Tallinna Tehnikaülikooli, Tartu Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia uurimisrühmad alustasid suuremahulise uurimisprojektiga Puuster, et ümber kujundada senist puidu ehituspraktikat Eestis. Viie aasta jooksul otsivad teadlased koostöös ettevõtetega lahendusi väheväärtusliku ja väärindamata puidu kasutamisele ehitussektoris.
Uuring seab luubi alla nii üraskikahjustusega puidu kui ka tööstusjäägid, puidu korduskasutuse, lehtpuidu kasutuselevõtu konstruktsioonides, uued viimistlusmaterjalid nende kaitsmiseks ja digilahendused kestlikuks projekteerimiseks, tootmiseks ja ehituseks. Selle jaoks on esmakordselt on oma spetsiifilise kompetentsi ühendanud füüsikud, materjaliteadlased, insenerid ja arhitektid.
Projekti teadusjuhi TalTechi professori Alar Justi sõnul tuleb aina enam rääkida ehitatud keskkonna süsinikjalajälje vähendamisest, mitte niivõrd betooni väljavahetamisest puidu vastu. “Puit on küll jätkusuutlik, ent siiski piiratud loodusvara. Projekti eesmärk on kiirendada puitkonstruktsioonide arengut seni kasutamata ressursside arvelt. Sellega tõstetakse puidu kui usaldusväärse ehitusmaterjali konkurentsivõimet ning säästlikku kasutust,” sõnas Just.
EKA Puitarhitektuuri Kompetentsikeskuse juht Anna Tommingas tõi välja, et uurimistöö teenib ringmajanduse põhimõtteid, mis tõhustavad Eesti ettevõtluskeskkonda, suurendavad lisandväärtusega toodete eksporti ning toetavad rohelepet. “Ehitussektor on vastutav 40% süsinikuheite eest. Koostöös juhtivate puiduettevõtetega on meie ülesandeks luua teadusel põhinev baas uuenduslikule ja jätkusuutlikule puiduinseneeriale ja arhitektuurile. Sektorile vajalikust innovatsioonist võidavad kõik – oskusest, kuidas tuua ehitusse väheväärtuslikku või taaskasutatud materjali, võib saada Eesti ekspordi edulugu,” sõnas Tommingas.
Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan ja teadur Sille Pihlak tõi oma esitluses välja puidu väärindamise maagilise 10% potentsiaali. “Esmaste andmete kogumisest saame järeldada, et praeguse raiemahu juures jääb ligi 10% materjalist kändude ja okste näol metsa. See 10% raiejäätmeid omab suurt potentsiaali saada väärindatud. Sama on liimpuidu tööstusega, kus kuni 10% kogu ristkihtliimpuidu toodangust jääb jäägina tööstusesse. Julgen väita, et meil on juba esmavaatlusel suur potentsiaal vähendada raie mahte, suurendada materjali väärtust ja vaadelda milliseid ruume saama luua jääke rakendades.”
Puusteri ettevõtluskoostööpäev 5.09.2024
1,35 miljonit maksva uurimisprojektiga ühinenud ettevõtete sõnul on seni puidu efektiivsema kasutamise suureks takistuseks puidu standardid, mis sunnivad kasutama ideaalset toorainet. Puusteri ettevõtluskoostöö päeval tõdes saematerjali tootva Toftan ASi juht Martin Arula, et okaspuupalgi defitsiidi tõttu on nemad juba alternatiive otsimas. Ettevõtte enda katsetused üraskist kahjustunud puiduga näitavad, et sellel on potentsiaali kasutamiseks inseneripuidus.
Eesti Maaülikooli peaspetsialisti Allar Padari sõnul on igal aastal üle 2 miljoni tm paberipuitu ja üle 1 miljoni tm tselluloosi tootmiseks sobilikku hakkpuitu, mis kas eksporditakse, väärindatakse puidugraanuliks või energiaks. Samuti on potentsiaalne energia tooraine lageraiete okaspuu kändude näol ca 0,5 miljonit tm aastas ja metsa jäävate raidmete näol üle 0,5 miljoni tm aastas.
Liim- ja ristkihtpuidu tootja Peetri Puit OÜ juhi Peeter Peedomaa sõnul võiks projekti tulemusel juba viie aasta pärast ehitada Eestis hooneid CLTst, mille keskmised kihid on näiteks üraskikahjustusega puidust. “Siiski on suureks takistuseks standardid ja regulatsioonid, mis täna piiravad sellise innovatsiooni rakendumist,” lisas Peedomaa ja avaldas lootust, et innovatsioon toob kaasa uued ehitusstandardid kogu ehitussektorile.
Uurimisrühmadesse kuuluvad TalTechi ehituskonstruktsioonide uurimisrühm, TalTechi puidutehnoloogia labor, Eesti Kunstiakadeemia Puitarhitektuuri Kompetentsikeskus PAKK ja Tartu Ülikooli Füüsika Instituut. Tööstuspartneriteks on Peetri Puit OÜ, Thermory AS, Eesti Metsa.- ja Puidutööstuse Liit, Combimill Sakala OÜ ja Estonian Plywood AS. Uurimistööd on kaasrahastatud Euroopa Liidu ja Eesti Teadusagentuuri poolt projekti TEM-TA80 kaudu. Projekt kestab viis aastat.