Workshop Ghanas
Veebruarikuu jooksul viibivad EKA professor Piret Puppart ja üliõpilane Lisette Sivard Ghanas Kwame Nkrumah University of Science & Technology’s (KNUST) workshopil “Color & Light” – Piret õpetades ja Lisette õppides. Töötuba toimub CIRRUS võrgustiku koostöö raames Koldingi Disainikooliga. Piret Puppart viibib Ghanas ERASMUS+ programmi toel. Allolevalt väljavõtteid Lisette kogemusest Ghanas:
_____________________
I
37 kraadi ja pilvitu. Kirjutan varbad basseinivees, minu mõlemal küljel istuvad taani tudengid koovad usinalt villaseid veste. Oleme nüüdseks olnud Ghanas pea nädala ja täiesti ausalt, ma olen aeglase aja ja ootamisega juba täiesti okei. Siin on kasutusel spetsiaalne käibefraas GMT – Ghana Man Time.
Veebruaris elame Kumasis, kus asub ka kohalik ülikool KNUST – Kwame Nkrumah University of Science and Technology. KNUST on suuruselt võrdne meie suurlinnaga. Campus võtab enda alla 18 ruutkilomeetrit ning elab ja tegutseb umbes 60 000 inimest. Siin on kuus hiigelühikat, pangad, bassein, mitu turgu, lasteaed ja liiga vähe prügikaste.
Teate, ma sain vist rahvusvahelise õppeprojekti avamisel elu esimese kultuurishoki. Varem ei ole ma julgenud seda väljendit kasutada, sest see on tundunud liigpehmona. Nüüd on see aeg tulnud.
Avamine algas tasaselt – enesetutvutstati, visati leebet nalja ning viidi läbi kõik vajalikud viisakad protseduurid. Aga seejärel tõmmati plasttoolid seinte äärde ja vabastati tantsuplats. Kohalike südameasjaks oli alalhoidlikud võõramaalased päriselt tantsima õpetada. Oldi põlvili, pikali, õhus ja higised. Lisaks astus kohalik maalitudeng hüüdnimega Bullet üles omanimelise räpišedöövriga. Oldi uuesti põlvili, pikali, õhus ja higised.
Kui EKAs õppides öösel vaid paar tundi magad, siis tähendab see tõenäoliselt seda, et sa oled räigelt tööd teinud (või pidutsenud) ja et ükskõik, kuidas ei ürita, siis jäävad asjad ikka viimasele minutile. Siin on tavaline öösel ainult paar tundi magada – see on ilmselt üks põhjus, miks kohalike tudengite töökultuur on teistsugune. Palju voolavam, valjuhäälsem ja füüsilisem, üks kalli või tugev õlapatsutus kulub alati marjaks ära.
Järgmistel nädalatel tegeleme valguse, värvi ja nende sümbioosiga. Keegi täpselt veel ei tea, kuhu grupiprojektid meid viima hakkavad. Kahe nädala pärast on sündinud teosed, mis hõlmavad nii kultuuri, keskkonda, meid endid ning kõige olulisemat – värvi ja valgust iseeneses.
Päeval, kui Piret õpetas lauset “A öö, aa oo ää!”, sõin mina parema käega suppi. Siin on päris armas oma maailm.
II
Aeg Ghanas on lennanud omal aeglasel moel. Meile antud kolmest nädalast on märkamatult alles jäänud viimased viis päeva. Õhus on tunda intensiivsete viimaste töötundide ja natukese nukrameelsuse lämbet lõhna. Projekti põhiteema “valgus ja värv” on sujuvalt viinud rahvusvahelised rühmad algpunktist lähtuvalt sügavuti huvipakkuvaima tahu juurde. Variatsioon aineses ning meediumites on lai. Näiteks küsitakse, kuidas me värve kuuleme, millised värvid meid panevad tundma kergendununult, milliseid aga pingestavad ja kuidas iikumise abil kokku sulatada erinevaid nahatoone.
Projekt toob kokku disaini- ja kaunite kunstide tudengid, mistõttu ühinevad ja üritavad leida kompromissi kaks erinevat loomisviisi. Lisaks kollektiivsele vastutusele ning ootamatutele mõttelendudele, on taolise grupitöö üks suurimaid võlusid kindlasti grupitöö ise. Siin kohtuvad erinevad kultuuri- ja keeleruumid ning 75 isepäist noort indiviidi. Sageli ei ole kõige lihtsam omavahel mõtteid vahetada, panustatav energiahulk on erinev ning siis ongi okei kui mõnel õrnemal hingel pisarad silma tikuvad.
Tekkinud pinged grupitöös unustatakse aga kohe, kui koolipäev on läbi ja aeg on lõbutseda-ilutseda. Võõrustavad tudengid on imetabaselt külalislahked. Tundub, et nad annaks endast kõik ja rohkemgi veel, et meie tunneksime siin end kui kodus. Hoolitsetakse, et me oskaks kätega süüa, ei tunneks end sealjuures ebamugavalt ja et me teaks, kust saada parimat kohalikku kiirtoitu: fritüüritud plantaani ja ube. Käsi üle õla viiakse meid turule ja turvatakse rohkem nende endi hingerahuks uusi valgeid sõpru nii eest kui tagant. Tantsuplatsil näidatakse naermata meile ette vajalikud puusapöörded, mida pühapäeviti kirikus harjutada.
Tahan selle soojuse ning avatuse endaga koju kaasa võtta. Luban, et hoian sõpradelt rohkem ümbert kinni ja olen Ghana hea tahte saadik Eestis.
Oleme avastanud, et kui kohalike teadlik trump on tantsimine, siis ujumises keegi skandinaavlastele vastu ei saa. Kui sa kunagi varem pole enda sujuvate konnatõmmete üle uhkust tundunud, siis siin oled sa kui Michael Phelps. Meist on saanud personaalsed ujumistreenerid, kes hoiavad sõrmi ristis ja naeru tagasi, kui ghana sõber üritab sihikindlalt vee peal püsida. Õnneks on nad kiired õppijad ning suur välibassein on nende stuudioruumidest vaid poole kilomeetri kaugusel. On tavaline pärast loengut ujumispüksid näppu võtta ja sõpradega basseini aega veetma minna.
Ainult kahe nädalaga on võimalik ära harjuda hämmastavate asjadega. Alustades sellest, et ma enam ei naera kui ma näen täiskasvanud inimest, kes meeleheitlikult üritab koera ujuda ja ebaõnnestub, lõpetades sellega, et ülikooli siiditrükikoja trükilaual magavad kolm meest tunduvad nii mõnusad, et tahaks isegi kuumuse eest sinna seltsi minna. Sinna vahepeale mahub vaatepilt, kus häbiväärselt kehvadel teeoludel sõidab reisibuss, mille toolidel istuvad tsviliseeritult varahommikused skandinaavlased ning vahekäigus tantsivad-laulavad-hõiskavad kohalikud tudengid. Arvan, et mul ei tule enam kunagi hetke, kus mu paremal käel on kellegi poolteist tundi järjest tantsiv tagumik ja vasakul sügavat magav taani tüdruk.
Stsenaariumid jätkuvad: kontinendi ühel suurimal turul lokatsiooni “raudteerööbaste kõrval” otsingul näed sa naist, kes õmblusmasinaga äärekivi peal endal seljasoleva seeliku otsa korrastab. Lõpetuseks olukord, kui sul on installatsiooni ehitamiseks tarvis odavat puitu – hüppad suvalises kohas kohalikust minibussist välja ja liigud kirste ehitavatest ehitusmeestest pungil tänavid mööda edasi. Siksakitad, tõmbad kõhu sisse ja astud üle – ning siis saavad meistrimehed puusärkidega jätkata.
See on nii rikastav.
festina lente!
III
Tunnen, et võlgnen ülevaate kolmandast nädalast. Seekord tagasivaatele omaselt veidi igatsevat laadi. On isegi hea, et ei kirjutanud tookord otse sündmuskohalt, sest teate – kolmas nädal oli raske.
Tagantjärele reisipäevikut lugedes muigan mõistvalt iseenda ja tollase jonni üle. Esmaspäevast kolmapäevani algab iga sissekanne fraasiga “low point”. Neljapäevases kirjutises muutsin veidi stiili ning alustasin appikarjega: “ma ei suuda enam”. Lõpmatud virisemised selle üle, kuidas kohalikega ei miskit tehtud, kõigile peab ülesanded ise kätte andma, normaalne esteetika puudub ja kuidas nad siis ikkagi millestki aru ei saa. Seejärel meelelolu loov kirjeldus kollektiivsest palavikupuhangust, mis võis olla nii külmetus, malaaria või ka lihtsalt fakt, et õues ongi retsilt palav. Õnneks avastasime kiiresti tõhusa ravimi: mine kohalikku haiglasse, satu rahvamassist ja ebamäärasest sisistamisest (meie “ou” võrdub nende “ss”) segadusse ja seejärel mõtle uuesti. Kirsiks tordil on virisemine liigse riisi üle – ma ei taha enam seda, aitab, aitäh!
Aja möödudes mõistsin, et asjad, millega arvasin end harjunud olevat, ei ole mulle siiski omased. Kogu esimese nädala okeindus seoses ootamise ja kulgemisega oli vaid algne põnevus. Kord juba 30ndat minutit taksot oodates arvutasime kokku, mitu tundi me ainult sellele kulutanud oleme. Ja siis me otsustasime, et me edasi enam ei arvuta, sest üks hetk saab kogu varasem tagavarakannatus ka otsa. Ärge saage valesti aru, mul oli ka neil hetkedel imetore. Eelnevad lõigud on kirjelduseks kõikidele töökatele eestlastele, kes usuvad, et kolme nädalaga oleks kindlasti võimalik teostada vähemalt neli projekti.
Juba enne workshopi lõppu olid pea kõik tudengid mõistnud, et tulemus on käes. Lõpuks ei ole asi elluviidud projektis, vaid loodud inimsuhetes. See kõlab veidi juustuselt, aga on tõsi. Antud mõistmine + erinev töökultuur + kolm nädalat päevaplaanilist rutiini nõudis eelnevale kombinatsioonile lisaks ennastsalgavat südikust, et alustatud teosed reaalselt valmis teha ning viimistleda. Mõningatel juhtudel jäi südikusest sellest kõvasti puudu. Siinkohal ei saa otsa ei vaadata ühegi riigi tudengitele, vaid valitsevatele süsteemidele.
Isiklikul tasandil sain lühiajaliselt kogeda teise kultuuriruumi järk-järgulist selginemist ning sulandumiskatseid. Kohalike sõpradega on viimane üsna lihtne, aga midagi jäi siiski takistuseks. Ma teadsin, kuidas kohalike kombel kilekotist vett juua või kuidas kõige efektiivsemalt magavaid müüjatädisid vajadusel äratada. Tantsin hirmuta laupäeval matustel ja pühapäeval pulmas ning rääkisin aksendita rohkem kui tarbesõnavara nõuab. Mind ajas naerma, kui sissepääsu tõendava templi said vaid meie tumedanahalised sõbrad, sest meie peale polnud mõtet värvi raisata.
Teine nahatoon on aja, tahtmise ja südamesoojusega ületatav raskus. Nüüd mul on on julgus ja vaat et isiklik missioon üks päev pikemaajaliselt tagasi minna ja sulanduda nii, et keegi enam ei mäletagi. Ja siis võtta nende üüratute Euroopast saadetud riidehunnikutega midagi tõsist ette. Nad upuvad meie prügi sisse – teeme midagi, palun.
