Varjualune KULG. Foto: Paco Ulman
Koos terve kursusega varjualuse planeerimine ja valmis ehitamine on EKA arhitektuuritudengite esimese kursuse suurprojekt olnud juba üle kümne aasta. Kui varem ehitati varjualused valmis Eesti põhjarannikul asuval Pedaspeal, siis juba neljandat aastat järjest pannakse varjualune lühikeseks perioodiks välja Tallinna kesklinna, et inimesed saaksid seda katsetada ning tudengitel oleks võimalus näha, kuidas valitud disain, materjal ja ehituskvaliteet suuremale kasutajate hulgale vastu peab.
Varjualune KULG avati seekord EKA uue maja esisel pargialal 5. novembril 2018 ja on linnarahvale vaatamiseks ja katsetamiseks väljas kuni talve tulekuni.
Idee autor: Kertu Johanna Jõeste
Projekti autorid: Kertu Johanna Jõeste, Ra Martin Puhkan
Ehitajad: Alex Tähemaa, Anna Riin Velner, Anna Smetanina, Katariina Mustasaar, Kertu Johanna Jõeste, Laura Rohtlaan, Margaretha Aus, Mari Poom, Mark Aleksander Fischer, Markus Maasing, Mia Martina Peil, Nadežda Sassina, Osvald Nuter, Pamela Kristin Kajakas, Patrick Barbo, Ra Martin Puhkan, Siim Tanel Tõnisson, Tristan Krevald
Juhendajad: Jaan Tiidemann, Avo Tragel, Art Allmägi
Varjualuste valmimist toetasid: Eesti Kultuurkapital, OÜ Terasvai, Purmeister
Galerii fotode autorid: Paco Ulman, Laura Rohtlaan, Anna Smetanina, Mia Martina Peil
Varjualuse idee ja projekti autor Kertu Johanna Jõeste kirjeldab meeleolukalt selleaastase varjualuse rekordilise kestusega valmimisprotsessi:
Varjualune Kulg sai oma pika ja käänulise tee alguse 2017. aasta novembris. Tol hetkel oli see visioon lintjalt looklevast pinnast, mis käib ühte rütmi päikese ja päeva kulgemisega, pakub vajadusel peavarju ning kutsub end ja avanevaid vaateid avastama.
2018. aasta mai kuus selgus, et poole aasta tagust ulmelist visiooni peab hakkama maa poole tooma – pinnast peab saama reaalse paksusega materjal, mis seisaks püsti ka siis, kui gravitatsioon mõjuma hakkab, mis oleks selge ja loogiline ning mille ehitamisega saaksid ehituspraktika käigus hakkama esimese kursuse lõpetajad. Ühesõnaga – visioonist pidi saama projekt.
Esialgu katsusid geniaalse lahenduse peale tulla kõik esmakursuslased ise, gruppides üritati välja töötada parim viis, kuidas võimalikult ligilähedane vorm võiks reaalseks saada. Selle protsessi käigus pakuti väga mitmeid nutikaid lahendusi, kuid mida kaugemale jõuti, seda kaugemaks jäi ka algne visioon.
Suve keskpaigas algasid loendamatud koosolekud ja arutelud väikese tuumikuga, kes pidid augusti keskpaigaks, ehituspraktika alguseks välja töötama parima lahenduse varjualuse ehitamiseks. Koos arutati, mõeldi, katsetati ning lõpuks leiti materjal, mis suutis veenda kõiki tuumiku liikmeid – klaasplast. Otsusele ehitada varjualune klaasplastist järgnes omakorda lugematul hulgal kohtumisi ja vaidlusi, mille käigus küsiti nõu paljudelt spetsialistidelt. Professionaalide skeptilisusest võimsam oli hasart võita väljakutse, mille klaasplast nii omaduste kui ka valmistamise tehnoloogiaga esitab. Indu lisas juurde ka 20cm pikkune proovitükk, mille vastupidavust sai testitud nii sise kui ka välistingimustes.
Kuna klaasplasti valmistamise tehnoloogia näeb ette, et klaaskiudmatt asetatakse vormi ning matt immutatakse läbi polüestervaiguga, seisis ees järjekordne katsumus – välja mõelda, kuidas ehitada vorm klaasplasti lamineerimiseks. Võimalusi oli mitmeid ning vahepeal hakkas tunduma, justkui projekteeritaks kaht eraldiseisvat varjualust. Ajapikku kujunes välja lahendus, mis annab tudengitele võimaluse praktiseerida nii traditsioonilist puutööd kui ka klaasplasti lamineerimist. Nimelt otsustati ehitada kogu varjualuse vorm taaskasutatavatest puitlaudadest ning drenaažitorudest, katta kogu rajatis kilega ning lamineerida klaasplast kilele. Lihtsalt kõlav lahendus osutus aga ülimalt eksperimentaalseks ja esitas palju väljakutseid kõikidele ehituspraktikal osalejatele.
Ehituspraktika algas augusti keskel. Selleks ettenähtud viiest päevast kujunes kolmekuune sõit ameerikamägedel. Peaaegu kõik peale lõpptulemuse kujunes oodatust väga erinevaks, alustades kuluvast puidukogusest lõpetades polüestervaigu temperatuuritundlikkusega. Ilmast sai ehitusprotsessi suurim vaenlane, materjal ei talunud ei päikesepaistet ega vihma, inimesed aga ei talunud gaase, mis kogunesid vihma ja päikest varjava ehitise kohale asetatud koormakile alla. Peamiselt ilmastiku tõttu oli ehitusprotsess pingeline ja kurnav, kuid tänu koostööle ning ühisele eesmärgile kulus klaasplasti lamineerimisega valmis saamiseks vaid kaks korda rohkem päevi kui arvestatud. Seejärel tundus finaal juba käega katsutav.
Järgnevad kaks kuud möödusid peamiselt asja vormistamisele. Öine saatega transport Raja tänavalt Põhja puiesteele, terasvaiade maasse puurimine spetsiaalse varustuse ja asjatundjatega, klaasplastist pinna viimistlemine ja katmine PUR vahuga, kogu varjualuse värvimine – on kõik ainult lühikokkuvõte sellest, kuidas varjualune lõpuks piisavalt valmis sai, et võis korraldada avamispeo.
Vaatamata kogu protsessi eksperimentaalsusele ja kõikidele tagasilöökidele, õnnestus, nagu juba öeldud, teostada võimatuna näiv vorm, mis on 1:1 skaalas see, mis algul oli vaid joonistus paberil. Hämmastav.
