et kunstnik vältis vikerkaare värve ja disainis salli mustvalgena. Vaata lisa
SALT – Ikhe du Toit
Autor presenteeris ägeda disainiga kleiti, mille lõige koosneb ainult ristkülikukujulistest kangatükkidest. Riideeseme vorm on saavutatud kangatükke paeltega kokku tõmmates. Paelad olid tugevad, mis andsid ka ruumilist vormi. Esiteks oli tulemus tõeliselt kaunis. Ja teiseks, mind lummas lõike lihtsus.
Olen ise hädas lõigete tegemisega. See ongi väga keeruline oskus, mida kiirelt ei omanda. Oli kergendus näha, et saab teha tõeliselt ägeda riideeseme ilma ülikeerulise lõiketa.
Lisaks sellele tähendab selline ristkülikutest riiete õmblemine, et ei teki kangajääke, mis keerukate lõigete puhul on möödapääsmatu. Kindlasti on seal midagi ka oma loomingusse kaasa võtta. Video
RITA LENORE
Väiksena lehitsesin ja lugesin päris palju autoajalehti ja teaduslehti. Üks asi, mis tavauudiste nagu “BMW näitab maailmale taaskord uut versiooni X autost!” vahelt alati välja paistsid, olid tulevikutehnoloogiate showcase’d.
Neis oli alati tutvustatud mingisugust uut autot või teaduslehtedes muud tulevikutehnoloogiat, millele oli alati antud täielikult ufolik välimus. Värvideks oli valge, hõbedane, ja vahel harva oli juurde antud hästi natukene aktsentvärvi, milleks tavaliselt oli neoonjas helesinine. Rehvid – pea olematud, metaljad, keralikud (mitte silindrjad). Ning alati oli juhikoht kaetud läbipaistmatu, musta klaasiga.
Kui ma neid lehti lugesin, olin umbes 4-6 aastane ning aasta oli alles ehk 2005-2007…?
Naljakas on, et miski siiani muutnud pole.
Keset kõiki lubadusi rohelise tuleviku nimel, oli uhkelt seismas see:
Miski tõesti pole muutnud. Inimkond siiani unistab lendavatest autodest. Kuskil ajalehes on kindlasti juttu sellest, kuidas see droon-auto maailma revolutsioneerib.
Ma ei usu, et pean isegi pihta hakkama sellega, MIKS selline vahend halb on… Mind paneb lihtsalt imestama, et sellised asjad veel teemaks on.
Maailmas, kus kõike toodetakse liialt, kliima jõhkra kiirusega muutub, ebavõrdsus siiani kohutavalt kõrge, on siiani keegi mõtlemas: “Ma tahaksin teha lendava auto. Ning öelda et see on tulevikutehnoloogia. Ah kurat, see on roheline ka. Vot.”
Ja ma mõtlen, et kas üldiselt keskkonnasõbralikkusega oli 20 aastat tagasi ka samasugune teema…? Kas aastal 2006 oli keegi täpselt samamoodi üritamas vetikatest materjali teha? Kas upcycling oli aastal 2006 teemaks? Kui mina vaid juustuga makarone nõustusin sööma, kas keegi oli juba mõtlemas, mis 20 aasta pärast saab?
Ma tõesti loodan mitte. Sellisel juhul ei saaks maailm eales päästetud.
(Kahjuks tean ma juba sellele vastust…)
Mitmeid kordi peab disain meile lubama, tõotama paremat tulevikku (vähem prahti, rohkem ühiskondlikku head), et selle lubadus päriselt tõeks saaks? Kas seda saaks üldse disainiga teha?
Mitmeid kordi peab nägema sõnu “sustainable”, “green”, “human-centric”, jne. enne kui need päriselt niivõrd tavalisteks muutuvad, et me isegi nende peale enam ei mõtle – et me enam nende järele vajadust tunneks?
Mil siis saabub päris võrdsus?
Mil siis saabub rohelus?
_______________________________________________________________________________
Osalenud tudengid: Anete Aas, Hanna Lahe, Meeli Kombe, Helina Raud, Jürgen Sinnep,
Katriin Raudsepp, Maksim Kapustin, Ringo Roots, Rita Lenore Viitkar
Õppejõud: Stella Runnel, Marika Jylhä, Kelian Luisk
Tudengite õppereisi toetasid Eesti Kultuurkapital ja Erasmus+
