EKA doktorikooli konverents

Olete oodatud Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli konverentsile!

Tänavune Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli konverents toimub
11. aprillil algusega kell 10.00 Õpetajate Majas.

Konverentsil osalemiseks tuleb ennast registreerida SIIN.

Ajakava

10.00—10.10 Konverentsi avab EKA doktorikooli juhataja prof dr Krista Kodres

Külalisesinejad doktoritöö kirjutamisest ja elust pärast doktorantuuri

10.10—10.40 Lavastaja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli dotsent ning filosoofiadoktor Anne Türnpu 

10.40—11.10 Arhitekt, Eesti Kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik ning arhitektuuridoktor Veronika Valk-Siska

Doktorantide ettekanded

Muinsuskaitse ja konserveerimine 
modereerib õppekava juht dots dr Anneli Randla

11.10—11.45 Andres Uueni: Kaasaegsete dokumenteerimislahenduste rakendamine kultuuripärandi uurimisel. (Diskussant: Kaarel Truu)

Kunst ja disain 
modereerib õppekava juht dr Liina Unt

11.45—12.20 Miina Leesment: Kestlikkus ja tervislikkus magamiskeskkonna tekstiiltoodetes. (Diskussant: Sofja Hallik)

12.20—12.55 Sofja Hallik: Hand vs. Machine. (Diskussant: Miina Leesment)

Lõunapaus

Lõunasöök registreerunud osalejatele

Kunstiteadus ja visuaalkultuur 
modereerib õppekava juht prof dr Krista Kodres

14.00—14.35 Liis Kibuspuu: Muusiku koostöö kunstnikuga 1980ndate Eesti performance’is: Ariel Lagle / Siim-Tanel Annus. (Diskussant: Anders Härm)

14.35—15.10 Elise Eimre: Ajaloo visuaalne representatsioon kaasaegsetes Eesti mängufilmides. (Diskussant: Andrus Laansalu)

15.10—15.45 Anders Härm: “Ajaloo vabriku” kontseptualiseerimine “ajaloolaste vabariigis”. (Diskussant: Liis Kibuspuu)

15.45—16.20 Andrus Laansalu: Kunstiobjektide materjal. Materjalitaju kihid ja muutused. (Diskussant: Elise Eimre)

Lõpusõnad

16.20—16.50 Kokkuvõttev arutelu õppekavade juhtide poolt

Ettekannete sünopsised

Andres Uueni: Kaasaegsete dokumenteerimislahenduste rakendamine kultuuripärandi uurimisel

Kultuuripärandi objektide dokumenteerimine on kestev protsess ning selle haldamine ja säilitamine on oluline samm pärandi kui terviku säilitamisel. Kaasaegses kultuuripärandi uuringutes ja halduses on olulisele kohale kerkinud tehniliste rakenduste kasutamine nii säilitamise kui uurimise aga ka populariseerimise osas. Viimase paarikümne aasta jooksul on instrumentaaluuringud, pildindus ja 3D mõõdistamine arenenud tänu infotehnoloogilistele lahendustele väga kiiresti ja saanud töövahenditeks erinevate objektide ja materjalide uuringutel. Dokumenteerimisel tuleb optimaalse meetodi valikul lähtuda eeskätt objekti omadustest, uuringu eesmärkidest, vajalikest uuringutest, samuti sellest, et tulemused oleks korratavad ja jälgitavad. Ettekanne analüüsib erinevate näidete varal mitmeid erinevaid võimalusi ja probleeme tehnilise kunstiajaloo uurimisel, fokusseerides eeskätt 3D lahendustele.

Miina Leesment: Kestlikkus ja tervislikkus magamiskeskkonna tekstiiltoodetes

Disainivaldkonda kuuluva doktoritöö teemaks on Jätkusuutliku ja tervisliku tekstiiltooteseeria välja arendamine inimese magamiskeskkonda. Kestlikkus ja tervislikkus magamiskeskkonna tekstiiltoodetes on oluliseks sisendiks originaalsete kestlike ja tervislike toodete arendamiseks. Uurimisobjektideks on inimese magamisotstarbelised tekstiiltooted ja nendes peituva kestliku ja tervisliku potentsiaali välja toomine ning kaardistamine. Millistele protsessidele on vaja tootearenduses tähelepanu pöörata? Milliseid algatusi, arendusi ja näiteid on iga tootearendusetapi kohta maailmast tuua? Millised disainipraktikad järgida? Milline võiks välja näha toote disainitud kasutus ja eluiga? Millised materjale valida? Millised suundmusi ja võimalusi rakendada just magamiseks ette nähtud tekstiiltoodete arendamisel?

Sofja Hallik: Hand vs. Machine

In the context of contemporaneity there is a mutation of some sort happening to jewellery as one of the most physical and material of all the art forms by means of its absorption into Cyberspace and its interrelation with the Machine. What if both hand and machine could have really blended in a ready object? ‘Digital craft’ represents the idea of a work that comes from the digital environment but is still highly crafted, work that comes from the skilful combination of a hand with the machine, in which both digital and craft are 100% complementary to each other. Using these concepts, it is possible to define the influence of digital technology on the essence of jewellery and also answer the question what happens in between when digital and physical, immaterial and material meet.

Liis Kibuspuu: Muusiku koostöö kunstnikuga 1980ndate Eesti performance’is: Ariel Lagle / Siim-Tanel Annus

Tegevuskunst kujunes 1980ndatel Siim-Tanel Annuse (s. 1960) loomingus audiovisuaalseks tervikuks, kus seisundit esilekutsuv muusika omas võrdset kaalu nähtavaga. Seni on heli rolli performance’ites vähe uuritud ning seetõttu alahinnatud. Helilooja Ariel Lagle (s. 1963) lõi Annuse etendustele “Läbimised”(1987) ja “Kullavalamine”(1988) originaalmuusika, mis aga “kaduva” kunstina on jäänud sündmuste visuaalse dokumentatsiooni varju. Omapäraseks näiteks muusiku ja kunstniku vastastikmõjust on Annuse poolt Laglele komponeerimise hõlbustamiseks joonistatud skeem “Psychalgia” (1987). Ettekandes analüüsin nimetatud teoste põhjal Lagle ja Annuse koostööd, tuginedes performance’itest maha jäänud arhiivimaterjali kõrval ka intervjuude käigus kogutud infole. Uurimus püüab leida vastust küsimusele, millistel tingimustel on edukas koostöö muusiku ja kunstniku vahel võimalik?

Elise Eimre: Ajaloo visuaalne representatsioon kaasaegsetes Eesti mängufilmides

Ajaloofilm kui žanr võimaldab tajuda minevikku afektiivselt, seda audiovisuaalse meediumi raames struktureerides, narrativeerides ning dramatiseerides. Antud ettekanne uurib Eesti ajalooliste mängufilmide diametraalseid motiive, mis joonistuvad välja dokumenteeriva ja fiktiivse ning omakorda generatsioonide iseärasuste dünaamikast. Ettekande valimik kulgeb läbi mitmekülgsete Eesti ajaloofilmide allžanrite, analüüsides nii rahvus-eepilisi sõjafilme, biograafilisi portreteeringuid kui ka nostalgiast pakatavaid retrofilme. Millised impulsid on nende ajalooliste filmide loomet ajendanud? Kellele ja miks on need ajaloolised filmid suunatud? Millised tegurid on kujundanud nende filmide dramaturgilist ja omakorda visuaalset spetsiifikat? Need küsimused on kõigest mõned suuremast tervikust, mille kaudu analüüsida ajalooliste filmide arvukaid kihistusi, kuhu on kätketud mitmetahuline materjal mineviku representatsiooni kohta.

Anders Härm: “Ajaloo vabriku” kontseptualiseerimine “ajaloolaste vabariigis”

Käesoleva ettekande raames analüüsitakse Peeter ja Eve Linnapi kureeritud I Saaremaa biennaali näituse “Ajaloo vabrik” kontseptualiseerimise ajaloofilosoofilist ja sotsiopoliitilist kontekst, kus kuraatoritele aktualiseerus väga selgelt Michel Foucault filosoofiline pärand, mis tegeles võimu ja  teadusdistsipliinide suhete analüüsiga ja millest sai näituse (millest paljuski algas ka kriitilise teooria sissetung kohalikule kunstiväljale) üks kontseptuaalseid alustalasid. Läänest ülevõetud kunstibiennaali mudel ei pruugi olla post-sotsialistlikus kultuurikontekstis ühemõtteliselt enesekolonisatsiooni vahendiks, vaid see võib toimida ka võimestavalt, andes kunstnikele-kuraatoritele vahendid kritiseerimaks uue rahvusliku režiimi ajaloopoliitilist (tõe)diskursust, kus uus ajalootõde oli sageli poliitiliste eesmärkide teenistuses. Marek Tamm on nimetanud Eesti Vabariiki “ajaloolaste vabariigiks” seda taastanud poliitiliste jõudude suure ajaloolaste “sisalduse” tõttu.

Andrus Laansalu: Kunstiobjektide materjal. Materjalitaju kihid ja muutused

Töö keskne eesmärk on analüüsida biosemiootikal (ja osalt ka neuroteadustel) põhinevalt inimliigi materjalitaju. Milline võiks olla biosemiootika vahenditega kirjeldatult seos loomade materjalitaju ja ellujäämisviiside vahel? Juhul, kui see seos on piisavalt tugev (mida ma väitsin magistritöös), siis kas ellujäämissurves väljakujunenud materjalitaju ja -kasutamisviisid on edasi kandunud inimliigi kunstipraktikatesse? Ja kas kunstiobjektide tõlgendamisviisid on või ei ole läbi kunstiajaloo seotud nende eelnevate külgnevustega? Süvaajaloo (deep history) traditsioonis esitatud kaugvaates on põhjust küsida – kus ja millal toimusid fundamentaalsed muutused materjalide kasutusviisides. Mismoodi materjalist, mis lõhub, kannab või lihtsalt vedeleb metsas, sai kunstiobjektide tegemise materjal ja mis selliste üleminekute käigus muutus materjalitajus? Praktiline kirjutuskäik on tihedalt seotud nii kunstiajalukku kui ka restaureerimispraktikatesse kuuluvate objektide ja nende materjalidega.

EKA doktorikooli konverents on rahastatud Eesti Kunstiakadeemia ASTRA projektist EKA LOOVKÄRG.