Tallinna Linnagalerii, Harju tn 13
Algus k.p.:
27.02.2015
Lõpp k.p.:
22.03.2015
Grupp Helm (Liisi Eelmaa & Minna Hint)
JÕUSAAL
Tallinna Linnagalerii
27.02-22.03.2015
Grupp Helm avab neljapäeval 26. veebruaril kell 18.00 Linnagalerii ruumides Harju t.13 jõusaali “POWER” (http://goo.gl/tJnphu)
Jõusaali külastus on tasuta kolmapäevast pühapäevani kella 12.00 – 18.00
Igal inimesel on oma võimukogemus. Võim on indiviidi või grupi võime kasutada füüsilist jõudu, poliitilist või sotsiaalset kontrolli teiste üle. Läbi aegade on olnud neid, kes tunnevad vastupandamatut iha piiritu võimu järele, teiste elu ja surma üle. Ühiskonnas, nagu ka jõusaalis leiavad aset võimumängud. Neid plaanitakse, treenitakse, viiakse ellu. Peeglike peeglike seina peal, kes on võimsaim ilma peal?
Liisi Eelmaa: Ma kogun vigu, mida näen iseendas või enda ümber. Fikseerin probleemi ja taastan siis situatsiooni omaenese keeles. Valin põhilise tunde ja arusaama ning vaatan, mida see endast kujutab. Mulle meeldib luua kujutluslikke ja väljamõeldud elemente, asetada neid reaalsusesse, tekitada kummalisi ja võimatuid stseene, kiskudes vaataja puhastustulle tundega, et ollakse päriselus … Stsenograafina huvitun alati kohast, ruumist ja sellest, kuidas inimesed suhtestuvad end ümbritseva maailmaga.
Minna Hint: Olen visuuaalkunstnik, kes kasutab dokumentaalset lähenemist filmi ja installatsioone luues. Üritan tõstatada küsimusi ja otsida vastuseid lihtsatele, aga raskeltsõnastatavaile igapäeva probleemidele nagu aeg, töö, raha, armastus, võim jne. Katsetan erinevate vaatepunktide ja mitmete tava- või taaskasutatavate materjalidega, üritan hõlmata loodud ruumi kõigi meeltega. Tahan esitada vaatajale nende endi kõverpeegeldust või siis alteratiivset vaadet probleemsetele küsimustele.
Liisi Eelmaa
Minna Hint
Kunstnikud tänavad: Toidulisandid24.ee, Kultuurkapital, SYS Print, Reval Sport
Minna Hint (1981) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias maali- ja interdistsiplinaarsete kunstide osakonnas, Liisi Eelmaa (1982) stsenograafiat ja interdistsiplinaarkunsti. Näib, et nende, aga ka paljude põlvkonnakaaslaste jaoks on Jaan Toomiku 2001.a. loodud ja kümmekond aastat püsinud erialadevaheline kunstiõpe olnud üheks tõukejõuks rahutu „reisimise“ vajadusele – nii füüsilises kui mõttelises plaanis, teadlikkusele „teise“ pidevast juuresolust, töötamise oskusele tandemina, egode vabatahtlikule taandamisele tulemuse kui terviku kasuks. Just nii, nagu seda tabavalt kirjeldavad aastal 2007 Anders Härm ja Hanno Soans: Huvitavam osa üheksakümnendate lõpu ja nullindate alguse nooremast kunstist ei trügi enam institutsionaalsele mänguväljale ega püüa ennast valgele kuubile apetiitseks teha. See kunst kasutab subkultuurseid ja sõpruskondlikke identifitseerumismudeleid väikeste ajutiste omaruumide kehtestamiseks väljaspool institutsioone; peaaegu et loobub näituseformaadist interdistsiplinaarsete keskkondade nimel.*
Nii Liisi kui Minna kunstialased saavutused kulmineeruvadki vahetult pärast kooli lõpetamist, kusagil 2007. aasta ümber, ja teevad seda mõlemale olulist, põhimõttelist meeskonnatööd eeldavas filmis. Hämmastavalt hea ja vahetu klapp oma filmide tegelastega nagu seda kirjeldab Liisi Eelmaa isikunäituse puhul Maarin Mürk, iseloomustab ka Minna Hinti: Veenvad kaadrid on kätte saadud intervjueeritavat terroriseerimata, agressiivset juhtme-kokku-ajamis-strateegiat asendab objekti uje kompamine. Aga kui Eelmaa lähenemine oma “materjalile” on fragmentaarne ja irratsionaalne ning lõpuks on dokumentaalkaadrid kokku miksitud metafüüsilise maiguga ruumiinstallatsiooniks,** siis Minnas avaldub tõeline dokumentalistianne: kannatlik ja tõepärane loo jutustamine, elusa ja veenva portree loomine ilma kontseptsiooni traagelniitide ja stsenaariumi korsetita. Neis dokkides vahendatakse midagi, mida oleme harjunud pidama vähehinnaliseks väikese inimese nurgataguseks kiiksuks; ja vahendatakse nii, et pole kahtlust: see ongi elu, mille märkamine teeb õnnelikuks. ***
Kuigi Minna ja Liisi koostöö on hõlmanud ka filmi ( 2009. a. tehtud Puurilind/Jailbird näiteks), siis nende ühiselt tehtud näituste põhiliseks väljundiks on installatsioonilavastused, kus Liisi kui teatrikunstniku kogemus on ülioluline. Sest kui Minna annab Liisile skeenel paikaloksumise vastase süsti, meenutades elu primaarsust kunsti üle, siis Liisi teatrikunstnikuna annab Minnaga ühiselt tehtud ruumiinstallatsioonidele neid koos hoidva vormi ja atraktiivsuse. Sestap on nende teineteise poole tagasi pöördumine ikka ja jälle õigustatud hoolimata sellest, et mõlemad on tegutsenud mitmetes erinevates kooslustes.
Eelmise aasta Rauma biennaalile, mille teemaks oli Kuriteopaik/Crime Scene esitasid Liisi Eelmaa ja Minna Hint ruumi-heli-videoinstallatsiooni Jõusaal, mille nad eesti vaataja tarvis Linnagaleriis taasloovad. Jõusaali efektne ja hirmutav teatraalsus kõnetab päevakajalisust vaatajale õlekõrt ulatades, teadmises, et korporatiivse massimanipulatsiooni taga toimub teine elu, mida elavaid inimesi on võrratult palju rohkem kui võimust nakatunuid.
http://ygalerii.blogspot.com/2007/01/artishok-toodab-vol-2-liisi-eelmaa.html http://raumabiennale.com
Minna Hindi dokumentaalfilme Sees või väljas/Dentro o fuero, Kolm pilti elust ja ajast/3 images of life and time, kolme kunstnikufilmi üldpealkirja all Kordus/Repetition, Puurilind/Jailbird jm vaata http://minnahint.wix.com/hint
Liisi Eelmaa: http://liisieelmaa.wordpress.com
Minna Hint: http://minna.city.ee
Jõusaaliga paralleelselt toimub 3. ja 4. märtsil Kunstihoones Jarõna Ilo joonistuste näitus ja oksjon sõjas kannatanud Ukraina tsiviilisikute toetuseks.
Pressiteate koostas Tamara Luuk, tamara@kunstihoone.ee