Kuu esimese laupäeva, 1. veebruari, õhtul toimus Vent Space’i õdusas õhkkonnas Kerly Ritvali ja Annemai Mutso tantsuline performance “Häädemeeste trip vol 2”.
Tantsulavastuse sisu lähtus kahe sõbranna matkast Häädemeeste randa 2018. aasta suvel. Järjekorranumber pealkirjas ei tähenda sel puhul mitte teist etendust sarjas, vaid järgmist koos ette võetud matka. Sihtkoht on sama, mis eelmiselgi korral, kuid Häädemeeste rand asub selles pooletunnises seikluses hoopis hämaras galeriis. Seikluse mõtteline toimumisaeg on tulevik. Matkama minnakse aastasse 2028, mil kogu Eesti loodus on mattunud prügikihi alla. Vaprate matkajate harjumuspärast tegevust ei seganud see muidugi karvavõrdki.
Laval oli kõik nii, nagu matkal ikka – olid seljakotid, priimus ja nuudlid, mida priimusel keeta. Olid ka magamiskotid, kuhu õhtu saabudes peitu pugeda. Ja muidugi oli tähistaevas, mida magamiskotist silmitseda. Truud lavastust kaunist õhtust looduses rikkus ainult prügi, mis sambla, mustika puhmaste ja adruvallide asemel üle põranda laotus. Prügist ümbritsetuna valmistati nuudleid, selles rulliti ringi ja magamiskotis pikutades oli see ka padjaks. Prügi ja stock foto laadsed liiga-ilus-et-päris-olla loodusvaated, mida tantsijatele taustaks projitseeriti, lõid võrdlemisi lihtsale ja visandlikule koreograafiale toeks sürreaalse keskkonna. Stseeni, mis kogu oma kunstlikkuses on justkui võõras, aga ebamugaval kombel aina tuttavam.
Huvitav on, et Kerly ega Annemai pole tegelikult kumbki etenduskunstide taustaga – Kerly õpib kunstiteadust ja Annemai on hoopis tennisetreener. Ka ei tundu neil olevat suuremat huvi ennast etendajatena tõestada. See räägib aga millestki väga olulisest selle projekti taga – tegemise rõõmust. Seda enam on sellisele sündmusele südantsoojendav tunnistajaks olla. Hea on, et ikkagi tehakse, kuigi laval esinemine on halastamatu viis ennast näidata, ning et südamelähedastest teemadest rääkimiseks julgetakse kasutada vahendeid väljaspool oma tavalisi tegevusvälju.
Nende puhul on selleks teemaks keskkond. Kahjuks ei olnud keskkonna reostamise teema jaoks aga sõna otseses mõttes piisavalt massi. Pakendiprügi oli Vent Space’is küll üksjagu – nii palju, et selle alla saaks enam-vähem matta ühe etendaja – kuid mitte piisavalt, et sellest saaks midagi enamat kui lihtsalt dekoratsioon. Prügi oli umbes sama palju pildis, kui magamiskotid (mis, ärge saage valesti aru, ei tohiks kindlasti vähem tähelepanu saada, magamiskottide ussi-koreograafiat vaataks veelgi). See aga nihutas etteaste rõhuasetuse tuleviku pärast tuntud hirmult rohkem ühiselt läbitud seikluse nostalgiale. Düstoopiline tulevik on kindlasti hirmutavam kui argine kogus pakendeid siin-seal üle põranda. Tundub, et puudu olev kõhe element oleks tekkinud siis, kui prügikiht oleks ulatunud põlvini või vähemalt pahkluunigi nii, et mitte ühtegi sammu ei saaks teha ilma, et kohvitops või pappkarp jala all krabiseks. Kui püstitatud probleemiks on prügi üleküllus, ei tohiks ju olla muret selle leidmisega.
Mida Annemaile ja Kerlyle ei saa selle teema käsitlemise puhul ette heita, on silmakirjalikkus. Sõnumi ja teostuse vahel ei tekkinud eetilist lahknemist, nagu paljude analoogset teemat lahkavate teoste puhul juhtub. Performance tõesti on üks väheseid loomise viise, mille puhul on võimalik täielikult vältida jäätmete juurde tekitamist.
Aga eraldi tuleb välja tuua Kerly ja Annemai performance’i lihtsus, mis rääkidest küll aktuaalsetest probleemidest, on siiski suutnud mööda minna publikule moraali lugemisest.
Autor: Riin Maide