Kadrioru ranna kaitseks!

Head EKA tudengid ja töötajad!

Järgmisel nädalavahetusel, 24. aprillil algusega kl 13.00 korraldab EKA õppejõud ja arhitekt Veronika Valk Russalka juures mereääre festivali stiilis meeleavalduse Reidi tee praeguse eskiisprojekti vastu. Meeleavaldusele kutsutakse kõiki eesmärki toetavaid EKA tudengeid ja töötajaid. Levitage sõna!

—-

Esmaspäeval toimus kultuurikatlas Reidi tee eskiisprojekti avalik arutelu, ​kus toimus tuline arutelu. Järelkaja http://epl.delfi.ee/news/eesti/reidi-tee-planeeringu-arutelu-ehk-vaidlus-autode-ja-inimeste-vahel?id=74205515. 

Eesmärkidest:

1) tee mõõtmete vähendamine (1+1 sõidurada või tee vähemalt osaliselt maa alla viimine, nii et säilib loomulik ühendus Kadrioru pargi ja rannaääre vahel ja et Lasnamäelt jalgrattaga tulles pääseks ikka mereäärde ka);

2) tee asendi korrigeerimine (et mere ääres oleks jalutajale rohkem ruumi, näiteks säiliks liivarand);

3) projekti läbitöötamine jalakäijate ja ratturite seisukohast ning parendamine nii, et toimiks jagatud linnaruumi põhimõte.

Suured ja üldisemad soovid:

1) et linn hakkaks täide viima kontseptsiooni linna merele avamisest, mitte ei suleks seda iga projektiga aina rohkem;

2) et kaasamine ja jagatud ruumi põhimõte tuleks sõnadest tegudesse;

3) et linna ei planeeritaks autokeskselt, vaid nii, et linnaruum on inimsõbralik ja kvaliteetne;

4) kogu kesklinna liikuvuse ja liikluskorralduse analüüside läbiviimine, nii et lisaks autoliiklusele on käsitletud ka jalakäijad, jalgratturid jt. See on alus liigse autokesksuse vältimisel ja parema linnaruumi tekkel kogu kesklinnas ja sellega külgneval rannaalal tervikuna: Reidi tee ei ole ainus juhtum, mis sellisest terviknägemusest võidaks;

5) Reidi tee maastikuarhitektuuri võistluse läbiviimine, et linnaruumi ruumiline kvaliteet oleks tervikuna läbimõeldud – see tõstab ka külgnevate kinnisvaraarenduste ja ettevõtluskeskkonna väärtust, kui nende naabriks on inimsõbralik ja äge avalik ruum;

6) teedeehituses protsent maastikuarhitektuurile, nii nagu kunstiteoste tellimise seadusega on meil ette nähtud, et ühiskondlike hoonete ehitusel läheb eelarvest osa kunstile. Teedeehituses on läbivalt vaja kaasata maastikuarhitekte, sest tulemus peaks andma midagi ju kogu asumile. Nn “protsendiseadus” peaks rakenduma peale avalike hoonete ka linnaruumi- ja taristuprojektidele, nii nagu see on näiteks Rootsis ja Austrias. Linnaruumilahenduste osas võib näitena tuua Barcelona, kus tänavaruumi ei peeta vaid transpordikoridoriks, vaid eelkõige suhtlusruumiks ja kus kunstiteostel on linnaruumikultuuris oluline koht. Seejuures peetakse silmas, et monumendid ei teeks linnast muuseum, vaid et teosed oleksid värsked. Sageli tellitakse need ka väljastpoolt, mitte ainult Kataloonia või Hispaania kunstnikelt;

7) protsendiseadus ei peaks kehtima mitte ainult riigile, vaid ka omavalitsustele, samuti erasektorile. See on keskkonna väärtustamise küsimus laiemalt. See annaks linnaarhitektile väga hea tööriista, kuidas linnakeskkonda paremaks teha. Rakvere on hea näide, kuidas investeeringud linnaruumi on linna kuvandit ja ärivõimekust tõstnud. Sellised investeeringud – kui need on selged ja läbimõeldud – on investeeringud ja mitte kulud, sest hoiavad kohalikku identiteeti püsti. Ja arendavad kohalikku identiteeti välja, edasi.

​Küsimuste korral kirjutage:

Veronika Valk

veronika.valk@artun.ee​