Daniel Kotsjuba, sotsiaalse disaini magistriõppekava juht
Esmakordselt on võimalik EKAs õppida üht tulevikuerialadest – sotsiaalset disaini. Esimene magistrikursus on varsti lõpetamas esimest aastat ning kandideerimine uuele kursusele on alanud, aita õppekava juhi ja pikaaegse avaliku sektoriga koostöökogemusega disainerina mõista veidi lähemalt sotsiaalse disaini olemust. Milliste probleemide lahendamisega see tegeleb ja kellele see eriala võiks sobida?
Sotsiaalse disain magistriõppes tegeleme kasutajakesksete lahenduste otsimisega ühiskondlikele väljakutsetele. See tähendab koostööd avaliku sektoriga, kodanikuühiskonnaga, kes on olulised panustajad ühise hüve loomisel. Mille poolest on ühiskondlik väljakutse erinev mõnest muust väljakutsest? Ennekõike pole tegemist ühe omaniku või teenusega, vaid seda iseloomustab osapoolte rohkus ning süsteemi kompleksus. Samuti ka ühiskondlikult tuleb mõelda mitte ainult ühele huvirühmale, vaid püüda haarata võimalikult laia spektrit seotud osapooli, kuna kedagi ei saa otseselt eelistada teistele.
Me tegeleme kasutajaga just seetõttu, kuna sageli jääb ta arendusprotsessis tahaplaanile, sest tegeletakse lahenduste organisatoorse poolega ehk kuidas midagi pakkuda, mitte kuidas seda kasutada. Lisaks sageli kogu info probleemi kohta on vahendatud kujul ehk puudub vahetu ning empaatiline arusaam probleemi tuumast. Keskne küsimus, millele püüame vastust leida, on – mis probleemi me üldse lahendame. Seetõttu disainiprotsessist ei kooru välja vaid üks teenus, vaid strateegiline tegevussuund probleemi lahendamiseks.
Me läheneme väljakutsetele disainiprotsessi kaudu, mille kõige lihtsam definitsioon on, et disain on loov probleemide lahendamise viis. See tähendab, et disainiprotsessis on seotud analüütiline pool loovaga. Ning loovus ei tähenda siin joonistamisoskust, vaid võimet mõelda erinevatele võimalustele, kuidas laual olevat probleemi lahendada ka väljaspool harjumuspäraseid mustreid. Just see teeb disainiprotsessi unikaalseks, sest paljud oskavad välja tuua süsteemi puudujäägid, kuid lahenduste juures jäädakse hätta. Me ei jää kõrvalseisjaks, vaid võtame aktiivse hoiaku ning teeme ettepanekuid ka lahendusteks.
Aga ühiskondlike väljakutsetega tegelemisel ei saa me ka isolatsioonis või ainiti autori positsioonilt tegutseda, vaid disaineri roll on sageli just töös inimestega ning nende koostöö ja loovuse esiletoomises. See on kompetentside komplekt, mille poole me sotsiaalses disainis püüdleme.
Kuidas võidab ühiskond laiemalt sotsiaalse disaini rakendamise kasvust? Milline on selle märgatav ja tajutav mõju ühiskonnale? Too mõni näide.
Üks mõne aasta tagune märgiline näide avaliku sektori innovatsioonitiimi tööst, millega me ikka ja jälle iseloomustasime protsessist saadavat kasu, oli kui Sotsiaalkindlustuseamet (SKA) tuli meie kureeritud innovatsiooniprogrammi sooviga automatiseerida puude määramist. Asutus teadis, et kasutajatel on puude taotlemisega mure ning soovis leida viise, kuidas seda leevendada. Meie programmis oli aga kõigil kohustus läbi viia kasutajauurimus, kust tuli aga tiimi jaoks välja, et probleem ei seisnud mitte puude taotlemises, vaid kõiges selles, mis sellele järgnes ehk inimesel tekkis puude määramisega vajadus taotlema hakata puudega seotud teenuseid erinevatest asutustest ning see oli tohutu koormus. Teiste hulgas näiteks ema jaoks, kelle igapäevane töö oli hoolt kanda oma muutumatu seisundiga sügava puudega lapse heaolu eest. Ehk nii nagu tiim ise ütles märgiliselt: “Inimene ei vaja puuet, ta vajab abi!”. Selle asemel, et automatiseerida puude määramist, hakkas tiim tegelema sellega, kuidas proaktiivselt pakkuda teenuseid inimesele, kes on puude taotlenud. See näitab seda, et tiim mõistis, mis probleemi tuleks just kasutaja seisukohast tegelikult lahendada.
Siit edasi mõeldes, peale puude taotlemist tekib sellel samal emal õigus teenuseid saada peale SKA veel Tervisekassalt, Töötukassalt ja kohalikult omavalitsuselt. Selleks, et talle saaks kõiki õigustatud teenuseid proaktiivselt pakkuda, nõuab see asutuste vahelist andmete liigutamist ja koostööd. Ka õigusruum vajab vastavaks viimist, et abi jõuaks õigeaegselt inimeseni, ja see on hetkel ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arendatavate sündmusteenuste nimekirjas.
Selline mõistmine kasutaja tegelikest muredest on võimalik saavutada ükskõik millise teemaga. Hetkel on ühiskondlikult eriti aktuaalne kogu kooliga ja koolis toimuv, vaimse tervise riskide ennetamine, eestikeelsele õppele üleminek, juba mainitud sündmuspõhised teenused, Ukraina sõjapõgenike heaolu ning palju-palju muud, mis võiks võita lahendustele orienteeritud koostööst, protsessist, kus keskmes pole erimeelsuste lahendamine, vaid ühiselt kasutaja mure adresseerimine.
Mis iseloomustab sotsiaalse disaini õppeprogrammi?
Sotsiaalse disaini õppeprogrammi iseloomustab see, et me ei nõua kandidaatidelt varasemat disainiharidust, vaid oodatud on huvilised erinevatelt elualadelt. Nii on tegemist transdistsiplinaarse õppega, kus tudengite grupp on väga mitmekesine, tänu millele ka õppetöö on rikkalik. Esimese lennu tudengite taust on semiootikas, lavakunstides, psühholoogias, sotsiaalpoliitikas, noorsootöös, kommunikatsioonis, sotsioloogias, aksessuaaridisainis ja kodanikuaktivismis. Õpe on orienteeritud pigem rakenduslikule suunale, hõlmates praktikapõhiseid stuudioid, teoreetilisi arutelusid, uurimistehnikaid ja praktikat.
Kandidaadilt ootame ennekõike empaatiavõimet, valmisolekut töötada grupis ning huvi tegeleda ühiskondlike teemadega – ja ka neid, kelle laual on juba ühiskondlikud teemad.
Tegemist on küll päevase õppega, kuid kogu õpe toimub vaid kolmapäevast reedeni, et vähegi võimaldada sellest töö kõrvalt osa võtta.
Mis on selle programmi eesmärk ja oodatav tulem laiemalt?
Ma arvan, et kui suudame vähendada seda mõttelist distantsi avaliku sektori (keskvalitsus, kohalikud omavalitsused) ja kodaniku (sh kodanikuühiskond, kogukonnad) vahel ning näidata kätte lähenemine ja tööriistad, kuidas luua ühist hüve, siis me pole vähe saavutanud.
Milliste küsimuste ja probleemidega tudengid tüüpiliselt kursuse vältel tegelevad?
Kogu meie õppekava on üles ehitatud loogikale, et semestrit läbib 12 EAP mahus disainistuudio ning seda toetavad väiksemamahulised ained. Iga semester läbime disainiprotsessi, kuid igal semestril on ka eri fookus disaineri rollile selles protsessis. Disainistuudiosse otsime partnereid, kellega koos hakkame reaalset probleemi lahendama.
Esimese semestri fookuses on disainiprotsess kui selline ja vaatame disaineri rolli kui muutuste juhti. Selle raames teeme koostööd mõne avaliku sektori asutusega. Näiteks esimesel semestril tegime koostööd Kultuuriministeeriumi ja Integratsiooni SA teemal “Kuidas toetada Ukraina sõjapõgenike lõimumist Eesti ühiskonda?”. Tudengid on selle töö eest tänaseks juba auhinnagi võitnud.
Teisel semestril vaatame disaineri rolli teise nurga alt – kui fassiliteerija või hõlbustaja. Selle semestri jooksul õpime, milline peaks olema töö inimestega ning kuidas saab disainer hõlbustada inimeste kokkutulemist. Sellel semestril teeme tööd kogukondadega, et tugevdada kohalike inimestevahelisi suhteid ja võimaldada leida kogukonna enda tugevused. Kogukonnad saavad sealjuures muuta kohalikku eluolu paremaks. Siin teeme koostööd Tallinna Ringmajanduse osakonna ja Strateegiakeskusega, et aidata mõtestada millist rolli võiksid loodavad Ringmajad omada kohalikus kogukonnas. Me ei tegele otseselt Ringmajadega, kuid koostöös kohalike inimestega tuleb välja, mis on kogukonna tegelikud vajadused ja võimalused, millesse Ringmajad saavad panustada.
Kuidas näeb välja probleemide lahendamise protsess?
Disainiprotsessis püüame esmalt mõista, mis probleemi me üldse lahendame. Selleks viime läbi kasutajauuringu, tehes intervjuusid, vaatlusi ja muid välitöö meetodeid, et mõista empaatiliselt probleemi olemust. Edasi analüüsime infot ning otsime kohti, kuhu meil on mõistlik sekkuda. Selle pinnalt hakkame ka otsima kõikvõimalikke lahendusi käsitletavale probleemile. Protsessis jõuame välja lahenduse prototüübini ehk lihtsustatud kujul visuaalse näiteni.
Kogukondadega koostöö käigus viime samuti läbi uuringu, mille käigus õpime tundma kogukonna unikaalsust, tugevusi ja ressursse. Uurimistöö ja arutelude kaudu reflekteerime avastusi ning kogukondade inimesed tõlgendavad andmetele tuginevat oma kogukonna profiili. Me oleme kogukonnale justkui peegliks ehk toome uurimistöös välja märkamisi, kuid ei anna suuniseid. Töö käigus oleme kogukonnale toeks neist endist välja kasvanud sündmuste või ühistegemiste läbiviimisel selleks, et toetada inimeste ja kogukonna enda agentsuse teket.
Kelleks on võimalik saada õppekava läbimisel ja kraadi omandamisel?
-
- kogukonnaarendaja
-
- sotsiaalne ühenduslüli erasektori ja avalike institutsioonide vahel, kes on võimeline koondama eri huvirühmi;
-
- teenusedisainer ja nõustaja omavalitsustes, kaasamisplatvormide looja;
-
- teenusedisainer ja nõustaja keskvalitsuse tasandil;
-
- koostöö fassiliteerija;
-
- eri ressursside mobiliseerija projektipõhiste sekkumiste tarvis;
-
- ettevõtja, start-upide looja;
-
- aktivist mittetulundussektoris;
-
- rakendusuuringute läbiviija disaini vallas (nt kasutajauuringud);
-
- rakendusantropoloog;
-
- akadeemiline karjäär (nt PhD).