Möödunud aastal pälvisid EKA loomepreemia meie õppejõud ja kunstiakadeemia uue õppehoone arhitektid Joel Kopli, Juhan Rohtla (pildil), Koit Ojaliiv ja Eik Hermann; keraamika osakonna dotsent Ingrid Allik ja graafika osakonna professor Liina Siib. Foto: Martin Buschmann
Reedel, 20. detsembril 2019. aastal, tunnustatakse Eesti Kunstiakadeemia aastalõpupeol loomepreemiaga kolme EKA õppejõudu. Loomepreemia on kuni 2000 euro ulatuses arendav lähetus.
Komisjon:
Arhitektuuriteaduskonna esindajana nooremteadur ja lektor Sille Pihlak, disainiteaduskonna esindajana keraamika osakonna professor Urmas Puhkan, kunstikultuuri teaduskonna esindajana kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi lektor Tiina Abel, vabade kunstide teaduskonna esindajana, graafika õppetooli professor Liina Siib ja rektoraadi esindajana rektor professor Mart Kalm.
Nominendid EKA loomepreemiale 2019. aastal:
Merike Estna
Mastaapne isiknäituse eest Moderna Museet Malmös (esimese eestlasena isiknäitusselles muuseumis), isiknäitus Karen Huberi galeriis Mexico-Citys. Osalemine uue installatsiooniga grupinäitusel Kumu kunstimuuseumis – Eesti Kunstimuuseum 100.“ Avatud kollektsioonid. Kunstnik võtab sõna” (kuraator Eha Komissarov).
Ene-Liis Semper
Meistri ja Margarita suurepäraselt lavastatud ning kujundatud etendus Burgtheater’is, mis on kõige olulisem saksakeelne teater maailmas. EV 100 presidendi vastuvõtu pidulik kontsert-lavastus koos teater NO99ga Eesti Rahva Muuseumis (koos Tiit Ojasooga).
Jaan Toomik
Mastaapne isiknäitus “My End is My Beginning. And My Beginning is My End” Moskva Moodsa Kunsti Muuseumis (MMOMA), Moskvas, kuraator Viktor Misiano.
Piret Hirv
Piret on olnud tulihingeline eriala ja teaduskonna kaitsja, kes on jäägitu pühendumisega pannud töösse kogu oma. Haarates suurt pilti ja uurides eriala tegemiste tuuma on ta hoidnud valdkonna taset väga kõrgel ning on olnud tudengitele hinnatuim ja armastatuim tugi. On vähe tulemust, kui õppejõud ja eriala juht panustab end õppetöösse 100 protsenti. Edukaks tulemuseks on vaja alati rohkem, hingestatumalt endast oma osa anda. Piret on selle hea näide.
Ning selle kõige juures on ta suutnud hoida erialaselt tegutseva kunstnikuna rahvusvahelisel areenil kõrget taset. Viimase aasta aja jooksul on ta korraldanud rühmitusega õhuLoss näituse Hollandis Nijmegeni linnas Marzee galeriis, mis on kaasaegse ehtekunsti üks vanemaid ja tähtsamaid galeriisid. Sama rühmitus võttis oma senise tegevuse kokku suurnäitusega Maarjamäe lossis näitusega RõhuLoss.
Koos teiste mainekate kohalike ehtekunstnikega korraldas ta kolmes riigis Saksamaal Müngenis Handwerksmessel, Rootsis Stockholmis Platina galeriis ja Lätis Riias Putti galeriis Eesti ehtekunsti tutvustava näituse.
Head taset tunnistab ka see, et Pireti teosed olid valitud Itaalias Paduas Marijke Studio lõpunäitusele Sentimental Journey, millega pika karjääriga kuraator ja galerist oma elutöö kokku võttis.
Koos Eve Margus-Villemsi ja Kristiina Lauritsaga on ta kujundanud ja installeerinud viimase aasta jooksul Okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu püsiekspositsiooni ja Eesti Meremuuseumi Paksu Margareeta püsiekspositsiooni. Kujundanud ja valmistanud Eesti Muuseumiühingute aumärgi ja SA Jaan Krossi auhinna.
Ott Kagovere
2019. aastal jätkas Ott mitmekülgset ja aktiivset tegutsemist graafilise disaini osakonnas ning silmapaistva disaineri ja loojana ka väljaspool EKAt. Kagovere looming panustab graafilise disaini osakonna töösse ning Eesti graafilise disaini välja arengusse laiemalt.
2019. aasta jaanuaris algatasid Ott Kagovere ja Sandra Nuut graafilise disaini osakonnas projekti “Dear Friend” – kord kuus ilmuv disainiteemaline lühiessee – mille raames kirjutavad disainist osakonnaga seotud õppejõud, disainerid ning vilistlased. 2019. on Kagovere ja Nuut kutsunud kirjutama järgnevad autorid: Kristina Ketola Bore, Else Lagerspetz, Lieven Lahaye, Justin Zhuang, Maria Muuk, Nicole Killian, Triin Tamm, Laura Toots & Kadri Laas, ning Sandra Nuut. “Dear Friend” levib EKAs, aga saadakse soovijatele ka postiga koju. 2019. lõpus avalikustavad Kagovere ja Nuut ka projekti veebilehe. Antud projekt loob graafilise disaini osakonna tegemistele laiema kõlapinna ning selle kaudu levivad osakonnaga seotud uudiseid ning aktuaalseid teemas ka välismaal.
2019. aasta maikuus avanes Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis Lugemiku 10 tegevusaastat tähistav näitus, mille toimkonnas oli ka Ott Kagovere. Samuti aitas Kagovere korraldada ning läbi viia näituse raames Eestis esmakordselt toimunud kunsti- ja kultuuriraamatute messi. Messi publikuprogrammil astus Ott üles eksperimentaalse teksti-performanciga “This Is Not A Love Song, It’s A Jelly Thing”, mida esitati koos Tatjana Stürmeriga.
2019. aasta septembris ilmus Kagovere koostatud (koos Tommi Vasko ja Kaisa Karvineniga), osaliselt kirjutatud ja kujundatud raamat “Borrowing Positions. Role-Playing Design & Architecture” (kirjastus Lugemik), mis käsitleb kaasaegseid rollimänge spekulatiivsete disainimetoodikate rakendamisel.
2019. septembris ja oktoobris korraldas Kagovere (koos kirjastusega Lugemik) eelmainitud raamatuesitlused New Yorgis, Helsingis ning Tallinnas. Iga esitlus kaasas mitmekülgse disainerite ja kunstnike seltskonda, kes teemat laiendasid (Nicole Killian, Michael A. Fowler, Ann-Mirjam Vaikla, Ana Teo Ala-Ruona).
2019. jaanuaris kujundas Ott Francisco Martineze kureeritud näituse Laetud objektid Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumis ning osales näitusega kaasnenud minikonverentsil ettekandega vernakulaarsest disainist.
Lisaks projektidele kodumaal on juba kolmandat aastat järjest Ott Kagovere kujundanud materjale Soome kirjastusele Rab–Rab Press, mis on poliitilist kunsti ja teeoriat välja andev väikekirjastus Helsingist.
Piret Puppart ja Anu Ojavee
EV 100 raamatusarjas ilmunud ülevaatliku teose “Eesti moe 100 aastat” käsikirja koostamise eest.
Mõlemad autorid on erialavaldkondadele tõsiselt ja püsivalt pühendunud erialaõppejõud. Piret Puppart osakonna rahvusvahelise maine kujundaja ja hoidjana (sh etnograafilise moe propageerimine, õppekavade arendamine, rahvusvahelised koostööprojektid, kursuse- ja magistritööde juhendamine, jms); Anu Ojavee igapäevase õppetöö korraldaja ja loengute läbiviijana (sh, moe- ja kostüümiajaloo, moetööstuse- ja univormide ajaloo teemalised loengud nii EKA-s kui ka väljaspool, jms), olles seeläbi pidevalt kultuuriloolise ajaloopärandi väärtustaja ja noorematele põlvkondadele edastaja rollis.
Sajandi jooksul moevaldkonnas tegutsenud erialaspetsialistide loomingut ja tööpanust esimese omataolise väljaandena ülevaatlikult ja terviklikult käsitlev kogumik valmis kahe aasta jooksul ning ilmus trükist 2019. aasta kevadel. Rikkalikult illustreeritud informatiivne väljaanne on mõeldud kasutamiseks ka erialaõpikuna.
Eik Hermann, Mihkel Tüür, Rene Valner
Eesti Arhitektide Liidu kuraatornäitus LIGINULL
Näituse ajendiks on 1. jaanuarist 2020 kehtima hakkavad hoonete liginullenergianõuded, mille eesmärgiks on vähendada oluliselt Eesti hoonete kasvuhoonegaasiheitmeid ja seeläbi anda omapoolne panus katastroofiliste kliimamuutuste ärahoidmisse.
Näitus tegeleb kliima soojenemise problemaatikaga ruumi vaatevinklist ning pakub ühe võimaliku vaate küsimusele, kas ja kuidas peaks arhitektuur reageerima ärevatele teadetele meie koduplaneedi ülekuumenemisest.
Olgugi et tegemist on arhitektuurinäitusega, ei ole selle huvikeskmes ruum kui vorm. Uued olud ei pruugi tulevaste hoonete vormi eriti mõjutada. Oluliselt enam muutuvad ilmselt hoiakud ja mõtteviisid, millega hooneid edaspidi kavandatakse. Sestap on näitus vormilise asemel ennekõike sisuline, fookusega ruumil kui sisul.
Kärt Ojavee, Annika Kaldoja, Marie Vinter
Rahvusvahelise näituse “Materjal tulevikus” Eesti ekspositsioon “MATERJAL I”
“Materjal I” toob kokku teadlaste, ettevõtete ja disainerite poolt arendatud uuenduslikud või taasleitud materjalid. Näitus avab, kuidas on keskkonnakriisis muutumas ressursi ja materjaliloome tähendus. Distsipliinide üleselt uurivad autorid, kuidas võiks tulevikus kasutada utiilmaterjale, mida saame õppida pärandtehnoloogiatest ja looduses leiduvast, kuidas rakendada biotehnoloogia võimalusi ning milliseid kõrgtehnoloogilisi materjale valmistatakse nano skaalal.
Näitusel esindatud projektide ja uurimustööde peamiseks ühisosaks oli keskkonda arvestav mõtteviis. Eksponeeriti keraamikat, vetikate baasil loodud kilet, mükoplasti, taasakasutatud plastmasse, turba-põlevkivituha komposiiti, bakteriaalset tselluloosi, taaskasutatud kohvipaksu jne.
Ingrid Ruudi
Näitus “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile” Eesti Arhitektuurimuuseumis 26.01.–19.05.2019.
Väga laialdast avalikku ja meedia tähelepanu äratanud uurimuslik näitus, mis tegeles ühiskondlikult olulise teemaga kohaliku arhitektuuriajaloo kontekstis, tehes seda leidlikult ja läbimõeldult (Flo Kasearu kunstiinstallatsioon; erikülalised Laura Linsi, Roland Reemaa; Katrin Koovi näitusekujundus). Samuti on näitus pälvinud palju rahvusvahelist tähelepanu. KVI soovib anda selge signaali, et väärtustame traditsioonilise teadustöö kõrval ka uurimuslikke näituseid, mis seni on teadushindamise bibliomeetrilises maailmas uurimusliku tegevusena küllaltki nähtamatuks jäänud. Antud näide oli seesuguse uurimusliku näituse haruldaselt põhjalik näide, mida soovime kõigiti tunnustada.
Ingrid Ruudi kirjutatud tutvustus näitusele:
Oma tuba ja oma raha – need on naise eneseteostuse kaks vältimatut eeldust, kirjutas Virginia Woolf juba ligi 90 aastat tagasi. Kuid sellegipoolest näib asjaolu, et ruum võib olla ka feministlik küsimus, Eesti arhitektuurikultuuris siiani täiesti teadvustamata. Ometi on tegemist metodoloogia ja lähenemisega, mis võimaldab tõstatada väga erinevaid küsimusi ja näha meie 20. sajandi arhitektuuriajalugu, tänapäeva praktikat ja ruumikasutuse viise sisseharjunust hoopis teistsuguses valguses. See ongi näituse peamine eesmärk – olla kriitiliseks ja poleemiliseks tööriistaks ning diskussiooni algatamise vahendiks, mitte valmis uurimistulemuste esitlemise ja lõplike hinnangute andmise kohaks. Pakkuda teeotsi võimalikele edasistele uurimustele ja arutada selle üle, millistelt positsioonidelt arhitektuuri üle reflekteerimine lähtuda võiks. Näitus viskab õhku üheksa küsimust, mis puudutavad nii arhitektuurihariduse eripärasid kui Eesti arhitektuurikaanoni kujunemise mehhanisme, nii naisarhitektide loominguga seotud stereotüüpe ja klišeelikke eelarvamusi kui autorlust ja rollijaotust, nii avalikku linnaruumi ja elamutesse sissekirjutatud rolliootusi kui ruumilist võrdõiguslikkust ja marginaalsete kasutajate vajadusi. Intervjuudes jagavad oma kogemusi ja seisukohti neil teemadel ka praktiseerivad arhitektid eri põlvkondadest.
Hilkka Hiiop, Andres Uueni, Taavi Tiidor, Maris Veeremäe, Reeli Kõiv, Anneli Randla
Projekt: RAHUTU HOMMIK. Dolores Hoffmanni freskopannoo „Hommik“ hävi(ta)mine ja päästmine endises Rahu kinos Koplis.
Projekti lühikokkuvõte: Eellugu 1963. aastal maalis värske ERKI vilistlane Dolores Hoffmann oma lõputöö kavandi põhjal Tallinna esimese laiekraankino Rahu II korruse fuajeesse hiigelmõõtmetes seinapannoo „Hommik“. Teadaolevalt on tegu Eesti varaseima nõukogude perioodist pärineva freskomaaliga, mis toonaste monumentaalteoste foonil paistab silma nii oma mastaapsuse, romantilise lähenemisviisi kui tollal erandliku ajaloolise tehnika kasutamise poolest.
„Rahu“ lammutamine ja „Hommiku“ päästmine: 2007. aastal amortiseerunud kinohoonele lammutusluba väljastades seinapannoole tähelepanu ei pööratud. 2017. aastal, kui lammutamine taas päevakorda kerkis, jõudsid kinnistu omanik ja muinsuskaitsjad kompromissile 74 m2 fresko kuni 10m2 ulatuses demonteerida ning eksponeerida valitud kaluristseeni samas asukohas, kuid juba uues keskkonnas – kaubanduskeskuses. EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna õppejõud ja tudengid võtsid südameasjaks päästa hävingust ka ülejäänud pannoo nii suures ulatuses, kui piiratud ajaja energiaressursse arvestades võimalik. Hoogtöö käigus eemaldati kino seinalt fragmentidena ligi 50% maalingust, kokku üle 30 detaili – figuuride portreed, käed-jalad, kaunimad loodusvaated jpm. Suur osa sellest on tänaseks jõudnud ringiga tagasi EKAsse või leidnud tee erakätesse. Et rõhutada fragmenteerumise-idee nihet, vormistati kõik eemaldatud tükid iseseisvat järelelu elavateks kunstiteosteks, millest enamik EKA galeriis toimunud häppeningi käigus ka kunstniku enda poolt signeeriti.
Näitus ja raamat: Kompleksse demonteerimisprojekti finaalina toimus EKA galeriis (06.08. – 07.09.2019) ja väligaleriis (06.08. – 18.12.2019) näitus „Rahutu „Hommik““, mis jutustas kino Rahu freskomaali hävi(ta)mise ja päästmise loo. Hävinud pannood näidati projektsioonina, mille sisse olid “istutatud” päästetud fragmendid. Väljapanek võimaldas veelkord vaadelda tingliku tervikuna teost, mida täna enam ei eksisteeri ning mõtiskleda kultuuripärandi säilitamise ja väärtustamise üle. Kes on kes? Näitust saatis rohkete illustratsioonidega samanimeline raamat, mis annab üksikasjaliku ülevaate Dolores Hoffmanni hiiglasliku fresko demonteerimisprotsessist kogu selle keerukuses. Käsitlemist leiab ka monumentaalmaal ise – selle loomise ajastuline kontekst, teostamine, pildianalüüs, vastuvõtt, järelelu jms, samuti konserveerimisfilosoofia ja freskode teisaldamise ajalugu. Raamatut ilmestavad elavad tsitaadid intervjuust töö autoriga. Kogu projekti saatis ka filmi-tiim (Erik Norkroos, Kullar Viimne); salvestatud materjalist on plaanis tulevikus kokku panna dokumentaalfilm.