Loomingulisuse hindamisest ja hindamise loomingulisusest rääkisid Urmas Lüüs (ehte- ja sepakunsti osakonna õpetaja), Raido-Riho Laasi (keskkonnadisaini dotsent, kujunduskunsti õppekava juht) ja Liisa-Helena Lumberg (üldteooriaainete õppejõud).
Liisa: Mis võiks olla hindamise eesmärk, kui alustada suure filosoofilise küsimusega?
Urmas: Mina ka ei saa aru. See on alati piinlik olukord. On korralikud sisulised arutelud ja siis õppejõud lähevad korra tagaruumi, et tibusid ritta seada.
Raido: Sa küll mõtlesid hindamise all vist hindamist üldiselt? Kas eristavat või mitteeristavat.
Liisa: See on veel eraldi teema. Mõtlesin praegu kõige üldisemalt hindamist kui sellist ja miks seda üldse vaja võiks olla. Näiteks on meil õpiväljundid ja me peaks hindama, kas need on saavutatud?
Urmas: Kõik räägivad praegusel hetkel tudengi-, õppijakesksest õppimisest. Seega oleks korrektne alustada õppijast, miks hindamine talle vajalik on. Siis jõuame selleni, miks see institutsioonile ja siis riigile ja siis Euroopa Liidule oluline on. Nemad tahavad ka hinnata, mis tasemel on meie haridus. Tudengi seisukohast aga on hindamise eesmärk saada teada, kuidas tal läks ja mida teinekord paremini teha. Mõlema asja juures ma ei saa aru, kuidas vähemalt kunstiliste projektide juures number või täht saaks kaasa aidata. Pigem tekitab tudengite loomingu edetabelitesse seadmine üleliigseid pisaraid ja pingeid nende endi vahel.
(Hindamisest rääkides) oleks korrektne alustada õppijast, miks hindamine talle vajalik on.
Liisa: Kas seega jõuame kohe küsimuseni, et ongi olemuslik vastuolu õpiväljundite ja hindamismeetodite vahel? Kas väljundid ja hindamismeetodid ei lähe kokku?
Raido: Miks ei lähe kokku? Peavad ju minema. Ainekaardis on kirjas, mis pädevused tudeng omandab ja siis seda hinnatakse. See, kas kõik järgivad ainekaarti ja neid kriteeriume, on omaette küsimus. Sageli seda ei vaadata. Aga põhimõtteliselt on need olemas.
Liisa: Seega tahame esmalt tudengit inspireerida ja anda tagasisidet, aga teisalt on eri instantse, kellele hindamist ka lõpuks tarvis on. On näiteks õppejõu poolt ja kooli poolt vaja aru saada, kas tudeng nüüd omandas selle materjali ja kas oskab seda kasutada.
Raido: Hindamine on ikka vajalik, muidu tekib küsimus, mis diplomit me hiljem väljastame, kui pole kunagi kontrollinud, mida õpilane on teinud. Kui tahame kooli pidada ja õpetada, on ilmselt ka hindamine oluline. Teine küsimus on, mis sorti hindamist teeme – kas eristame või ei erista. See on kahe otsaga asi, aga osa aineid peaks olema hindelised, sest osa õpilasi see motiveerib. Elu ise paneb meid nagunii ritta ja tegelikult meid hinnatakse kuidagi. Iga asja samas ei ole mõtet hinnata. Võib olla aineid, kus saab arvestuse, sest tudeng on omandanud olulise osa. Diplomil ka riik tunnistab meie tehtud tööd, et tudeng on tõesti läbinud need ained.
Hindamine on ikka vajalik, muidu tekib küsimus, mis diplomit me hiljem väljastame, kui pole kunagi kontrollinud, mida õpilane on teinud.
Urmas: On oluline, mis aine see on, mida hindame. Kas kunstiajaloos panna ette 10 pilti ja kui on 10 tabamust nagu laskesuusatamises, siis saab A näiteks.
Raido: Iseküsimus on, kas me peaks niimoodi ette panema? Ka hindamisseminaris arutasime, et tuleb vaadata ka õppejõu seisukohast. Kuidas ta mitteeristavalt suudab hinnata 40-50 inimest kunstiajaloos? Äkki on lihtsam hindeid panna, sest see on ka tagasiside, kuna selle hulga juures ei saa tagasisidet eraldi anda. Kui on väiksed rühmad ja õppejõud saab tagasisidet põhjalikult anda, ei pea võib-olla hindeid panema. Tagasisidet tuleks anda muidugi mõlemal juhul, kui võimalik, nii hindelise kui mittehindelise puhul.
Liisa: Me oleme ilmselt ühel meelel, et hindeid on siiski vaja, et neid on nii sisuliselt kui vormiliselt tarvis? Ilmselt ka kunstierialadel päris ilma hinneteta ei saa.
Raido: Majas on mitmeid arvamusi, mõned arvavad, et saab. Ja põhimõtteliselt kindlasti saabki, kuid oluline on see, kuidas me õpilast edasi aitame, mitte otseselt see, mis hinde paneme. Minu kogemuses on näiteks õpilasi, kes on kõvasti pingutanud ja kui ta iga kord näeb, et keegi pingutab vähem, aga kõik saavad ühtmoodi AR kirja, tekib tunne, mis ma siin nii väga pingutan. Ehkki võib öelda, et õpilane ei peaks hinnete pärast õppima, tahaksid kõik ikkagi kiitust saada. Teine asi: kui paned arvestuse, ei teki kellelgi küsimusi. Aga kui paned hinde, siis juba C puhul nõrgemad õpilased on pahurad, ehkki ka arvestuse korral oleksin andnud täpipealt sama tagasiside. Nii et mulle tundub, et osas ainetest peaks ikkagi jätma eristava hindamise. Koolist alates on harjutud hindeid saama ja see tuleb kõrgkooli psühholoogiliselt kaasa, ehkki vaja seda siin ei ole.
Urmas: Ise tegelen peaaegu ainult praktiliste ülesannetega, on tööd, mida tudengid on võib-olla pool aastat teinud. Mul on kohati tunne, et hiljem hinnet saades unustavad nad vahepeal saadud tagasiside täiesti ära. On pettunud näiteks oma C pärast, kuid unustavad, mis neile varem on räägitud. Mida tahan neile sel juhul järgmiseks korraks kaasa anda? Kas A, B või C kujul ühele suure kommi, teisele väiksema ja kolmandale hoopis kibeda kommi? Või hoopis arutleva tagasiside vormis tööriistu, mida järgmisel semestril kasutada? Ühele suurema haamri, sest eelmisega jäi löök nõrgaks, teisele peenema luisu, et tera vahedamalt lõikaks – metafoorselt rääkides. Eristav hindamine matab edasiantava mõtte ära. Oma õppeaja peale mõeldes mõni saigi joonistamises C või D ja kohe arvas, et õpetaja vihkab teda, tõlgendas seda isikliku solvanguna. Seni kuni oli arutelu, talus tudeng seda hästi.
Raido: Tudeng arvabki vahel, et pole ehk õppejõuga nõus, aga tühja kah, saab nagunii AR kätte. Nii kui hinde paned, ei taha ta enam nõus olla. Põhimõtteliselt nõustun: väga loomingulisi ülesandeid ei peaks ehk hindama, sest kohati on see tudengile nii isiklik tegevus. Võib sellega ta endast välja viia. Seal on ühtset kriteeriumi hindamiseks ka raske leida. Need tööd võivad olla väga erinevalt lähtepositsioonilt tehtud.
Liisa: Ühesõnaga, eristava hindamise puhul on hindel endal hästi tugev jõud. Tudengi jaoks jääb sellest kõlama jõulisem hinnang, kui siis, kui ta saaks ainult tagasiside.
Eristava hindamise puhul on hindel endal hästi tugev jõud.
Raido: Kindlasti.
Urmas: Jah, kindlasti, aga asi ongi selles, kas see aitab või ei aita. Mõnikord ongi mõnel õppejõul oma lemmikud ja nad hindavad subjektiivselt. Lihtsalt tagasiside vormis on see aktsepteeritavam, aga enda isikliku kunstimaitse baasilt ka halvemat hinnet panna ei ole hea. Alati ei ole see ka ainult tudengis kinni.
Liisa: Meil on ju jätkuvalt olemas ka tulemusstipendium? Seega võib hinne mingist hetkest alates muutuda üsna reaaleluliseks ja sellesse suhtutakse emotsionaalselt. Näiteks on olnud kriitikat, et õppekavades kipuvad teooriaained olema hindelised, erialaained mitte. Praktikas võib see tähendada, et suure mahuga kunstiajaloo hinne saab keskmises hindes küllalt suure kaalu ja sellega ei olda rahul. Millest võib see aga tulnud olla? Kõige loomingulisemaid ülesandeid küllap tõesti ei peaks eristavalt hindama. Tegelikult on isegi kunstiajaloo esseesid raske hinnata. Kuidas teile tundub, kas võibki olla nii kujunenud, et teooriaaineid on traditsiooniliselt tundunud lihtsam hinnata kui praktilisi või kunstiaineid?
Urmas: Seal [teooriaainetes] ei ole ilmselt mitut õiget vastust. Loomingulise projekti juures on teid ja võimalusi asja lahendamiseks nii palju, et kõik vastused on samal ajal nii valed kui õiged. Mina, üks inimene, olen kindlasti väga subjektiivne. Siis on hea tunda, et ei pea hinnet panema. Lõpuks on ka näiteks kompositsioonitunne tasakaaluelundile baseeruv sisetunne, ka seal ei ole näiteks üht õiget vastust. Mina ja tudeng võime teose kompositsiooni täiesti erinevalt tajuda ja siis tundub meelevaldne hindega näidata, kui palju meie kompositsioonitaju üksteisest erineb.
Liisa: Ehk siis teooriaainetel ja praktilistel ainetel on ka olemuslik vahe ka hindamise osas?
Raido: Eks on ka praktilisi aineid, kus saab hinnata väga lihtsalt. Kui õpid konkreetset tehnikat ja sellega hakkama ei saa, on seda kerge hinnata.
Urmas: Kui emailides ei suuda ahju õigele temperatuurile keerata, siis järelikult ei ole tudeng seda tehnikat omandanud. Samamoodi, kui ei tunne ära nt seda Delacroix’ maali või seda Manet’ maali. Samamoodi ei tunne emailide temperatuure, see on kohe hinnatav. Teisalt kas see on vajalik? Pigem tasub üle mainida, millises raamatus see info kirjas on.
Liisa: Ühel pool on siis selgesti hinnatavad asjad, näiteks faktiteadmised. Keerulisem on aga hinnata seda, mille poole me tegelikult enamasti püüdleme – kas tudeng oskab neid teadmisi edaspidi kasutada, kas ta oskab analüüsida. Seda on eksamiga palju raskem hinnata. Teooriaainetes on suund teadmiste integreerimise ja suurema analüüsi poole. Näiteks tegime kunstiajaloos avatud materjalidega essee, kus tähtis on analüüs. Tulemusena aga esmakursuslastel, kes on värskelt sügisel kooli tulnud, on vähe kunsti analüüsimise oskust. Sel meetodil aga ei saa me kontrollida ka nende teadmisi.
Raido: Ma ei mäleta, et hindamisprobleeme oleks esile toodud tol ajal, kui mina õppisin. Kõike, mida sai – hinnati. Tudengina polnud ka probleemi, keegi lihtsalt ei arutanud neid küsimusi. Vähe sellest – tagasisidet ka eriti ei antud. Tundides töid esitades küll, aga viimasel päeval tagasisidet enam ei saanud. Hinnati ja said teada, kuidas semestri olid läbinud.
Urmas: Lõpuks tekibki tunne, et hindame lihtsalt ära.
Raido: Arhitektid näiteks ütlesidki, et neil on teine valdkond: hästi reguleeritud, ka hiljem neid kogu aeg hinnatakse, sest konkursid on oluline osa nende tööst. Nad ei näe selles probleemi – samamoodi nagu mina omal ajal õppisin. See on hilisem arutelu, kui tekkis üldse võimalus, et sai ka mitte hindeid panna.
Liisa: Seminaris, kus arutlesime õpiväljundite üle, lugesime ka ainekaarte. Rääkisime kogu seminari õppijakesksest lähenemisest, kuid need ainekaardid ei olnud üldse õppijakesksed. Siis selgus, et tegemist oli tippülikoolidega nagu Harvard. Tekibki küsimus, kas siis lõpuks vanakooli lähenemine viib tulemusteni? Kust leida tasakaal?
Urmas: Üks asi on see, et hindamise olukord on väga koha ja hetke spetsiifiline. Aga õppejõududena me peame ka vaatama, millisesse maailma tudengid hiljem maanduvad. Meie erialal on põhiline koostöö tellijaga. Tellija ei ütle, et tahan hinde B väärilist sõrmust. Ta ütleb näiteks, et kuju on tore, aga kivi ei meeldi. Pead kogu info kätte saama temapoolsest suulisest, abstraktsest tagasisidest. Samamoodi on mul tunne, et peame juba praegu harjutama tudengeid lahti laskma ideest, et pannakse tempel, A või B. Ta peaks kogu info saama kätte suulisest tagasisidest, sest see on viis, kuidas ta ka hiljem tagasisidet saab.
Raido: Aga seda peab ta nagunii saama. Pole vahet, kas paned hinde või ei pane, tagasiside peab ta ikka saama. Hinne ei saa olla ka ainus tagasiside. Elus hiljem võib-olla hindeid ei panda, aga see on nii ka teistel erialadel, mitte ainult meil. Kui arvutad silla kandevõimet insenerina, ei panda ka selle eest hinnet. Põhimõtteliselt peaks ta kõike tegema A vääriliselt. Küsimus on just selles, et hea hinne peaks näitama ka muid omadusi. Cum laude lõpetaja tahaks iga inseneribüroo tööle võtta.
Pole vahet, kas paned hinde või ei pane, tagasiside peab ta ikka saama. Hinne ei saa olla ka ainus tagasiside. Elus hiljem võib-olla hindeid ei panda, aga see on nii ka teistel erialadel, mitte ainult meil. Kui arvutad silla kandevõimet insenerina, ei panda ka selle eest hinnet. Põhimõtteliselt peaks ta kõike tegema A vääriliselt. Küsimus on just selles, et hea hinne peaks näitama ka muid omadusi.
Liisa: Seega peaks keskmine hinne peegeldama ainete summana mingeid põhilisemaid ja üldisemaid omadusi ja väärtusi.
Raido: Jah, muidu ei ole näiteks cum laude’l mingit mõtet. Ilmselgelt eelistataks näiteks cum laude arsti kui seda, kes on end lihtsalt läbi vedanud. Siit ka küsimus, kas siis kunstikool peaks üldse olema mingis teises hindamisruumis?
Urmas: Huvitav on, kuidas näiteks teiste kunsti õpetavate ülikoolidega on. Kuidas õpetatakse EMTA-s näiteks džässmuusikuid? Millised on teiste koolide kogemused, kes õpetavad samas mõttelises ruumis nagu BFM või Tartu Kõrgem Kunstikool? EKA ei peaks olema ainuke kool, kes tegutseb eraldi. Meil on mitmeid koole, kes tegutsevad samas mõtteväljas ja kellel on arvatavasti samasugused hindamisraskused.
Raido: Tulles veel tagasiside juurde: sõnu mõistetakse üsna erinevalt. Hindamisel mitu õppejõudu räägivad ja räägivad, aga ma pole kindel, kas see ka tudengini jõudis või kuidas tema sellest aru sai. Peaks olema veel tagasiside tagasiside. Ma ei tea, kuidas oleks õige.
Liisa: Hindamise subjektiivsuse teema on ka päris oluline. Kas oleme ühel meelel, et hindamine on olemuslikult subjektiivne?
Raido: See tegelikult oleneb ainest. Kujutavat geomeetriat on väga lihtne hinnata näiteks. Kas vaated on õigesti tehtud, kas on õige lõige, mitu viga on kokku tehtud, kas on märgitud õigesti mõõtjooned. Seda saab lihtsasti hinnata. See, kas mingi aine on hindeline või arvestuslik, on ju osakonna otsustada. Mõnda ainet pole ehk mõistlik hinnata, mõnda teist küll.
Urmas: Või kui üksi annad ainet ja üksi hindad. Samas erialaprojekte meil hindab komisjon, 5-7 inimese ühiselt pandud hinne. Kui pean üksi hindama, toob see kohe subjektiivsuse sisse, eriti kui pean hindama loomingulisi aspekte nagu sisetunde abil kokku pandud kompositsioon.
Raido: Tuleks ainekaardi juurde: miks siis kirjutame nii, et ainus, mida hinnata saame, on kompositsioon? Teeme siis ainekaardi ringi, mida hinnata tahame, mitte ei kirjelda seal vaid loomingulist osa ja siis avastame, et seda ei oskagi hinnata, järelikult teeme arvestuse.
Urmas: Hinne on tõesti alati miljoni asja koosmõjul kujunenud. Mõni tudeng teeb pool aastat kõvasti tööd, läbib suure arengu, kuid tulemus pole suurepärane. Teine teeb viimasel nädalal enne hindamist, aga paneb kümnesse. Isiklikku mõttelist arengut polnud seal näha. Ka seda peaks arvestama.
Raido: Vahel see ka tõstab hinnet, kui tead, et tal on olnud head ideed, kuid lõpptulemus nii ei õnnestunud. Paratamatult võrdled seda teistega, kes on ehk teinud parema tulemuse, kuid pole võib-olla õieti kohalgi käinud. Siis arvestad ikkagi teekonda, mille tudeng on läbinud, kuid ainekaardis ei suuda seda kirjeldada.
Urmas: Meil ei olegi enam olukord, kus tudengid oleks ühesugused. Üks on Võrust, otse gümnaasiumist ja pole kordagi kaasaegset kontseptuaalset kunsti näinud, teine aga kunstiõpetaja haridusega, magistrikraadiga, 40. eluaastates, eluaeg professionaalsel tasemel kunsti teinud. Siis on need kaks inimest sama laua taga ja tuleb nendega tööd teha. Loogiline, et ka hindamisel nende kõrvutiseisvad teosed on erineva küpsusastmega ja on ülekohtune seada suurema kogemuspagasiga tudengi teos hindamislati ülemiseks pügalaks. Sellest lähtuvalt tuleks iga tudengit ja tema loomingut eraldiseisvas mullis vaadelda ja juba tulebki subjektiivsus sisse.
Raido: Äkki võis Harvardi omadel olla õigus, et mõõdamegi joonlauaga, kui kaugele keegi hüppas, ja on valmis. Jääks kogu see jama ära.
Liisa: Pigem ehk jõuame järeldusele, et hindamine on ka kunst? Lisaks on seal inimlikke aspekte. Ka arvestust pannes võib tekkida „segavaid asjaolusid“ nagu teadmine, et kellelgi suri hiljuti lähedane. Isegi 150 võõra tudengi esseed lugedes tekib mingi tunne ja mulje, inimlik aspekt ja õppejõu emotsioonid on ka sel juhul olemas ja seda ilmselt ei saa välistada. Aga ütleme, et tudeng ei ole oma tulemusega rahul. Mis siis teha? Kas pigem on ta siis ise vähe panustanud, on õppejõud ebaõiglaselt hinnanud, või on see iga juhtumi puhul erinev?
Urmas: Meil ei ole keegi hinnet otseselt vaidlustanud. On tuldud järelhindamisele, kui on ette teada, et ei saa korralikku lõpptulemust välja panna, aga nädala pärast suudaks. Aga seda, et keegi saab D ja tuleb advokaadiga kooli, ei ole meil juhtunud.
Raido: See ei ole ka põhjus kaotada eristavat hindamist. Pigem lähtuks ikkagi ainest – mida saab ja kuidas saab hinnata. Kõik saavad aru, et tudengid ei ole ühesugused.
Urmas: Meie [eriala] maailmas vaadatakse ka diplomit jube vähe. Vaadatakse portfooliot. Firmades on palkajateks ka eriala esindajad, kes saavad aru, mis on kunstiline kvaliteet, kas inimese stiil sobib meiega – on tähtsamat kui keskmine hinne. Tahetakse parimat loomingulist partnerit.
Raido: Seda enam ei pea hindamist kartma. Inimesele endale on head hinded toredad, aga halvad hinded ei lähe kellelegi korda, kui oled suurepärane kunstnik. Paljud kuulsused räägivad uhkusega, et vaevalt vedasid keskkoolis kolmedele. Ilmselt tähtsustame ka hindamist üle, kuigi hinde saamise hetk võib mõnele olla ka dramaatiline.
Urmas: Kui me hindame, ei hinda me ka ainult lõpptulemust, vaid kogu protsessi. See on jada otspunkt. Kui hetkel ei saanud oma tulemusega hakkama, ei ole mõtet nädala pärast uuesti proovida, sest hindes kajastub 4-5 kuud protsessi. Hindame näiteks ka 3 kuud tagasi tehtud materjalikatsetust. See peaks andma ainest ka järgmiseks semestriks, kuhu edasi.
Raido: Kui õppejõud jälgib kogu protsessi pika aja jooksul, siis saab nii hinnata, kuid igas aines ei saa.
Liisa: Kas me jõuame lõpuks välja umbes sinna, et praegune hindamissüsteem on halb süsteem, aga parim, mis meil on? Või kas siin teie arvates midagi üldse vajaks muutmist?
Raido: Üldises hindamissüsteemis? Ma ei tea, kas vajaks. Minu arust ei vaja. Ehk on see paha, kui koolis osakonnati või erialati on pilt väga erinev. Ühes erialas pannakse palju hindeid, teises väga vähe. Siis võiks seal mingi vahemik olla. Midagi ikka leiaks, mida hinnata.
Urmas: Kuulame ju ka tudengeid ja ikka on sisse kodeeritud rahulolematus olemasoleva korraga ja parema tuleviku nimel võitlemine. Oleme ka hindamist mitu korda ümber vahetanud tudengite nõudmise tõttu. Nii kui asi muutub hindeliseks, hakkavad tudengid nõudma, et see peaks olema arvestuslik ja vastupidi. Selle vähese 10 aasta jooksul, mil olen EKA-ga seotud olnud, on see juba nii palju muutunud.
Raido: Ilmselt muudame liiga kergekäeliselt. Akrediteerijad nõuavad tagasisidet ja selle kogumist, aga me ei pea ka iga tudengi sooviga kaasa minema. Mingi akadeemiline konservatiivsus ehk võiks säilida. Mida on aastakümneid proovitud ja enam-vähem töötab, ei pea võib-olla kohe muutma. Ka õpilased ise vaidlevad omavahel tuliselt, seal on nii palju erisusi. Vahel tundub, et muudatused teeme paari aktivisti pärast.
Urmas: Minu jaoks on kõige olulisem mitte see, kas paneme hinde või ei, vaid kas suudame tudengile selgeks teha, mida ta sellest hindest või mittehindest saama peab. Seletan tudengitele praktiliselt enne iga hindamist üle, et nüüd algab teoreetiline tagasiside: võtke sellest, mida võtta annab.
Liisa: Tähtis on, et tudeng saaks aru, mis ja kuidas ja miks.
Urmas: Jah. Küsimus ei ole, kas panna hinnet või mitte, vaid ta saaks aru, miks ta sai sellise tagasiside või hinde.
Raido: Hindamismeetodeid on ka erinevaid, mida seminaris ka välja toodi. Tegelikult teeme seda kõike läbisegi, protsessi käigus. Mida pikemalt tagasisidet anname, seda rohkem kõik need eri viisid esinevad, on kombineeritud hindamisviis. Ei ole üht kindlat viisi. See on ilmselt isegi hea.
Urmas: Nagu habemeajamisautomaadi anekdoot, et esimese hooga on küll lõuad erinevad, aga pärast… Nii on ka hindamisega: kas meil on vaja sellist automaati, mis võtaks kõike ühtmoodi?
Liisa: Nii et hindamine oli, on ja jääb samuti loominguliseks protsessiks.
Raido: Loomingulisusest räägitakse tänapäeval iga eriala puhul, järelikult on samasugused hindamisprobleemid ka teistel. Nii kui hakkame millessegi loovalt suhtuma, tekib samasugune hindamisprobleemistik.
Intervjuu viis läbi ja artikli koostas Liisa-Helena Lumberg.
Artikkel ilmus “EKA LOOVKÄRG – Eesti visuaal- ja ruumikultuuri õppe- ja teaduskeskus” projekti raames. Projekti rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond.