Novembrikuisesse EKA senatisse läheb disainiteaduskonna nelja uue magistriõppekava avamise otsus. Uute õppekavade arendusrotsessi on eest vedanud noored õppejõud ning dekaan Ruth-Helene Melioranski.
Õppekavad, mida soovitakse avada on (joonisel punasega uued õppekavad):
- Sotsiaalne disain (eestikeelne õppekava, eestvedaja külalisprofessor Francisco Martinez);
- Ringdisain (eestikeelne õppekava, eestvedaja dotsent Stella Runnel ja Mihkel-Emil Mikk (kuni suveni 2022));
- Taidestuudium / Craft Studies (eesti ja ingliskeelne õppekava, eestvedaja külalisdotsent Juss Heinsalu).
Algatuseks palun sissejuhatust dekaan Ruth-Helene Melioranskilt. Miks pead oluliseks neid õppekavu? Mida olete teinud? Mida on see arendusprotsess teaduskonnale tähendanud?
Disaini magistritaseme hariduse sisu üle on arutletud aastaid ja vajadus õppekavu ajakohastada on olnud ammu. Mitmed tegurid mõjutavad praegu disaini olemust, näiteks võib disaini näha kliimakriisi ühe põhjustajana, kuid disaini saab käsitleda ka kui kriisiga kohanemise võimalust, samuti on tehnoloogia areng ise tihti disainist juhitud, kuid uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on muutnud ka seda, kuidas me disainime. Nende muutujatega on seni EKA disainihariduses püütud arvestada, kuid olemasolevasse pilti nii palju uusi küsimusi enam ei mahtunud. Seetõttu alustasime aasta tagasi kogu EKA disaini magistriõppe võimaluste analüüsiga n-ö puhtalt lehelt: millisest õppekavadest võiks koosneda meie magistriõppekavade portfell, et vastata nii ühiskondlikele ootustele, disaini sisemistele muutustele ning olla samas disainihariduse eestvedaja Eestis.
Meil oli laual väga palju erinevaid õppekavade võimalusi, kuid paraku on meie võimekused kõike ellu viia piiratud. Seetõttu tegime neist võimalustest valikuid printsiibil, et igal õppekaval oleks oma fookus, ta erineks teistest oma eesmärkidelt ja sisult ning ei tekiks tudengikandidaatide või koostööprojektide osas sisemist konkurentsi ehk õppekavade kannibalismi. Otsuse osaks oli ka varasemate, hästi toimivate graafilise ja interaktsioonidisaini õppekavade ning ühisõppekavade säilitamine. Neid erinevaid asjaolusid kaaludes jõudsime kolme uue õppekava arendusettepanekuni, millest üks keskendub materiaalse kultuuri arendamise küsimustele läbi planeedi jätkusuutlikkuse prisma (Ringdisain), teise fookuses on ühiskondlikud probleemid ja nende käsitlemisvõimalused disaini vahenditega (Sotsiaalne disain) ning kolmandaks seniste tarbe- või rakenduskunstide uue identiteedi ja nendepõhise loovuurimuse arendamine (Taidestuudium). Need kolm on kõik õppekavad, mida Eestis ega ka lähiregioonis ei õpetata. Kindlasti on siinkohal oluline ka rõhutada, et varasemad erialad ei kao ajaloo prügikasti, vaid neile on uutes õppekavades antud uus perspektiiv oma eriala mõtestada. Nt toote- ja moedisaini BA lõpetajal on uues õppekavade portfellis valida ringdisaini õppekava, sest nende erialade lineaarse majandusmudeli põhine viljelemine on hukatuslik kogu ühiskonnale, või taidestuudium, et arendada oma isikupärast autoripositsiooni ja loovuurimuse praktikaid.
Samas oli meile oluline, et õppekavad hakkaksid üksteist täiendama, õppivad tudengid saaksid oma õpiteed käies valida kursuseid paralleelõppekavalt ning oma isikliku profiili kokku panna. Tänapäevane erialane professionaal vajab laiemat pilti enese positsioneerimiseks valdkonnas ja selle arenguvõimalustes. Selle saavutamiseks arendasime ühtse õppekava ülesehituse ehk struktuuri, kuhu õppekavade sisu mahutada. Väga lihtne oleks olnud arendada üht õppekava täiesti piirangutevabalt – teha selline kava nagu parim tunduks. Kuid juba ainuüksi kolme sisult nii erineva kava ühtsesse formaati paigutamine oli paras väljakutse. Samuti olid meil mitmed probleemid teada ka varasematest õppekavadest, mida püüdsime arvesse võtta. Näiteks sai arendatud eraldi praktika moodul, kus on erinevad praktika tegemise võimalused: akadeemiline praktika mõne uurimisrühma juures, õpetamispraktika ülikoolis mõne õppejõuga koostööd tehes või ka klassikaline praktika oma stuudios või välise partneri juures (ettevõttes).
Kokkuvõtlikult võib kogu arendusprotsessi kohta öelda, et on olnud päris kiire ja käänuline sõit, mis õppekavade kinnitamise hetkeks on jõudnud küll ühte vahejaama, kuid sisuliselt on see alles start kõige elluviimiseks. Päris töö algab alles nüüd. Kõigi uute õppekavade eestvedajate ind ning motivatsioon arendusse panustada on olnud erakordselt silmapaistev. Tänu nende ideede lennukusele, oma valdkondadest arutelupartnerite kaasamisoskusele ja süvitsi minemise suutlikkusele on meil tänaseks nii sisukad ja põnevad õppekavad formeerumises.
Ja muidugi ma juba väga ootan järgmist sügist, et tervitada särasilmseid ja õpihimulisi tulevasi noori kolleege, kes põnevate disainiküsimuste arutlustega saavad ise oma maailma paremaks muuta ja ka valdkonda edasi arendada.
Mida võiksime uute õppekavade sisust ja sihist teada?
Francisco: Sotsiaalse disaini õppekavast rääkides, siis disainerid puutuvad üha enam kokku sotsiaalsete-poliitiliste probleemidega, mistõttu on vaja mõtestada disaineri rolli ja võimalusi sotsiaalse toimijana. Magistriprogramm koondab sotsiaalse disaini alast kompetentsi ning arendab üht kiiresti arenevat valdkonda. Samuti positsioneerub EKA selles valdkonnas regioonis eestvedajaks.
Me toetame sotsiaalteaduste ja disaini pädevusi rakendava professionaali kujunemist, kes kannab disaini mõtteviisi ja on suuteline läbi viima uurimusi. Tahame, et lõpetajad looks avalikes küsimustes erinevaid sekkumisviise, looks jätkusuutlikku poliitilist ja sotsiaalset innovatsiooni. Kuna õpe on eesti keeles, siis tahame tegeleda kohalike, Eesti kogukondade ja poliitiliste väljakutsetega, pakkuda sotsiaalset/suhtepõhist lähenemist, mis vajab aega, et usaldus saaks kujuneda.
Sotsiaalse disaini põhifookuses on suhted, nii et meile õppima tulijad peaks tahtma töötada koos teistega ning kogukondadega. Sisseastuja puhul ei ole rõhk sellel, kas tal on eelnev disainiharidus, vaid tema empaatilisel tundlikkusel, suhtlemisoskustel ning valmisolekul eksperimenteerida ja tegeleda poliitiliste probleemidega. Õppekavale on oodatud õppima ka antropoloogia, sotsioloogia ja semiootika eriala lõpetanud. Tegeleme alles kujunevate, uute probleemidega, mistõttu kõik, kes liituvad – olgu nad kasvõi ajaloolased või antropoloogid, ei saa jääda kõrvaltvaatajaks sotsiaalsetele protsessidele, vaid peavad olema valmis sekkuma, eksperimenteerima, end protsessiga siduma.
Foto EKA sotsiaalse disaini päevadest septembris 2022.
Stella: Ringdisaini õppekava keskendub ringsete süsteemide, toodete ja teenuste disainimisele ning nendega kaasnevate muutuste juhtimisele. Otsustasime nimes ringsust rõhutada, et kestliku arengu teemade taustal ühiskonnas olla kommunikatsioonis võimalikult jõuline. Loodan, et mõne aasta pärast pole vaja seda enam eraldi välja tuua, kuna hea disain ongi olemuselt ju ringne ning hea disainer see, kes võtab vastutuse ning mõtleb läbi kogu toote elutsükli ja selle mõju. Kuna hetkel on aga nii palju näiteid elust enesest, kus teooria ja reaalsus ei kattu, siis tundus meile vajalik seda ka õppekava nimes rõhutada.
Oluline on mainida, et Ringdisaini õppekava keskendub objektilise disaini, ettevõtluse ja ringdisaini printsiipide ühisosale. Nii leiab enda koha siin disainer, kellel on taust toote-, moe-, tekstiili-, aksessuaaridisainis või keraamikas, klaasis, ehtes/sepises ning kes varasemalt sai magistrikraadi omandada nüüd sulguvas õppekavas “Disain ja rakenduskunst/Design and Crafts” või “Tootedisainis”. Samas võib tulevasel tudengil olla hoopis muu kui disainitaust, kuna ootame ühinema ka inimesi näiteks ettevõtlusmaastikult, kes soovivad end ringdisaini tööriistadega kurssi viia, et siis hiljem oma ametil olla näiteks paremad protsesside ning muutuste juhid.
Ringdisaini õppekava on erialases õppes jaotatud kolme suurde plokki. Esimesel semestril keskendutakse jätkusuutlikkuse teemadele üldisemalt – ringmajanduse ja kestliku arengu arhitektuursele taustssüsteemile, mõtteviisi muutmisele ja sellest lähtuvalt muutuste juhtimisele. Teisel semestril on võimalik minna süvitsi oma praktikasse ja tegeleda rohkem materjalipõhise tootega ning ringdisainiga mikrotasandil. Kolmas semester on mõeldud ettevõtluskoostööks ja kogemuse omandamiseks tööstuses, kus esimese aasta teooria ja praktika tuleb asetada konkreetsesse konteksti. Üks suurimaid eesmärke on meil see, et õppekava läbinud tudeng oskaks näidata, kuidas ringdisaini rakendamine ja sellesse investeerimine omab positiivset mõju keskkondlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste aspektide kõrval ka ettevõtluses ja majandusruumis.
Juss: Taidestuudium ja Craft Studies on paarisõppekava ehk õppekava avatakse nii eesti kui inglise keeles. Õppekavad on kasvanud välja olemasolevast Disain ja rakenduskunst ning Design and Crafts magistriõppekavadest, täpsustunud on fookus. Õppe eesmärgiks on toetada tudengeid autonoomse materjalipraktika positsioneerimisel, kontseptualiseerimisel ja väljatöötamisel. Alustalaks on koostöö erialaosakondade ja EKA laboritega. Kaudselt jätkub rakenduskunsti erialaste suundade süvendamine.
Materiaalne kultuur areneb ja meie suhe objektide-materjalidega on muutunud, mistõttu on tarvis kultuurilisi-majanduslikke-ökoloogilisi mõtteviise muuta ja ümberkujundada. Uuel õppekaval on kesksel kohal loovuurimustöö ning materjalide ja tööprotsesside uuenduslikkus, innovatsioon. Toimub käelise tegevuse rolli ümbermõtestamine, suhestudes tänapäevaste kultuuriteooriate ja uurimustega ning panustades nende edasiarendusse. Vähetähtis pole ka kohaliku ja globaalse kultuuripärandi kõrvutamine ning praktilise loometöö mõiste avardamine. Läbi loovuuurimuslikkuse areneb ka üliõpilase kriitiline loomemeel ja väljendusoskus, lisaks autoriloomele osaletakse laiemas dialoogis.
Õppekavaga seoses otsisime väga kaua ka nime. Oleme tahtnud vabastada uut õppekava senistest terminitest, mis on konkreetsete ajastute ja konnotatsioonidega tugevalt seotud. Taies on kõigile tuttav sõna, aga taid võib esialgu eesti keeles veidi võõristavalt kõlada. Seejuures on tegemist kohaliku arhailise sõnaga, mis viitab kogemuslikkusele, meisterlikkusele. Vana mõiste uue tähendusega täitmine on üks võimalustest arendada valdkonda edasi. Mõiste craft tähistab rahvusvahelisel väljal suuremat suunda, mille arengute osas oleme veidi maha jäänud. Mõneti just seetõttu, et meie senised käibesõnad ei võimalda laiemat tähendust kaastata. Richard Sennetti raamatu “Taidur” ilmumine eesti keeles on ka craftiga seotud sõnavara taaselustamist tagant tõuganud. Meie eesmärk on juhtida taidestuudiumi nimega tähelepanu materjalikesksele loovuurimuslikule, stuudiokesksele lähenemisele ja valdkonna ümbermõtestamisele.
Aga nimi nimeks, muutused sisus ja vormis on tähtsamad. Näiteks, kui üliõpilase perspektiivist on õpe seni koosnenud väikesemahulistest õppeainetest ja killustanud sihile jõudmist, siis uues õppekavas oleme õppeaineid koondanud – üliõpilane läbib laias laastus põhiõppes 10 integreeritud õppeainet. Ainete mahud kasvavad, kuid on tudengi vajaduste ja eesmärkide suhtes paindlikumad. Ka saab magistritöö olema 15 EAP mahus iseseisev loominguline projekt, mis ei tähenda, et muud kaasosad kaoks, vaid jaotuvad eri väljundite ja kursuste vahel. Kaasnevad õpetamise assisteerimise, uurimustöö või laboripraktika võimalused. Võib öelda, et uued õppekavad sisaldavad endas mitmeid põhimõttelisi muutuseid.
Miks näete nende õppekavade järgi praegu vajadust?
Juss: Kunstihariduse tuleviku teemadel diskuteeritakse palju, kuid muutused on rasked kohale jõudma. Teaduskonnas toimuv reform avas ukse, mille kaudu oleme saanud muuta reaalselt õppe struktuuri ja kaasajastada üldist lähenemist. Olemasolev õppekava Disain ja rakenduskunst on olude sunnil pidanud teenindama väga laia huviga tudengeid. Seejuures ei ole ta loodud tudengite tuleviku silmas pidades, vaid aja jooksul kohandatud lähtuvalt kooli suundumustest. Tänaseks on olemas aga selge vajadus ja võimalus tegeleda kontsentreeritult ühe konkreetse suunaga.
Meie erialaosakondades ja EKA laborites on väga suur võimekus panustada innovatsiooni laiemalt ja teha koostööd materjaliteadlaste ja disaineritega. Nüüd on viimane aeg luua keskpunkt-koht, kus seda potentsiaali hakata avama ja rakendama. Ma usun, et Taidestuudium hakkab täitma vahendaja rolli individuaalpraktikate ja laiema maailma võimaluste-vajaduste vahel. EKA kontekstis on võimalik kõige lihtsamast materjalivormist jõuda “kosmoseraketini,” kui vähegi soovi. See on meie EKA kooli kui terviku tugevus. Lihtsalt vanad struktuurid ei võimaldanud kaasaegseid lähenemisi kasutusele võtta, mistõttu põhjalikku õppekava reformi oli hädasti vaja.
Franciso: Ma tunnen, et kõik uued magistriõppekavad suhestuvad valdkonnas toimuvatele muutustega ehk teisisõnu võtab EKA valdkonnas eestvedaja rolli. Õppekavadel käsitletakse disaini kui inimese ja teadmuse suhet (understanding of design as an ecology of knowledge), mis põhineb teadmisel materjalide, resursside, suhete – kogu maailma piiratusest. Igal õppekaval on oma rõhuasetus, oskused, materjalid, kuid me jagame samu väärtushinnanguid. Õppekavade eestvedajad on jätnud õppekavale oma jälje, sest meil igaühel on oma iseloom ja taust.
Rääkides sotsiaalsest disainist, siis üha enam märkame ja teadvustame kompleksseid probleeme nagu vaimne tervis, prügimajandus, ressursside taaskasutus, jätkusuutlik energiatootmine ja tarbimine ning migratsioon, vaja on reageerida pagulaskriisile või muudele kriisidele. Uued probleemid vajavad uusi lahendusi. Siiani laename välismaalt mudeleid, et tegeleda kohalike probleemidega ning kasutame ingliskeelset terminoloogiat. Tulemuseks on, et puudub raamistik ning oskuskeel. Usun, et nõustume, kui vähe räägitakse institutsioonide, organisatsioonide ja erinevate osapoolte sotsiaalsest vastutusest. Seda on vaja. Õppekava aitab kaasa EKA rollile Eesti ühiskonna tuleviku kujundamisel ja harides muutuse agente, kes mõistavad disainiprotsessi ning veavad eest avalikke diskussioone ja sotsiaalset innovatsiooni.
Stella: Ringmajanduse õppekava puhul ei pea põhjust kaugelt otsima – riiklikud dokumendid nagu “Ringmajanduse valge raamat” ja “Eesti 2035” strateegia ning samuti OSKA raportid viitavad, et meil on Eestis vajaka ekspertidest, kes meil aitaks ühiskonnana lineaarselt majandusmudelilt ringsele liikuda. Sidusrühmadega vesteldes on välja tulnud, et teadlikkus kestlikust arengust on viimastel aastatel väga palju paranenud, kuid vähe on neid praktikuid, kes muutused ka ellu viiks ning just sellele me õppekavas tähelepanu ka pöörame. Eesmärgiks on arendada aga lisaks praktikutele ka ringdisaini mediaatoreid, kes osaleksid avalikus diskussioonis ja seisaksid kogukonna huvide eest. Nii nagu Ruth ja Juss mainisid, siis on kõikides õppekavades varasemast rohkem rõhku pandud ka koostööle laboritega. Pean isiklikult väga oluliseks, et õppekavade ja teadusarenduse üksuste vahel oleks tihe ning orgaaniline koostöö nii, et võidaksid mõlemad osapooled ning ka eriala üleüldiselt. Seni on olnud liikumine liiga paralleelne, kuid neid ristumisteid katsume nüüd rohkem ehitada, sest ega ilma investeerimata me uusi teadureid ja uurijaid ei saa. Teine oluline aspekt on õpetamispraktika sissetoomine, et meil oleks tulevikus ka kohalikke eksperte ja õppejõude, kes neid samu teemasid suudaksid oskuslikult ja süsteemselt edasi anda. Seni on õpetamist võetud kui iseenesestmõistetavat oskust, mis tuleb eksperdil kuidagi ise tagataskust välja võluda, kuid selleks, et tudengi jaoks oleksid õpiväljundid saavutatud ning õppetöö läbi viidud kaasaegse metoodikaga, tuleb ka sellele pakkuda mentrolust. Seega loodame õppekavas hea seista selle eest, et ringdisaini kogukond areneks eri suundades ja akadeemiline jätkusuutlikkus oleks tagatud ka tulevastele põlvedele.
Mida õppisite õppekava loomise käigus?
Francisco: Mul on väga hea meel, et me oleme samaaegselt loonud kolme õppekava. Need, kes pole varem õppekava teinud, vast ei oskagi ette kujutada, kui palju see aega võtab. See näib lihtne, aga pole seda sugugi. Tahtsin luua õppekava, kus tahaksin ka ise õppida. Teel selleni tuli kokku puutuda erinevate teguritega, millega tuli arvestada, nagu ruumid, standardid, ootused ja neile vastata. Vahel tuli järele anda ja leppida kompromissiga. Osapooli, kellega arvestada on palju. Mina pidin ka õppima aru saama, kuidas EKA toimib ning leppima sellega, et keele tõttu jäin paljudest eestikeelsetest vestlustest välja.
Ka pidin leidma, kuidas töötada piirangutes – jõuda õppekavani töötades alates kevadest EKAs osalise koormusega, majandada peret ning jääda ellu rahvusvahelises kontekstis teadlasena – taotleda grante, kirjutada artikleid, teha uurimusi ja kunstiprojekte, esineda konverentsidel-näitustel, õpetada nelja kursust ja samal ajal luua õppekava. See oli raske ja pikas perspektiivis pole see jätkusuutlik. Töökoormus on olnud üle mõistuse ning ei ole tasakaalus tasuga. Uuesti ma seda läbi ei teeks. Ma ei kujuta ette, et oleksin tulnud toime ilma Ruthi toe ja kannatlikkuseta. Aga – olen loodud õppekavaga rahul ning asuksin isegi sellele õppekavale õppima, kui oleksin 15 aastat noorem.
Foto õppekäigust KABKi Belgias juunis 2022.
Juss: Protsess on olnud põnev ja intensiivne ja kaasahaarav – oleme EKA võimaluste mõistmiseks analüüsinud õppekavu üle kogu maailma, külastanud erinevaid koole, viinud läbi arutul hulgal koosolekuid ja arutelusid. Mitte kõik pole läinud hõlpsalt. Takistused on olnud detailides. Et tõesti midagi uut teha, mitte kopeerida, on üllatavalt raske ja võrreldav loomeprotsessiga. Oleks tahtnud õppekavasse sisse viia veelgi suuremaid ja julgemaid uuendusi. Ka neid, mis oleks mittetraditsioonilised, kuid valdkonda edasiviivad.
Teaduskonna magistriõppekavu on tahetud juba kaua aega ümber kujundada. Erinevate juhuste ja planeerimiste kokkulangemisel, on täna selleks võimalus ja osapoolte valmisolek olemas. Tõsi ta on, et ilma Ruthita oleks see kõik võimatu olnud.
Isiklikuks oluliseimaks äratundmiseks on meeskonna koostöö ja ühise panuse väärtus. See on olnud metsik vabatahtlik töö ja arvatavalt ka üks põhjus, miks uusi õppekavu tihti ei looda, pigem muudetakse-täiendatakse olemasolevaid. Võiks arvata, et selline võimalus, kus korraga luuakse mitmeid õppekavasid, avaneb üks kord 50 aasta jooksul, kui mitte harvem. Aga sarnaselt Franciscoga, ei ole ma kindel, kas oleksin valmis seda protsessi kordama. Siinpuhul, tegelik töö seisab veel ees, õppekavad tuleb ellu viia.
Stella: Minu jaoks oli see esmakordne kogemus – olin varem olnud vaid olemasolevate õppekavade paranduste juures, kuid nullist polnud ühtegi õppekava arendanud, seega minu jaoks oli protsess ja reeglistik suuresti uus. Õppisin palju, kasvõi seda, kuidas plaanid vaja ametlikult vormistada. On olnud metsikult põnev aeg ja töö, kuid nagu eelkõnelejad juba mainisid, siis ka pingutus – detaile, millega arvestada, on olnud meeletult. Mina nii radikaalne pole kui teised ja arendaksin õppekavasid ka edaspidi, sest millegi uue loomine on minu jaoks üks lemmikumaid väljakutseid, kuid oleksin selles protsessis palju targem, efektiivsem ja kogenum. Kuid ma tegelikult ei räägikski sellest õppekavast kui valmis protsessist. Ma olen väga nõus Ruthi kommentaariga, et suurem töö alles algab, sest iga väike detail on vaja läbi mõelda. Tuleb luua eri õppekavade vahel nähtavaid seoseid, ehitada üles teemade loogiline järjestus ja detailsusaste ning õppimiseks vajalik kordamismoment, samuti on veel ees väga palju kohtumisi eri ekspertidega jne. Praegu esitame ära ametlikud dokumendid, mis peavad sobima teatud reeglistikku ning olema katuseks detailsele sisule, kuid lõppeks tagab kvaliteedi konkreetsete õppejõudude ja metoodikate valik, eri erialade sünergia, teemade prioritiseerimine ning suur töö sisseastunud tudengitega nii individuaalselt kui tiimis, samuti sidusus ühiskonna ja majandusruumiga. Leian, et grupivaimu loomine ja ehitamine saab olema üks võtmetegureid, et sisseastunud tudengid saaksid endale kogukonna, kellega diskuteerida. Tänapäeval saab õppida väga paljudel viisidel ja erinevas mahus, aga mu lootus on, et just akadeemia võrgustik ning tugistruktuur saab olema üks olulisi põhjusi, miks otsustatakse õppekavaga liituda ning miks hiljem sellele kogemusele kui hüppelauale tagasi vaadatakse.
Intervjueeris KKK, 28.10.2022