Eesti 20. sajandi arhitektuur kaardistamise, kaitsmise ja väärtustamise projekti eesmärgiks on välja selgitada 20. sajandi arhitektuuri paremik, mis väärib riiklikku kaitset kultuurimälestiseks tunnistamise näol. Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise projekt on laiem ja keskendub perioodile 1870–1991. Algdaatumiks on Eesti arengut oluliselt mõjutanud raudtee rajamise aasta, ning lõppdaatum tuleneb sellest, sest taasiseseisvunud Eesti arhitektuurile on vara anda muinsuskaitselist hinnangut.
Kolme aastaga koostati ülevaated kõigi maakondade ja kolme suurema linna kohta. Hoonete kaitsmiseks ja säilitamiseks pakuti projekti raames välja neli väärtuskategooriat:
1. Riiklik muinsuskaitse (kultuurimälestiseks tunnistamine). Rakendada kõige olulisemate ja paremas korras olevate unikaal- ja tüüpehitiste puhul. Muinsuskaitseamet koostab juhised ja uuringud elamualade ja hoonete kaitsmiseks.
2. Kohaliku omavalitsuse miljööväärtuslikud hoonestusalad. Suuremad alad ühetaolise väärtusliku hoonestusega, ajastule iseloomulikud tervikansamblid. Kohalik omavalitsus saab kehtestada nõuded miljööalal planeerimiseks, ehitamiseks ja rekonstrueerimiseks.
3. Andmebaasis (Kultuurimälestiste riiklik register) arvel olevad ehitised ja rajatised. Hooned on arvel riiklikus Kultuurimälestiste registris ja kui neid miski ohustab, on võimalik nad kultuurimälestisena kaitse alla võtta.
4. Dokumenteerimine. Kui väärtuslikku hoonet kaitse alla võtta ei saa, siis tuleb ehitist kirjeldada, dokumenteerida, inventeerida.
Kestus: 2007–2010
Rajastaja: Muinsuskaitseamet, Kultuuriministeerium, Kultuurkapital