In memoriam Lilian Linnaks
27.II 1929 – 28.III 2016
Eesti kunstiväli jäi vaesemaks ühe olulise inimese võrra. 28. märtsil lahkus meie seast metalli- ja ehtekunstnik, Eesti Kunstnike Liidu auliige ja Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Lilian Linnaks.
Lilian Linnaksi näol oli tegu mitmekülgse loojaga, kelle isikusse koondusid põimituna mitu poolust ̶ kunstnik, tootedisainer, õpetaja, uurija.
Lilian Linnaks asus õppima Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti 1952. aastal, lõpetas selle metallehistöö erialal aastal 1958, debüteerides kunstnikuna 1959. aastal. Peagi peale kooli lõpetamist töötas ta põgusalt (1960-1962) kuid tulemuslikult kunstnikuna tehases Estoplast. Ta muutis otsustavalt sealse toodangu ilmet, kavandades lühikese ajaga seeria lihtsavormilisi piimklaasist kuplitega kombineeritavaid valgusteid, mis kujundasid siinse argikeskkonna ilmet aastakümneid.
Aastatel 1962-1965 oli Lilian Linnaks Moskva Kõrgema Kunsttööstuskooli aspirant, uurides alumiiniumi kasutamist tarbekunstis, seda jõudsalt argikasutusesse tulvanud materjali seeläbi omamoodi rehabiliteerides. Ta oli alumiiniumi kunstilise potentsiaali taasavajaks ka kunstnikuna, rakendades uudsete võtetena näiteks selle toonimist ja emailimist. Sellest annavad tunnistust mitmed Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse kuuluvad õõnesvormid 1960. aastatest, vaasid Rahe ja Sula (mõlemad 1972), seinaplaadid Elevandid (1970), Rannakivid ja Kevadine (mõlemad 1973) ning mitmed teised tööd. Tema käsitlus Alumiinium kunstis, mis keskendus eesti kunstnike töödele, ilmus 1988. aastal.
Olles kavandanud mõned rinnanõelad Kunstitoodete Kombinaadile toodangusse 1960. aastal, pühendus Lilian Linnaks ehteloomingule põhjalikumalt 1970. aastate algusest ja pälvis tähelepanu isikupärase maalilisusega oma tööde faktuurides, toonides ja materjalides (kaelaehe Plikad peas, 1970, ETDM) ning kontrastidega, mida pakuvad neisse paigutatud, tihti läbipaistmatud, kunstniku enda poolt lihvitud kivid (kaelaehe Valge ahhaat, 1975, ETDM). 1970. aastate teisel poolel muutusid kivid tema ehetes domineerivaks mahuks (kaelaehe Kivililled, 1978, ETDM), ehted ise geomeetriliselt rangeteks ja monumentaalseteks, 1980. aastate lõpust taas maalilisteks maastikeks (kõrvarõngad Tiivad, 1987, ETDM).
1965. aastast tegutses Lilian Linnaks pea kolme kümnendi vältel õppejõuna Riiklikus Kunstiinstituudis, seejuures 1990. aastast professorina, suunates nii mitme põlvkonna tarbekunstnike ja disainerite kujunemist. 1994. aastast oli Lilian Linnaks Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.
Tema esimene personaalnäitus toimus 1968. aastal, viimati ulatuslik ülevaade kunstniku loomingust sai teoks näitustesarjas Klassikud 2008. aastal Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, kus on tallel enam kui sada tema loodud teost.
Lilian Linnaks on olnud paljudele isiklikult oluline teenäitaja ja suunaja, hea kolleeg ja õpetaja, keda jäädakse mäletama inimliku, sirgjoonelise ja ausa kaaslasena.
Ta oskas võtta parima oma teele sattunud võimalustest, seeläbi ka palju andes. Tema kohalolek jääb alati tajutavaks.
Ärasaatmine toimub laupäeval, 2. aprillil kell 13.30 Tallinna Krematooriumis Pärnamäel.
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Eesti Disainerite Liit
Eesti Metallikunstnike Liit
Eesti Kunstiakadeemia
Kultuuriministeerium