Maarika Karm
TASE @ NART 31. mai-16. juuni 2019
Esmakordselt laienes Eesti Kunstiakadeemia tudengite lõputööde näitus TASE Narva kunstiresidentuuri! Eksponeeriti disainiteaduskonna magistrantide projekti “Aksessuaaride väikeseeria” (juhendajad: Marta Moorats ja Aleksander Jakovlev).
osalevad:
Anni Kivisto, Erle Nemvalts , Johanna Tamm, Kaisa Krusenberg, Oliver Kanniste, Anna-Liisa Hanni, Terje Meisterson, Ketlin Kuusing, Greete Rüütmann, Henri Kaarel Luht, Mart Vaarpuu, Aleksandra Kazanina, Andres Mäekallas, Rünno Kulver, Katrin Aasmaa, Kerttu Rannik, Anna Roomet, Siim Simmermann, Cathy Saarm, Maarika Karm, Kristiina Jeromans, Cärol Ott, Triin Tint, Vitali Valtanen, Anna Viik Archanjo
“”Käesolev kursus on esile kutsutud nihetest meie reaalsusetajus, mis on uuendamas
inimeste suhtumist elukeskkonda ja loodusesse ning on muutmas meie maailmakäsitlusi
tervikuna. Nende muutuste olemus ilmneb eelkõige indiviidi ja teda ümbritseva
maailmareaalsuse üsna ambivalentseks osutunud vahekorras. Kujundades kaasaja kultuuri tema sügavaimas olemuses, uuenevad inimese suhted ka tema enese ajalikkusega, selle paratamatu materiaalsusega, mis kannab inimese maailmakogemuse kogu raskust, tema teadmisi ja loomingut ning kõikvõimalikke kunste ühes sellega. Siintoodu osutab ka domineerivate majanduskäsitluste ja nõnda ka rakenduskunstide ühele probleemile, mille olemuseks on inimkeskkonda sisustavate asjade aina süvenev „anonüümsus“. Selle moodsalt süütu termini taga varjab end elukeskkonna depersonalisatsioon mida kannab ka lühikese ja madala elukaarega toodete pealetükkiv mass, mis lisaks ökoloogilisele probleemile taandub koguni kultuuri jätkusuutlikkuse küsimuseks. Nõnda keskendub see kursus indiviidi ja materiaalse maailma vahekordade vaatlusele, olemaks piisavalt kaasaegne, et osutada loova vaimu, autori,
immanentsele kohalolekule kui tingimusele kõikvõimalike rakenduskunstide tarvis, mis
tohivad loota oma tulevikule.
Kogu kultuuri ulatuses on just loova inimese tajutav kohalolek see kese, mille ümber
ehitatakse üles kõikvõimalikud väärtushierarhiad ja millel najal püsivad meie kujutelmad elu inimlikust unikaalsusest. Kultuuri kogu mitmetahulisest keerukusest ilmub nüüd disain kui inimese ja maailma valusõrna kokkupuutepunkti aina uuendav kunst, tuues nähtavale aksessuaarid, millede vahendusel omandab oma kuju see igivana inimliku lõplikkuse vastu suunatud protest , mis sisustab tahtmatult ka meie ajaliku unikaalsuse.
Aksessuaarina saab toimida mistahes asi või nähtus, millel puuduvad ajalikkuse
tunnused ja mis on võimeline kandma inimlikku identsust. Taoline aksessuaaride roll, vaatamata nende näilisele marginaalsusele keset „tähtsamaid asju“, paljastab tootedisaini võib-olla, et kõige tõsisema probleemi. Nimelt, selleks, et asjad üldse omandaksid mingisuguse eksistentsiaalse stabiilsuse, tuleks nende loomise algusest peale lähtuda kultuuri kujundavatest momentidest, struktuuridest, millede vahendusel saavad asjad oma praktilised funktsioonid ja ainuomase tähenduse ning millede ulatuvus saab olla mõõdetud üksnes objekti enda vaimse väärtusega. Taoline suhe disainiprotsessidesse ja toote elutsüklisse annab meile võimaluse ümber mõtestada produktiivsusideede ja domineerivate majandusmudelite jätkusuutlikkuse, ja mis vahest tähtsamgi, annab võimaluse reaalselt individualiseerida inimese kõikvõimalikud kontaktid reaalsusega. Siin esitatud tööd koosnevad kolmest etapist, millest esimene on keskendunud loodava
objekti kultuuriruumi tundmaõppimisele ja suunatud individualiseeritud esteetiliste süsteemide kujundamisele, mis oleksid võimelised kandma tootearenduse arhitektoonilist protsessi. Teise etapi moodustavad objekti arhitektoonilise mudeli, kavandite ja sketšide ning eelmakettide loomine ning kujundatakse funktsioonide, tehnoloogia, objektide seriaalsuse ja toimekeskkonna parameetrid. Kolmandas etapis valmistatakse lõplik objekt, selle viimistletud makett või prototüüp, sõltuvalt konkreetse objekti tehnilisest keerukusest või tehnoloogilisest struktuurist.” – A. Jakovlev
