Eesti Kunstiakadeemia ajatelg
EKA ajatelg
Artikkel raamatust “Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas”, autor Mart Kalm
Esimesed 20 aastat: 1914-1934
Kunstihariduse teke 20. sajandi algul Tallinnas, mis siis oli Tsaari-Venemaa Eestimaa kubermangu keskus, on seotud nii eesti ühiskonna kosumise kui ka kiire majanduskasvuga. Linna vana eliidi baltisakslaste jaoks oli Tallinn, saksa keeli Reval, nii kõrvaline, et kunstikool võis rahulikult olla nende vaimses pealinnas Riias. Kui Tartus suleti 1891. aastal ülikooli joonistuskool, mis polnud tegelnud kunstnike ettevalmistamise, vaid joonistamise kui teadusliku kirjelduse abivahendi õpetamisega, kuigi andis seeläbi hoogu ka kohalikule kunstielule, ei jätkunud seal esialgu veel kunstikooliks vaimset jõudu. Justkui oma hääbumist aimava baltisaksa kogukonna ettevõtmised seostusid pigem oma identiteedi kinnitamisega mineviku kaudu. Seevastu valdava osa uute algatuste taga seisid eestlased, ahned alustajad ja avastajad, kes tahtsid igas valdkonnas edasi pürgida.
Esimese maailmasõja eelsetel aastatel valitses Tallinnas tõeline majandusbuum. Maailmasõjaks valmistumise kõrgkonjunktuuri tingimustes ehitati Koplisse mitu laevatehast, tohutu ettevõtmine oli Peeter Suure merekindluse rajamine jne. Kõige selle tagajärjel kasvas linna elanikkond tormiliselt (1910 – 91 500; 1915 – 133 900) nii maalt tulnud eestlaste kui ka teistest kubermangudest saabunute arvel. Ehkki uute linlaste põhimass rakendus töölistena suurtehastes, arenes kiirelt kogu linna taristu. Siin jagus kohta ka paljudele alustavatele väikeettevõtetele ja käsitöölistele.
Tallinnas kandis kunstikooli rajamise mõtet 1907. aastal asutatud Eesti Kunstiselts, mis koondas kunstnike juhtimisel teatud osa ärksamast Tallinna eesti seltskonnast. On tähelepanuväärne, et kunsti edendamist polnud jäetud üksnes kunstnike enda asjaks, vaid selles nähti olulist osa rahvuseks kasvamises ja seetõttu saadi toetust paljudelt edasijõudnud eestlastelt. Kunstikooli mõte realiseerus esialgu 1912. aastal asutatud graafilise kunsti kursustes, kuigi silmas peeti nende kiiret arendamist kunstikooliks. Toonases Tallinna kunstiga seotud eesti seltskonnas domineerisid sajandivahetusel Peterburis Stieglitzi koolis õppinud kunstiõpetajad. Oma hariduslikule taustale toetudes nägid nad vaimusilmas kunsttööstuskooli, mis valmistab ette kujundusoskusega oskustöölisi. Kunstikursustel osaleski vähe kunstihuvilisi ja konkurentsitult populaarseim oli joonestusklass, sest napigi joonestusoskusega sai juba hea koha tööstuses.
Samas oli sajandialguse Tallinna väljapaistvaim kunstnik, Düsseldorfi kooliga Ants Laikmaa asutanud 1903. aastal oma ateljeekooli, mille tunnustust pälvinud näitused elavdasid oluliselt Tallinna kunstielu. Aktivisti hingega Laikmaa maapao tõttu suleti kool 1907. aastal, ent kui ta selle 1913 taasavas, läks terve rida kursustel osalenud kunstihuvilisi õpilasi sinna üle (Oskar Kallis, Aleksander Krims, Alfred Tuul, Aleksander Mülber). Ehk andis just Laikmaa äraolek võimaluse Stieglitzi seltskonnale oma soovitud koolitüübi realiseerimiseks? Samas loota, et kui Laikmaa püsinuks Tallinnas, oleks tema ateljeekoolist välja kasvanud avalik kunstikool, oleks vist olnud palju tahta. Laikmaa karismaatilisele isiksusele vaatamata oli buumiva majandusega Tallinnas tõenäoliselt nõudlus kunsttööstuskooli tüüpi õppeasutuse järele palju suurem.
Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskooli avamine toimus 17. (ukj 30.) oktoobril 1914. aastal. Venemaa Kaubandus- ja Tööstusministeerium oli kooli põhikirja kinnitanud suvel vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist. Eesti haridusmaastikul oli kunstikooli asutamiseni jõudmine tsaariaja lõpul oluline samm, sest, jättes kõrvale vana Tartu ülikooli (asutatud 1632), tekkisid teiste eesti kõrgkoolide eellased vahetult pärast Esimest maailmasõda, iseseisvuse alguses: 1918 Eesti Tehnika Seltsi kursused, mis järgmisel aastal nimetati Tallinna Tehnikumiks, 1919 Tartus kunstikool Pallas ja kõrgemad muusikakoolid nii Tallinnas kui ka Tartus.
Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool sai juba algusest peale küllaltki suurt tuge Tallinna linnalt, mistõttu läkski kool 1916. aastal üle linnale, muutudes 1920. aastal aga riiklikuks õppeasutuseks, ehkki nimes loobuti Tallinnast riigi kasuks alles 1924. aastal. Riigi Kunsttööstuskooli nime all ongi see keskastme kutseõppeasutus enim tuntud.
Nii kunstikursused kui ka kunsttööstuskool töötasid kuni 1917. aastani Tallinnas Pikal tänaval Kanuti gildi majas. 1920. aastail asus Kanuti gildi majas Tallinna Tehnikum, kus õppisid ka arhitektid. 2009. aastal kolis sinna EKA arhitektuuriosakond ning esialgu ka muinsuskaitse ja restaureerimise osakond, mis tähendab, et otsaga jõuti oma kunagistesse ruumidesse tagasi. Tsaaririigi lakates kadus riiklik naisgümnaasium, mille kahekorruselise kivimaja Tartu maanteel sai endale kunsttööstuskool. Sinna jäädi hoonet korduvalt laiendades kuni 2010. aastani.
Kunsttööstuskool alustas venekeelsena ja läks eesti õppekeelele üle alles iseseisvuse saabudes 1918. aastal. Alguses võeti vastu algkooli haridusega õpilasi, vanuse alammääraga 12 aastat, aastast 1918 vähemalt 16-aastaseid. Sisuliselt toimis kunsttööstuskool Eesti ajal kuueaastase õppeajaga kunstialase kutsekeskkoolina, kus õpetati üldaineid ja kunstiaineid. 1920. aastail sai kolmeaastase alamastme läbinu õppinud töölise kutse ning ülemastme järel õpetatud joonistaja ja joonestaja kutse. 1930. aastail algas stuudium kaheaastase üldastmega, millele järgnesid kolmeaastane töökodade aste ja aastane meistriklass. Siis tuli kooli üha enam keskkooli lõpetanuid, kes läksid otse töökodadesse. Lõpetanud said Tallinna pedagoogiumi juures omandada lisaks joonistamise ja käsitöö õpetaja kutse.
Esimesed 20 aastat, kuni 1934. aastani juhatas kooli Voldemar Päts, poliitik Konstantin Pätsi vend, kes oli õppinud sajandi algul Peterburis Stieglitzi kunsttööstuskoolis, mille joonistamisel ja stiliseerimisel põhinevat õppemeetodit juurutas ta usinalt ka Tallinna kunsttööstuskoolis. Päts ise lõpetas Stieglitzi silmapaistmatult ja temast ei saanud kunstnikku, kuid tal jagus pedagoogilist ja bürokraatlikku talenti. Tallinna kunsttööstuskooli õppejõudude tuumiku moodustasid sarnased Stieglitzi taustaga joonistajad ja joonistusõpetajad Alfred Kivi, Osvald Jungberg (Noormägi), August Kilgas, Hans Kuusik, Georg Rogožkin. Küll Stieglitzis õppinud, kuid kunstnikena mainekad Roman Nyman ja Nikolai Triik (kuni 1921) moodustasid siseopositsiooni. Märke tuntud kunstnike eemaletõrjumisest jätkub, näiteks 1926. aastal püüti lahti saada Kristjan ja Paul Rauast, Stieglitzis õppinud, kuid konfliktne Jaan Koort ei sobitunud kooliga ei 1920. ega ka 1930. aastail. Tehnilist joonestamist andsid algul insener Herman Reier, hilisem Tallinna Tehnikumi direktor, ja üks esimesi sisearhitektiks õppinud eestlasi Teodor Ussisoo, hilisem Riigi Tööstuskooli juhataja.
Kui kunsttööstuskooli üldkunstiaineid õpetati sajandivahetuse rahvusromantismi ja Мир искусства vaimus ning kunstiajaloos renessansist edasi ei jõutud, moodustasid tugeva külje praktilisi oskusi andvad töökojad, kust lisaks hoolsatele ja täpsetele oskustöölistele sirgus terve rida korralikke rakenduskunstnikke. Kooli vilistlased aitasid kujundada mitte ainult 1930. aastate edukate ettevõtete, nagu Taska, Lorup, Tavast või Kodukäsitöö, toodangut, nende oskusteabele ja töökultuurile toetus suuresti ka terve rida Nõukogude Eesti tööstusi, nagu Juveel, Tarbeklaas, Linda, ARS, Kommunaar, Estoplast, mööblivabrikud jne.
Plakati- ja sildimaalimise töökoja kõrvale kujunes peagi üks kesksemaid töökodasid – dekoratiivmaal, mida juhatas pikalt teatrikunstnik Roman Nyman. Koos oma õpilastega dekoreeris Nyman näiteks toonase eliidi klubi Tallinna Seltskondliku Maja restorani Aia tänaval jt interjööre. 1925. aastal lisandus õlimaal, mida õpetas Peterburi Kunstiakadeemia taustaga August Jansen.
Algul näputööks nimetatud naiskäsitöö osakond (juhatajad Elfriede Paulberg, Helmi Koljo), mis hiljem kandis ka tikanduse eriala nime, oli kooli üks populaarsemaid. Et kool teenis tellimustöödega lisaraha, tuli just selle osakonna neidudel tüütuseni tikkida lippe, nagu mäletab Mari Adamson.
1916. aastal kooli juures avatud sõjainvaliidide köite- ja papitöö ning nahavooli kursusest kasvas välja omaette töökoda, mida kutsuti järgmisel aastal Peterburist juhtima Voldemar Pätsi kälimees Eduard Taska. Ehkki graafikatehnikaid oli õpetatud algusest peale, sisustati pärast koolimajale lisakorruste pealeehitamist 1924. aastal Günther Reindorffi juhtimisel korralik töökoda, millest mõned seadmed on kasutusel tänaseni. Siia lisandus kooli infrastruktuuri kasutav omaette trükitöö kool.
Eesti ajal oli iseloomulik, et kooli vilistlased, kes olid end välismaal täiendanud, võtsid töökodasid üle või avasid uusi aineid. Näiteks kui ärimehe vaistuga Eduard Taska asutas 1924. aastal oma eratöökoja, võttis kooli töökoja üle 1921. aastal lõpetanud Adele Mels (Reindorff), kes täiendas end 1928. aastal Hamburgi kõrgemas tarbekunstikoolis ning 1938. aastal Leipzigi kõrgemas graafika- ja raamatukunsti koolis. Kui 1924–1935 metalli töökoda juhatanud stieglitzlane Klara Zeidler viljeles filigraani ja emailmaali, siis tema järeltulija, kooli 1926. aastal lõpetanud Otto Tammeraid, kes oli end täiendanud Krefeldi ja Warmbrunni kunstikoolis, hakkas sepistama rahvakunstist inspireeritud küünlajalgu ja taondama nõusid. Vilistlaste juurutatud uued valdkonnad olid näiteks Linda Ormessoni mood, Leonhard Pruuli ehitusplastika, Paul Luhteina tarbegraafika.
Nii nagu Tartu Ülikoolis ehitasid 1920. aastail põhjamaade professorid üles uued rahvusteadused, rajas kunsttööstuskoolis keraamika õpetuse Budapesti tarbekunsti kõrgkooli professor Géza Jakó (1923–1933). Temagi asemele tuli end Helsingis ja Faenzas täiendanud kooli vilistlane Valli Talvik-Eller. Kui Jakó keraamika oli veel rahvusromantismi päraselt dekooriküllane, siis Elleri lihtsad vormid kajastasid selget nihet modernismi poole. Kuigi Albert Hanseni (vil 1924) juhitud puutöökoda jäigi ebakonstruktiivselt dekoreerivaks, toimus enamikul erialadel 1930. aastail art déco vaimus uuenemine. Eriti hästi osutavad sellele August Grünbergi ja Maks Roosma klaasilihvimise tööd.
Kõige moodsamad 1930. aastate lõpu algatused olid sisearhitektuuri eriala avamine arhitekt Konstantin Bölau juhtimisel ning aia- ja pargikujunduse kursuste korraldamine Berliinist naasnud Arnold Alase (Hoffart) juhtimisel.
Kui tavaliselt astusid vabade kunstide huvilised Tartu Pallasesse ja käsitöö hindajad Tallinna kunsttööstuskooli, oli sage ka asjade käik, kus haridusteel järgnes kunsttööstuskoolile Pallas. Näiteks Eduard Wiiralt õppis aastail 1915–1918 kunsttööstuskoolis, kuid lõpetas seejärel Pallase esimese lennu 1924. aastal. Pallases jätkasid ka Juhan Muks, Paul Liivak, Mari Adamson, Andrus Johani, Kaarel Liimand, Richard Sagrits, Salome Trei, Lepo Mikko jt. Ent on ka vastupidiseid näiteid: Valli Lember-Bogatkina tuli pärast aastat Pallases õppima kunsttööstuskooli dekoratiivmaali, mille lõpetas 1940. aastal.
Kunsttööstuskooli ja 1924. aastal kõrgkooli staatuse pälvinud Pallase vahel püsisid normaalsed suhted nii kaua, kuni tööjaotus oli selge, s.t kuni kunsttööstuskool piirdus rakenduskunstide ja kutsekooliga. Kunstiavalikkus ja -kriitika olid seni ikka imetlenud Pallast ja palju vähem ning pigem negatiivset tähelepanu pööranud Tallinna vanameelsele ornamente joonistavale koolile. Ent Voldemar Pätsi nihkumine 1934. aastal Haridusministeeriumi kutseharidusosakonna juhatajaks ja ministri abiks andis talle võimaluse riigi tuge ära kasutades arendada kunsttööstuskool kõrgkooliks ja seda just vabade kunstide valdkonnas. See oli kild autoritaarse riigi tsentraliseerimispoliitikas, mis püüdis vabamõtlevat Tartut tasalülitada. Ettevalmistavaks sammuks võib pidada 1935. aastal Tartust Pallase skulptuuriateljee juhataja Anton Starkopfi varjust joonistamist õpetanud professor Voldemar Melliku kutsumist Tallinna kooli skulptuuriosakonna juhatajaks.
Riigi Kõrgem Kunstikool: 1938
1938. aastal loodigi kunsttööstuskooli baasil nelja-aastase õppega Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kool ning kolme õppeaastaga Riigi Kõrgem Kunstikool, mis kokku moodustasid Riigi Kunstikoolid. Selle upsaka nime kasutamist võimaldas tõik, et Pallas kuulus erakoolina kunstiühingule. Riigi Kõrgemas Kunstikoolis olid maali-, skulptuuri- ja tarbekunstiosakond. Eesti aja lõpuks oli Tallinna kooli tase muidugi tõusnud ja sealt tuli mitmeid tuntud sõjajärgseid kunstnikke. Riigi Kõrgema Kunstikooli esimesed lõpetajad said diplomi 1941. aastal, nende hulgas Evald Okas, Alo Hoidre, Oskar Raunam jt.
Sõda
1940. aastal taasühendati Tallinna kunstikoolid degradeerivalt Jaan Koorti nimeliseks Riigi Rakenduskunstikooliks. Muidugi sobis esimesel nõukogude aastal Koorti nimi, sest 1934. aastal oli ta läinud Nõukogude Liitu, ehkki mineku põhjus oli see, et teda ei valitud Jakó asemel keraamikaosakonda juhtima. Seega võib juba nime valikus näha kättemaksu, mille taga olid pallaslastele toetuvad juunikommunistid. Esialgu pandi Adamson-Ericu soovitusel kooli juhtima noor kunstihuviline arhitekt Ernst Kesa, kes ei esindanud mitte ühtegi koolis õpetatavat eriala, vaid pidi nägema tervikut. Bauhausist lähtudes hõlmas tema loodud struktuur vormi-, ruumi-, värvi- ja raamatuosakonda. Mõne kuu pärast aga toodi Tallinna kooli etteotsa pikalt Pallast juhtinud Anton Starkopf. Stieglitzis õppinute võim murti, nad saadeti pensionile või kaotasid lihtsalt töö, õpetama aga kutsuti Tallinna autoriteetne maalija Johannes Greenberg ja Tartust pallaslane Eerik Haamer.
Saksa ajal, 1942–1943 jätkas kool Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kooli nime all. Pärast Tartu kooli taasavamist 1943. aastal suleti kujutava kunsti erialad ja kool töötas Tallinna Rakenduskunsti Koolina kuni 1944. aasta märtsipommitamiseni.
1944. aasta lõpus taastus kool kuueaastase õppeajaga kõrgkoolina Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudi nime all. Instituudis oli 12 kateedrit: dekoratiiv-monumentaalmaal, dekoratiiv-monumentaalskulptuur, miniatuurmaal, teatridekoratsioon, graafika, nahkehistöö, kunstiline tekstiil ja kostüüm, aia- ja pargikujundus, ruumikujundus, kunstiline keraamika ja klaasehistöö. 1946. aastal taasavati metallehistöö. Ülekooliliste ainete õpetamiseks avati marksismi-leninismi, kompositsiooni, joonistamise ja kunstiajaloo kateeder.
1940. aastate teisel poolel juhtis kooli sõjaeelne kunsttööstuskooli agar kritiseerija Adamson-Eric, kes aga maalimise kõrvalt oli andnud olulise panuse tarbekunsti. Õppejõududena jätkas paljus vana kaader (Karl Herman, Paul Luhtein, Adele Reindorff, Maks Roosma, Leo Soonpää jt), isegi Saksa-aegsed kooli juhatajad Voldemar Mellik ja Albert Hansen. Juurde tulid arhitektid Edgar Kuusik ja Edgar Velbri, tekstiilikunstnik Mari Adamson, kostüümikunstnik Natalie Mei jt. Väidetavalt oma Moskva kontakte kasutades suutis Adamson-Eric edukalt taotleda dotsendi ja professori kutsed disproportsionaalselt paljudele õppejõududele.
ERKI aastad
Kui aga 1940. aastate lõpus lõppes Moskva leebe suhtumine annekteeritud Balti riikidesse, leiti ka tarbekunstiinstituut olevat üks kodanliku natsionalismi pesi. 1949. aastal vahetas direktori kohal Adamson-Ericu välja Moskvast saadetud Venemaa eestlane Friedrich Leht. Peterburi Kunstiakadeemia kasvandikuna uskus ta siiralt realismi ja püüdis seda innukalt juurutada. Väljast tulnuna oli ta ka sobivaim inimene lahendamaks üle 20 aasta kestnud Tallinna ja Tartu kunstikoolide vahelist vaenu. Kui enne oli planeeritud dubleerivate erialade ärajaotamist, siis 1950. aasta lõpus otsustati Moskvas liita Tartu Riiklik Kunstiinstituut Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudiga, millest kokku saadi Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut (ERKI). See hoop Tartule kunstilinnana oli osa toonasest Tartu kui rahvusliku vaimuelu keskuse lämmatamise aktsioonist. Tartusse vastu võetud üliõpilastel lasti oma kursused kuni 1955. aastani ERKI Tartu osakonnas lõpetada. Asemele loodi keskharidust andev Tartu Kujutava Kunsti Kool (alates 1960. aastast Tartu Kunstikool), mis toonase arusaama järgi pidi andma oskused ERKI-sse sissesaamiseks. Tänaseks on sellest välja kasvanud Tartu Kõrgem Kunstikool.
Uuenenud kunstikoolis avati arhitektuuri eriala. Esimestel sõjajärgsetel aastatel suurte kursustena arhitektiõpet alustanud Tallinna Polütehniline Instituut (TPI) oli vastuvõtu lõpetanud, mistõttu otsisid arhitektuuriringkonnad erialale uut kohta. Stalinistliku arhitektuurikäsitlusega sobis hästi arhitektiõpe kunstikoolis (loe: kunstiakadeemias), sest insenerikooli arhitektuur polnud nii esteetiline. Arhitektuuri avamise hinnaks oli aga aia- ja pargikujunduse ning ruumikujunduse eriala sulgemine. Arhitektuurikateedri juhatajaks toodi Leningradist Oleg Ljalin. Tõenäoliselt oli Arhitektide Liidust väljavisatud professor Edgar Kuusik liiga patune saamaks uue kateedri juhatajaks, mistõttu tuli tuua Venemaalt must hobune. Samal ajal püüdis Leht, kes ei tundnud kohalikke kunstnikke, puhastuste survele vaatamata tulla toime olemasolevate jõududega.
1950. aastate alguse üliõpilaste tööd esindavad kõige hirmunumalt ortodoksset stalinismi. Leht seadis sisse paralleelse venekeelse õpetuse, mis avas kooli Venemaalt tulijatele. Et eestlased suudaksid konkureerida Venemaa keskastme kunstikoolides treenitutega, avati 1952. aastal ettevalmistuskursused. Erinevalt sõjaeelsest õppest alustati nõukogude ajal suvepraktikatega, mis leidsid aset nii koolile eraldatud Vääna-Jõesuu suvilates kui ka mujal üle Eesti. Arhitektuuris avati ka õhtune osakond.
1950. aastate teine pool tõi kaasa ERKI mõõduka liberaliseerumise. Kindlasti oli 1959. aastal rektoriks saanud noor skulptor Jaan Vares virgutav kontrast umbkeelsele stalinistile Lehele. 30 aastaks ametisse jäänud Vares oli osav köielkõndija, kes oskas hoida suhteid ülemustega ja anda kooli sees suhteliselt suure vabaduse. Tema eestvõttel laiendati kahes järgus koolimaja ja tekkisid uued erialad, näiteks taastatud sisearhitektuuri kõrval rajas Bruno Tomberg 1966. aastal disainikateedri. Alates 1963. aastast seati sisse ulatuslik üliõpilasvahetus sotsialismimaade kunstikoolidega (Leipzig, Halle, Budapest, Bratislava, Krakov jt). Soome koolid, kellega oli korraldatud isegi ühiseid konkursse, loobusid koostööst pärast Nõukogude tankide sissesõitu Prahasse 1968. aastal. Üleliidulise kooperatsiooni korras hakkas ERKI ette valmistama tarbekunstnikke ja sisearhitekte Lätile ja Leedule, hiljem ka Moldaaviale ja Mongooliale. Üksikuid üliõpilasi suunati täisõppele idabloki kõrgkoolide tugevamatele erialadele (raamatukujundus, fotograafia, disain, maastikuarhitektuur, klaas).
Kogu kujutava kunsti kõrghariduse koondumine Tallinnasse oli senisele tarbekunstikoolile suur väljakutse, millega oli raske hakkama saada. Kohati segas kujutavaid kunstnikke see, et nad on tarbekunstikoolis, ja tarbekunstnikke see, et nad on kujutavate kunstnike kõrval teisejärgulised. Kui Stalini aeg soosis veel kunsttööstuskooli traditsioonis täiusliku teostusega käsitöömeisterlikkust, siis sulast alates kaldus vaekauss kujutavate kunstnike loovust väärtustava boheemliku vabameelsuse kasuks. Õppejõududena töötas küll pallaslasi, nagu skulptorid Martin Saks ja Enn Roos, maalijad Lepo Mikko, Valerian Loik ning alates 1957. aastast Johannes Võerahansu, kuid jätkas ka arvukalt kunsttööstuskooli taustaga õppejõude, nagu Paul Luhtein, Aleksander Kaasik, Oskar Raunam, Evald Okas, Alo Hoidre, Arnold Alas. Suurt osa õppejõude ühendas sõjaaeg Jaroslavlis, mis küll ei olnud pakkunud arenguvõimalust nende loometeel, kuid n-ö õigel poolel olek tagas nõukogude ühiskonnas sümboolse kapitali püsimaks toona hästimakstud õppejõu kohal. Maalikateedrit juhtis kunstnikuna vähetuntud Venemaa eestlane Ilmar Kimm lausa 1983. aastani. Pole siis ime, et juba 1960. aastail polnud õppejõud kunstnikena enam üliõpilastele autoriteedid ja eesti kunst käis üsna teist rada kui õpetus ERKI-s. Uuendusmeelsete üliõpilaste seast kerkisid esile olulised rühmitused ANK’64 ja SOUP’69. Karismaatiline Tõnis Vint toimiski kuni 1980. aastateni koolile alternatiivse guruna. Koolis oli muutusi märgata alles 1980. aastail, mil maalikateedrisse tulid Enn Põldroos, Tiit Pääsuke, Ando Keskküla, graafikasse Vive Tolli ja Enno Ootsing ning skulptuuri Jaak Soans.
Õnnelikumalt käis tarbekunstierialade käsi. Eriti 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate alguse kunstiuuendus kinnitas siin palju kindlamalt kanda kui kujutava kunsti osakondades. Kunsttööstuskooli taustaga tarbekunstnikud olid üldiselt erialaselt kujutavatest kunstnikest tugevamad. Üleminek sõjaeelsel ajal kujunenud põlvkonnalt (Adele Reindorff, Mari Adamson, Leesi Erm, Ede Kurrel, Arseni Mölder, Maks Roosma) sõjajärgsele (Ella Külv, Ella Summatavet, Salme Raunam, Leili Kuldkepp, Leo Rohlin, Maie-Ann Raun) põlvkonnale oli sujuvam.
Arhitektuuri ja sisearhitektuuri kateedreid täitsid algusest peale lugupeetud sõjaeelsed arhitektid Edgar Kuusik, Edgar Velbri, Peeter Tarvas, August Volberg ja Alar Kotli. Oleg Ljalin tajus oma rolli ja naasis pärast partei toe äralangemist Leningradi. Sõja järel TPI lõpetanud arhitektide põlvkonnast tulid ERKI-sse õppejõududeks Mart Port, Voldemar Herkel, Heino Parmas ja akustikaalase doktorikraadi pärast TPI-st kutsutud Helmut Oruvee. Arhitektuurikateedris lahvatas 1970. aastail konflikt oludega mugandunud modernistidest õppejõudude ja noore vihase postmodernistide põlvkonna vahel eriti teravalt. Imetledes vanemate õppejõudude eestiaegset loomingut, tundus nõukogude massehitus eriti mannetu. Nõukogude ajal olid ERKI-s olemas ka inseneriainete õppejõud Dmitri Tenisberg, Ilmar Kiiss jt, arhitektuuriajalugu läks riialaselt Ernst Ederbergilt üle TPI lõpetanud Rein Zobelile. Sisearhitektuuri juhtis 1967–1968 tavatult Soomes stažeerinud Väino Tamm, kes koos Vello Asi ja Leila Pärtelpojaga suutis noori inspireerida.
Joonistamiskateedrisse tuli 1975. aastal Tartu ülikooli kunstikabinetist endine radikaal Kaljo Põllu, kelles oli tärganud huvi soome-ugri mütoloogia vastu. Aastast 1978 hakkas ta korraldama tänaseni jätkuvaid ülekoolilisi üliõpilaste soome-ugri ekspeditsioone hõimurahvaste juurde. Läänt ihalevate kunstitudengite kokkuviimine traditsioonilist kultuuri viljelevate sugulasrahvastega konstrueeris uusi identiteete ja oli kunstiliselt sütitav.
1970.–1980. aastate Eesti kõrgkoolimaastikul kujunes ERKI-l küllaltki elitaarne maine, sest kooli oli väga raske sisse saada, kuid seal olid aktsepteeritud teatud boheemlikud vabadused. Endale ise õmmelnud riided eristasid erkikad ülejäänud hallist nõukogude tänavapildist. Üliõpilaste omaalgatuslikud mängulised ERKI moeshow’d (alates 1982) üritasid juurutada vabamat rõivastusstiili ja järellainetusena korraldatakse keskkoolides moeshow’sid tänaseni. Mainekad olid ERKI peod, millele aitasid kaasa ERKI-st võrsunud ansamblid Peoleo, Turist, Päratrust, Singer Vinger.
Laulev revolutsioon ja vaba hing
Kuivõrd kool tundis süüd omaaegse legendaarse Tartu kunstikõrghariduse likvideerimise pärast, asutati laulva revolutsiooni romantilises tuules 1989. aastal koostöös Tartu Ülikooliga maalikateedri osakond Tartus. Sealne kunstielu sai sellest kindlasti impulsse ja see toimib tänaseni Tartu Ülikooli maalikunsti õppetoolina Jaan Elkeni juhtimisel.
Juba enne Eesti Vabariigi taastamist nimetati kool rektor Jaak Kangilaski eestvõttel 1989. aastal Tallinna Kunstiülikooliks. Järgmise rektori Ando Keskküla ajal muudeti juba omaks võetud nimi 1996. aastal Eesti Muusikaakadeemia eeskujul Eesti Kunstiakadeemiaks, lootes, et riik kohtleb siis kunstikõrgkoole omaette ja võrdselt.
Siirdeaeg tõi kaasa põlvkondade vahetuse. Uue ühiskonna muutused olid liiga radikaalsed, et terve elu nõukogude võimu teeninud, ükskõik kas mõnuga või hambad ristis, suutnuks hakata neid ellu viima. Otsapidi aga vahetusid 1990. aastail tulnud uued jõud nüüd juba järgmiste põlvkondade vastu.
Nii nagu nõukogude kord oli oma käe järgi korraldanud ümber senise kunsttööstuskooli, tuli nüüdki harjuda uuendustega, mille märksõnad olid avalik-õiguslik ülikool, riiklik tellimus, ainepunktid, bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpe, emeriitprofessorid. Külalislektorid ja mitte-eestlastest üliõpilased polnud enam vene-, vaid ingliskeelsed, Moskva kontrollid asendusid rahvusvaheliste akrediteerijatega, ilmumist alustasid toimetised ja tekkis oma kirjastus, loengute kõrval juurutati üha enam seminare, kunstiüliõpilased hakkasid osalema ja kaasa arutama oma tööde hindamisel, mis nõukogude ajal oli toimunud kinniste uste taga. Kui 1990. aastate keskel loeti koolis antavad tunnid üle ja püüti viia vastavusse õppejõudude koormusnormiga, siis kaotas nii mõnigi oma töökoha. Nõukogudeaegsed professorite head palgad sulasid kokku, kavandamisel oli isegi hoiatusstreik. 1990. aastal Muhus õppebaasiks omandatud eestiaegse Tamse koolimaja kordategemiseks raha polnud. Vääna õppebaasist tuli maareformi käigus loobuda ja selle asemele 1997. aastal soetatud Türisalu baas ei hakanud tööle. Aastaks 2000 ehitati nõukogudeaegne võimla ümber kaasaegseks raamatukoguks, mis peegeldas kunstnikuks õppimise teisenenud iseloomu. Kooli fuajee, kus oli alati näitusi tehtud, institutsionaliseeriti 1996. aastal EKA galeriiks. Alates 1999. aastast toimuvad iga-aastased lõputööde näitused väljaspool maja, enamasti Rotermanni soolalaos ja aastast 2007 TASE nime all.
Rektor Jaak Kangilaski eestvõttel sündis 1992. aastal uue erialana kunstiteadus. Kunstiavalikkus polnud rahul Tartu Ülikooli kunstiajaloolaste liiga ühese ajalukku suunatusega, samal ajal oli olemas kunstnikele kunstiajalugu ja esteetikat õpetav pädev õppejõudude kogum, kes suutis koolitada ka kunstiteadlasi. Kunstiteaduse instituut (KTI) on 1990. aastate lõpust kandnud ka kooli ainsat riigi poolt sihtfinantseeritavat teadusteemat. Aastast 1998 on KTI juhtimisel koostatud uut Eesti kunsti ajalugu (peatoimetaja Krista Kodres), millest on ilmunud kolm köidet. 20. sajandi lõpuaastail eraldus KTI-st Juhan Maiste juhtimisel erialana restaureerimine, mis nüüd kannab muinsuskaitse ja konserveerimise nime. Praeguseks kogu kunstikultuuri teaduskonda majutav õppehoone Suur-Kloostri tänaval rekonstrueeriti 2007. aastal.
Rektor Keskküla paelusid tõsiselt avanenud maailma uued tehnoloogilised võimalused. 1994. aastal loodi e-meedia keskus, millest kasvas välja 2000. aastal loodud uusmeedia õppetool. 1990. aastate keskel tekitas fotokeskuse juhataja Peeter Linnap pöörde kogu eesti kunstis ja 2001. aastal avati omaette erialana kaua kunstiväljalt eemal hoitud fotograafia. 2001. aastal alustas tegevust ka interdistsiplinaarsete kunstide osakond, mis hiljem teisenes tegevuskunstiks. Uuemad magistriõppe õppekavad on ingliskeelsed, nagu urbanistika (2004) ja animatsioon (2007) ning TTÜ-ga ühine disaini ja tootearenduse õppekava (2011). Tänapäevane teaduskondade struktuur (vabad kunstid, disain, arhitektuur, kunstikultuur) kujunes 2006. aasta korrastuse tulemusel.
Tööl käivatele inimestele õppimisvõimalusi pakkuv Avatud Akadeemia loodi 1997. aastal. Juba varem oli alustatud restaureerimise ja kunstiõpetajate täiendkoolitusega. Aastatuhandevahetuse kõrgkoolide laienemislaines katsetas EKA venekeelse Rakenduskunsti Kolledži (1998–2005) ja Pärnus asuva Academia Grataga (2002–2004).
Kunstikooli jaoks oli suur muudatus doktoriõppe ilmumine 1995. aastal. Esialgu kaitsesid kraadi peamiselt juba tuntud teadlased eksternina, sest soovisid oma nõukogudeaegsele kandidaadikraadile lisaks pärisdoktorit. Esimesena alustanud kunstiteaduse õppekava esindab traditsioonilist humanitaarteadust, nüüdseks lisandunud muinsuskaitse ja konserveerimise, kunsti ja disaini ning arhitektuuri õppekavad põhinevad loomepraktikal.
Kui 2005. aastal sai rektoriks tekstiilikunstnikust poliitik Signe Kivi, võeti tõsiselt käsile uue maja ehitamine. 2008. aastal toimus rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, mis andis esikoha noorte taani arhitektide 16-korruselise torniga kavandile Art Plaza. Uskudes vabariigi valitsust, mis oli ette näinud Euroopa struktuurivahenditest EKA uue maja ehitamise, lammutas EKA protsessi kiirendamiseks 2010. aastal oma vana maja. Paraku järgnesid eesti poliitilises ja ärieliidis kõhklused maja vajalikkuse ja projekti sobilikkuse üle, haridusminister söandas isegi kahelda kooli jätkusuutlikkuses, mistõttu tuli rendipindadele jaotatud EKA-s asuda uute variantide leidmisele. Praegu asuvad administratsioon, raamatukogu ja disainiteaduskond Estonia pst 7, vabade kunstide teaduskond Toompeal Rüütelkonna hoones ja nende skulptuuri osakond Raja tänaval endises ARS-i monumentaalkunsti majas, arhitektuuriosakond Pikal tänaval Kanuti gildi majas, sisearhitektuuri osakond ja kunstikultuuri teaduskond aga paiknevad koolile kuuluvas õppehoones Suur-Kloostri tänaval. Ent uue hoone saamiseks tuleb EKA-l erinevalt teistest avalik-õiguslikest ülikoolidest maha müüa kogu oma senine vara.
2013. aastal ostis EKA Riigi Kinnisvara AS-ga koostöös Põhja puiestee ja Kotzebue tänava nurgal asuva kunagise Rauaniidi tehase, muinsuskaitsealuse hoone. Suvel 2014 toimus konkurss tööstuskompleksi kohandamiseks kooli vajadustele, mille võitis Kuu Arhitektide ideelahendus märgusõnaga “Linea” (arhitektid Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja filosoof Eik Hermann). EKA kolis oma uude hoonesse 2018 suvel.
Kunstiakadeemia ei ole kunagi seisnud silmitsi nii tõsiste väljakutsetega nagu praegu. Kooli missioon on seista visuaalkultuuri eest Eestis. Võib-olla maksis avalik võitlus kunstiliselt alaväärtusliku Vabadussamba vastu, nn 2009. aasta sambasõda, koolile uue õppehoone, kuid nende väärtuste eest seismises ei tohi teha järeleandmisi, see on kunstiakadeemia kompetentne panus teadmistepõhisesse Eestisse. Neoliberaalne ühiskonnakorraldus on marginaliseerinud mitte üksnes kunsti, vaid ka arhitektuuri ja disaini, rääkimata kriitika väljasuretamisest. Loomemajandusel on küll oma potentsiaal, kuid alusdistsipliine ei suuda see pelk ärimudel korvata. Tihenenud on kõrgkoolidevaheline konkurents nii Eestis kui ka välismaal. Aina vähenevate noorte eluhoiakud muutuvad järjest ratsionaalsemateks. Ometi peab ju kuskil püsima ka maailmaparandamise oaas. Oma uuel sajandil on EKA-l põnev asuda rinda pistma nii nende kui ka seni veel esile kerkimata probleemidega.
