2017. aasta arhitektuuriteaduskonna loomepreemia laureaati, EKA teadus- ja arendusprojektide koordinaatorit, Pille Epnerit kätleb rektor Mart Kalm kureerimise eest. Foto: Martin Buschmann
Iga aasta lõpus tunnustab Eesti Kunstiakadeemia kollektiiv innukaid, andekaid ja teokaid loovkolleege. Taas on olnud erakordne aasta, millest annavad tunnistust allpool toodud pikad loetelud tegudest ja inimestest.
2024. aasta nominendid on:
ARHITEKTUURITEADUSKOND
Renoveeritud Vana-Kalamaja tänav
EKA mittekoosseisulised õppejõud arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil (Kavakava), konsultant Toomas Paaver.
Renoveeritud Vana-Kalamaja tänava loomegrupp: Arhitektid Siiri Vallner ja Indrek Peil, kaasa töötasid Ko Ai, Allan Pits, Jõnn Sooniste (Kavakava arhitektuuribüroo), tooteid aitas valida disainer Mihkel Masso, haljastuslahenduse töötasid välja Kadi Nigul ja Kristian Nigul (Väli OÜ), elanikke kaasas ja tänava käsiraamatu koostas Arhabi, rekonstrueerimise eeltingimused sõnastas ja projekti konsulteeris arhitekt Toomas Paaver, projekteeris K-Projekt, ehitas Tallinna Teede AS. Arhitektuurivõistlus toimus 2017. aastal, tänav avati ametlikut septembris 2023, lõplik viimistlus kevad 2024.
Soovime esile tõsta Kalamaja tänava renoveerimise olulisust piirkondliku linnaruumi kasutamiskvaliteedi tõstmisel. Uuendatud tänav järgib kaasaegseid trende elanikkonna erinevate gruppide vajaduste arvestamisel, jalakäija ja ratturi eelistamist autoliikluse ees, piirkonna identiteedi väljatoomist ja kogukondlikku tugevdamist. Tänava disain ja haljastus kõnetavad laia kasutajagruppi ning loovad esteetilise ja inimõõtmeliselt turvalist suhtlemisruumi pakkuva linnakeskkonna.
Renoveeritud Vana-Kalamaja tänav on ka Eesti Arhitektide Liidu Arhitekti Aastapreemia ja Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia nominent 2024. Autorite hulgas on meie pikaajalised juhendajad Siiri ja Indrek ning doktorant ekstern Toomas Paaver.
Näitus: “Jüri Kermik. Teine Tapp” 13.09.–01.12.2024 Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis
Näituse koostaja ja kujundaja: Jüri Kermik
Graafiline disain: Stuudio Stuudio
Näituse meeskond: Kai Lobjakas, Ketli Tiitsar, Toomas Übner.
Esitame preemia saajaks näituse koostaja ja kujundaja Jüri Kermiku.
Dr Jüri Kermik on disainer, disainiajaloolane ja EKA sisearhitektuuri professor.
Disainerina huvitub Kermik koha, ruumi ja objektide – istmete, mööbli, valgustite ja materjalide – omavahelisest suhestumisest ning tema portfooliost leiab nii sisearhitektuuri teoseid, ruumiinstallatsioone, toole kui ka valgusteid väikeseeriate ja ainueksemplaride näol. Alates 1992. aastast on Kermiku töid eksponeeritud mitmetel rahvusvahelistel näitustel.
ETDM-s 13.09–1.12.2024 toimunud näitus „Teine tapp“on tema esimene isikunäitus Eestis alates 2007. aastast.
Näitus käsitles disainiprotsessi dünaamikat ja viisi, kuidas selles saab ühtaegu avaneda vaade nii tulevikku kui ka minevikku. Jüri on pärit Saaremaalt ning pööranud tähelepanu kohaliku rahvamööbli konstruktsioonidele. 2017. aastal, olles asunud elama ja töötama Suffolkis, hakkas ta märkama sarnasusi ja erinevusi Eesti ja Suffolki toolide lahendustes.
Näitus võtab tervikuna kokku Jüri Kermiku kujundatud erineva funktsiooniga mööbli ning valiku Saaremaa kodukohast väljakaevatud esemetest. Materiaalsetest kildudest ja tajuesemetest koostatud näitus kannab sügavamat ajatunnetuslikku ning elufilosoofilist mõõdet, aga sama oluline on käsitööoskus, tegemise kaudu loomine. See peegeldab Jürile iseloomulikku tundlikku maailmakäsitlust ning selle (ka tudengitele) edasiandmise oskust. Seetõttu peab Arh teaduskond oluliseks Jüri loometegevust preemiale esitada.
PAKKu Paviljon – puitarhitektuuri teadusuuringute testmaja
Arhitektuur: Siim Tuksam ja Sille Pihlak (sLender fassaad), Renee Puusepp (Mustermaja), Karl Erik Miller ja Martin Sepp (EKA PAKKu uurimisassistendid)
Sisearhitektuur: EKA vilistlased Siim Karro ja Germo Ausin (MYCEEN)
Paviljon avati 8. novembril 2024.
PAKKu Paviljoni eesmärk on panustada hoonete süsiniku jalajälje vähendamisse, edendada puidu nutikat kasutust ehituses ja pakkuda koostööplatvormi era-, avaliku sektori ja ülikoolide vahel. Paviljonist saab nii-öelda elav objekt, mille ehituselemendid hakkavad sees ja väljas vastavalt teadusprojektidele vahetuma. Hetkel kombineerib testmaja endas kolme uurimisrühma käimasolevaid projekte: testitakse biopõhiseid ehitusmaterjale, analüüsitakse tehastoodetavaid konstruktsioonisüsteeme ja prototüübitakse mahulist fassaadisüsteemi. Paviljoni sisemust kasutame lisaks uuringutele ka innovatsiooni näitusepinnana, et tuua teadustöö avalikus ruumis inimestele lähemale.
sLender fassaad on uurimus hoonete energiatõhususe tõstmise ruumilistest võimalustest, eesmärgiga kaasata arhitekte sisuliselt panustama kogu Euroopat puudutavas renoveerimislaines.
Mustermaja uurimissuund arendab avalikult kättesaadavat, modulaarset, tehases toodetavat ja ringmajanduslikke põhimõtteid järgivat hoonesüsteemi.
Myceen on uudseid seenematerjale arendav biotehnoloogia ettevõte. Testmajaga luuakse üks maailma esimesi näiteid, mis kasutab mütseelsoojustusmaterjale. Ühtlasi tähistab see olulist sammu Myceeni soojustusmaterjalide turule toomise suunas.
Põhjendus: Mõjusaim viis viia innovatsioon ühiskonda on seda prototüüpida ja teha teadmised nn käega kastutavaks. Teadmussiire akadeemia seinte vahelt linnaruumi aitab tõestada ülikooli ja teaduse vajadust riigile ja/või eriala sektoritele, ning näitlikustada uusi lõimunud praktiseerimisvorme, kus looming ja teadus kohtuvad.
PAKKu paviljoni tutvustus
Projekt ETISes
Paviljoniga seotud käimasolevad T&A projektid:
ELEMENTaarne koda
Vähekasutatud puidu ja puitmaterjali väärindamise meetodite arendamine ehituses
sLender fassaad
DISAINITEADUSKOND
Nils Hint
Nils Hint on tuntud oma ainulaadse ja eksperimentaalse lähenemise poolest, mis ühendab traditsioonilisi käsitöövõtteid kaasaegsete ideedega. Tema tööd, olgu need ehted, sepised, installatsioonid või muud kunstivormid, peegeldavad sügavat austust materjali ja käsitöö vastu, samas nihutavad kunsti ja disaini piire. Nilsi töid on eksponeeritud nii Eestis kui ka välismaal, ta on oma loominguga loonud olulisi sildu Eesti ja muu maailma kunstiringkondade vahel, ja see omakorda aidanud tõsta Eesti kunstielu ja EKA mainet rahvusvahelisel tasandil.
Nils Hint ei karda eksperimenteerida vormi, materjalide ja tehnikatega. Tema loometöö on täis leidlikkust ja ootamatuid lahendusi, mis inspireerivad nii kolleege kui ka tudengeid. Nils on juhendanud suuremahulisi projekte, mille tulemusi on esitletud näitustel nii kodu- ku välismaal. Need tööd on kujundanud arusaamist sellest, milline selline arhailine valdkond nagu sepis võib tänapäeval olla ja miks see üldse oluline on. Nils Hinti panus eriala arengusse on olnud märkimisväärne.
Nils Hint on olnud inspireeriv õppejõud ja mentor EKA-s, aidates tudengitel leida oma häält ja läheneda loomingule julgete ning uudsete ideedega. Tema õpetamisstiil on kaasahaarav ja motiveeriv, pakkudes noortele kunstnikele võimalust areneda ning avardada oma mõtlemist.
Need põhjendused illustreerivad tema mitmekülgset ja mõjuvat panust Eesti Kunstiakadeemiasse ning laiemasse loomevaldkonda, muutes ta loomepreemia vääriliseks kandidaadiks.
Tanel Kärp
Tanel Kärp pälvis hiljuti Baltic Sustainability Awardsi disainikategooria võidu eest projektiga, millega loodi Eestis jäätmete liigiti kogumise piktogrammisüsteem ja tööriistakast selle elluviimiseks.
Tanel Kärp on oma loomingus toonud esile keskkonna- ja sotsiaalselt vastutustundlikke teemasid. Tema projektid pakuvad lahendusi, mis on eetilised, jätkusuutlikud ja kooskõlas tänapäeva ühiskonna vajadustega.
Tanel Kärbi oskus viia ellu suuri ja keerukaid projekte demonstreerib tema tugevat juhtimisoskust ja võimet luua koostööprotsessis harmooniline tervik. Tema projektid toovad esile EKA loovuse ja innovatsiooni sümbolina.
Tanel Kärp on pühendunud õppejõud, kes inspireerib tudengeid oma avangardse mõtteviisiga. Ta julgustab katsetama, mõtlema raamidest väljapoole ja leidma ainulaadseid viise, kuidas disaini kaudu ühiskonda mõjutada.
Need põhjendused näitavad Tanel Kärpi rolli loovjõuna, kelle mõju ulatub kaugemale tema isiklikust loomingust, andes olulise panuse Eesti kunstimaastiku ja EKA arendamisse.
Sean Yendrys
Sel aastal valmis Seanil 5 aastat kestnud koostöö koreograaf Meg Stuartiga, monograafia Meg Stuart and Damaged Goods Let’s Not Get Used to This Place – Works 2008-2023. Tegu on trükisega, mis on trükitehniliselt väga nõudlik ja ainulaadne. Kasutades alternatiivset värvilahutust ja paberivalikut, tekitades koheselt küsimusi värvi ja materjali (paberi) omavahelistest suhetest. Raamat on trükitud mustale paberile, mistõttu trükiprotsessis musta värvi ei ole kasutatud, sest see värv tuleb paberilt. Valge on aga asendatud hõbedaga, mistõttu mõjuvad kõik pildid säravselged. Tekib tunne nagu vaataksime digitaalseid pilte paberraamatust. Lisaks balansseerib trükis suurepäraselt akadeemilise artiklikogumiku ja kunstnikuraamatu piirimail ning on juba tekitanud tähelepanu erialaringkondades. Sean tegi raamatu valmimise protsessist EKA GD osakonnas ka avaliku loengu.
Siit saab lugeda ka raamatuarvustust, mis juba esimestel lõikudel mainib Sean Yendryst ja trükise erilist kvaliteeti.
Sean Yendrys on leidnud viise, kuidas luua traditsioonilistest graafilise disaini tööriistadest ja meetoditest uusi väljendusvorme, olgu see trükimeedia, digitaalne disain või interaktiivne graafika. Tema looming avardab graafilise disaini piire ja rolli tänapäeva kultuuris.
Sean Yendryse looming ja õpetamistegevus on leidnud tunnustust ka väljaspool Eestit, aidates tõsta EKA ja Eesti disainikoolkonna mainet rahvusvahelisel tasandil, inspireerides uut põlvkonda disainereid leidma oma häält ja kujundama valdkonda, mis on nii esteetiliselt tugev kui ka sotsiaalselt vastutustundlik.
Need põhjendused tõstavad esile Sean Yendryse mitmekülgse ja mõjuva panuse disaini ja hariduse valdkonnas, muutes ta Eesti Kunstiakadeemia loomepreemia vääriliseks kandidaadiks.
KUNSTIKULTUURI TEADUSKOND
“Raamist lahti. Leis. Tabaka.Rožanskaite” kuraatorid Anu Allas ja Laima Kreivytė
Põhjalikul uurimistööl rajanev, tihe ja visuaalselt köitev ning kunstiajaloolisi põnevaid võrdlusmomente pakkuv näitus. Suurepärane näide konkreetsetele kunstnikele/loojatele üles ehitatud näitusest.
Näitus keskendus kolme Balti naiskunstniku – Malle Leisi (1940–2017), Maija Tabaka (1939) ja Marija Teresė Rožanskaitė (1933–2007) 1970.–1980. aastate loomingule hilisnõukogude keskkonnas. Kõik kolm astusid vastu tollase kunstimaailma reeglitele nii oma tavapärasest erineva eneseesitlusega kui ka ruumiloome viiside ja kunstnikuks olemise peegeldustega.
Leis, Tabaka ja Rožanskaitė olid nõukogudeaegses Eestis, Lätis ja Leedus erandlikud kunstnikud. Haridus, mille nad said Tallinna, Riia ja Vilniuse kunstiinstituutidest 1950.–1960. aastatel, oli oma ideoloogiliste ja esteetiliste põhimõtete poolest sarnane. Peagi liikusid aga kõik kolm neist põhimõtetest eemale – mitte tingimata otseselt reeglitele vastandudes, küll aga näiliselt lihtsate motiivide ja žestide tähendust nihestades ning hägustades.
Näitus oli osa Kumu kunstimuuseumi algatatud Balti kunstiajaloo uurimissuunast, mille eesmärk on avardada Eesti, Läti ja Leedu rahvuslike kunstiajalugude piire ning luua nende vahel dialoogi.
Näitus „Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel“ Eesti Arhitektuurimuuseumis (30.11.2023 – 12.05.2024) ning hüpiknäitused Kuressaare ja Haapsalu kultuurikeskustes, Paide Muusika- ja Teatrimajas ning Tartu Ülikooli raamatukogus.
Kuraator / loomepreemia kandidaat: Triin Reidla
Näitusega seotud isikud
Koordinaator: Anna-Liiza Izbaš
Kujundajad: Koit Randmäe ja Brit Pavelson
Fotograaf: Martin Siplane
Näitusefilmi režissöör: Maris Kerge
Kuraator Triin Reidla Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppe osana valminud näitus „Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel“ kergitab eesriiet elamute kavandamise, ehitamise ja kujunemise lugudelt muutlikel 1980.–1990. aastatel. Arhitektuuriloos on 1980.–1990. aastatel ehitatud postmodernistlikke eramuid uuritud peamiselt arhitekti praksise või ehituslike suundumuste kirjeldamise kaudu, kuid laiemale publikule suunatud ülevaatenäitust eramutest seni koostatud ei ole. Arvestades, et neid ajastule omaseid, kaude ka tänapäeva koduideaali kujundavaid elamuid on palju – neid võib leida pea igast Eesti linnast – on neile pööratud proportsionaalselt vähe tähelepanu. Seda tühimikku täitev näitus „Vaprad ja ilusad“ põhines Triin Reidla 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritööl „Nii kole maja! Postmodernistlikud elamud ja nende väärtustamise problemaatika“ ning oli osa edasisest uurimistööst doktoriõppes muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnas.
Näitus keskendus eelkõige neljale elamualale, mis on kavandatud 1970. aastate lõpust kuni1991. aastani: Rehe tänava piirkond Viljandis, nn Arhitekti linnaosa ja Ihaste Tartus ning Ilmandu küla Tallinna külje all. Materjali mitmekesistamise eesmärgil käsitleti ka paari maja Tallinnast.
Näituse eesmärgiks oli tõsta fookusesse lähimineviku arhitektuur, tõmmata rohkem tähelepanu väheuuritud elamutüübile, postmodernistlikule eramule, ning mitmekesistada erialast ja ühiskondlikku diskussiooni 20. sajandi teise poole arhitektuuripärandi väärtustamise ja kaitse teemadel. Näituseplanšettidel esitatud materjal keskendub eelkõige arhitektuuriloole. Selleks, et külastaja saaks paremini samastuda ja saada eriilmelist infot, on näituse tarbeks valminud film, milles intervjueeritakse postmodernistlike eramute arhitekte, ehitajaid ja omanikke.
Näitusega kaasnesid kuraatorituurid ja aktiivne publikuprogramm. Toimusid vestlusõhtud arhitektidega, et avada toonaseid elamuarhitektuuri projekteerimise tagamaid ja eraettevõtluse algusaastaid 1990. aastate äsja taasiseseisvunud Eestis, mil maja tuli tihti püstitada ise ja talgute korras. Tartu 2024 kultuuriprogrammi raames korraldati ringkäike ARHITUUR postmodernistlike elamute keskel Veerikul, Arhitekti linnajaos. Muuseumi külastas selle aja jooksul 10000 inimest.
Näitust rännutati Tartusse, Viljandisse ja teistesse Eesti piirkondadesse, kus asuvad väljapaneku tuumikosa loovad eramud. Seeläbi muutus näitus kättesaadavaks ka väljaspool pealinna elavatele inimestele.
Triin Reidla sõnul hakatakse sellegi ajastu arhitektuuriteoseid väärtustama seda suurema tõenäosusega, mida suuremaks kasvab ajaline vahemaa. Omal ajal vastakaid tundeid tekitanud elamud on nüüdseks osa meie arhitektuuriajaloost.
Valik meediakajastusi:
24.08.2023 https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/delta-stuudiokulaline-on-arhitektuuriteadlane-triin-reidla
02.12.2023 https://kultuur.postimees.ee/7908919/kindel-laks-sellistest-majadest-me-unistasime
05.01.2024 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/peaaegu-rove-ent-vaga-huvitav/
15.01.2024 https://www.ohtuleht.ee/naine/1098995/nemad-oskasid-elada-arhitektuurimuuseumi-naitus-vaprad-ja-ilusad-lubab-kiigata-noukaaegsete-villade-saamislukku
13.03.2024 https://epl.delfi.ee/artikkel/120277162/arvustus-postmodernismi-rehabiliteerimine-kas-1980-1990-aastate-ruumilist-parandit-peab-ikka-habenema
VABADE KUNSTIDE TEADUSKOND
Ene-Liis Semper
Jõuline isiknäitus “Virsikuõite aed” EKKM-is, lisaks hiilgav rahvusvaheline tegevus lavastaja ja lavakunstnikuna.
Semperi soov on peegeldada ühe protsessi lõppu või üleminekut, murdepunkti. Näitus peegeldab globaalseste kriiside segaduses võbeleva mailma ja inimeseksolemise paradokset melanhooliat.
Kristi Kongi
Suurepärased näitused Mehhikos, Londonis (koos Tõnis Saadojaga), Kogos isiknätus, Kim? kaasaegse kunsti keskuses (koos Anna Mari Liivrandiga ja Eike Eplikuga).
Tõnis Saadoja
Näitus Londonis Lost Summer Skied Londonis, Pondone galeriis (koos Kristi Kongiga), isiknäitus “Siis” Tütar galeriis.