Tekstiilijäätmetest arendatud väikemööbel, autor Argo Tamm. Foto: Evert Palmets
Eesti Kunstiakadeemia uuring näitas, kuhu liiguvad Eestis tekstiilijäätmed ja mida nendega teha saaks.
Igal sekundil viiakse maailmas prügilasse või põletatakse ära veoautotäis riideid ja kodutekstiili. Eurooplased pole patust priid. Ainuüksi ühe aasta jooksul viskab keskmine eurooplane 11 kilo kasutatud tekstiili minema. Seda on ühe väikese kapi jagu rõivaid, millest loobutakse, ja nii igal aastal. Vaid veerand neist kogutakse Euroopa Liidus kokku, et riideid mujal kasutada.
Tekstiilitööstus on tõepoolest üks saastavamaid sektoreid.
“Euroopa Liidus läheb vaid üks protsent kokku kogutud riietest ümber töötlemisele,” ütles Eesti Kunstiakadeemia teadur, disainer ja rohelise ringluse eestvedaja Reet Aus. “Eestis ei toimu seda üldse. See on masendav!”
Mis kasutatud riietest saab ja saada võiks, näitas täna ilmunud EKA uuringuraport. Poolteist aastat kestnud projekti tulemused näitavad, et Eestis on võimalik tekstiili ümber töödelda, kuid vajame selleks korralikku masinaparki.
Eesti Kunstiakadeemia Jätkusuutliku Disaini ja Materjalide Labori (DiMa) andmete järgi saaks ringlusse võtta 22 protsenti Eestis ära visatud riietest. Eelkõige saaks kasutada vanu T-särke ja teksapükse. Kodutekstiilidest voodipesu, laudlinu, rätikuid ja lappe. Oluline on, et materjalis oleks sama koostisega kiud.
Eesti Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastatud teadusprojekti raames kogus DiMa koostöös Uuskasutuskeskusega kokku 425 kilo kasutatud tekstiile. Käsitsi sorteerisid uurijad materjalid ja eemaldasid metallist või prinditud detailid.
Tekstiilid purustati trumlites, kuni neist sai kiumass. Kokkupressitud mass saadeti kraasimisse. Koostöös Viljandi Kultuuriakadeemiaga segati purustatud kiud villaga, et tulemus saaks ühtlasem ja elastsem. Kraaslindist kedrati lõng. Teksade abil valmis taevasinine, t-särkidest aga lõbus värviliste täppidega hallikas lõng. Kodutekstiili abil sai kolmas lõng valge.
Ümbertöödeldu tekstiilijäätmetest arendatud lõng. EKA ja Viljandi Kultuuriakadeemia. Foto: Evert Palmets
Neist kooti mütse ja kampsuneid. “Kas pole hea teada, et uuskasutuskeskusesse toodud riided saavad ka päriselt uue elu?” ütles Maria Kristiin Peterson, EKA magistrant ja DiMa projektijuht. “Ja mitte ainult – need võivad su juurde uue tootena ka ringiga tagasi jõuda!”
See oligi EKA uurimisprojekti mõte – näidata, et ringmajandus on Eestis võimalik. Tuleb vaid kätte võtta ja ära teha.
Koos TalTechi teadlastega arendati mitmekihilised komposiitmaterjalid, millest tootedisainer Argo Tamm arendas väikemööbli.
Uuring võttis kokku, et Eestisse tuleks luua esmane võimekus tekstiili eeltöötlemiseks: sorteerimiseks, puhastamiseks ja kiustamiseks. Hetkel puuduvad selleks sobivad lahendused. Tehnoloogiad, mis uuringus kasutusel olid, pole loodud massiliseks kasutuseks või just riiete kiustamiseks. Toetudes Soomes avatud LSJH tehase näitele, hindasid uuringu autorid, et tekstiilijäätmete käitlustehas võiks maksma minna 2,4 miljonit eurot.
Kaua pole oodata aega. Euroopa Liidu direktiivi järgi peavad liikmesriigid 2025. aastast alates tekstiili sorteerima. 2030. aastast peab aga iga uus ELis toodetud rõivaese sisaldama vanadest jäätmetest loodud uut materjali.
“Selle asemel, et keskenduda jäätmetele, oleks mõistlik küsida, miks tooted lõpetavad prügilas?” ütles ringmajanduse üks eestkõnelejatest, disainer Aus. “Oleks aeg hakata vaatama jäätmeprobleemi kui disainiküsimust. Kui me toodaks ringdisainipõhimõtteid järgides, puuduks meil jäätmeprobleem sellisel moel.”
Seniks peame kasutatud riiete kuhilatega midagi tegema. Neist uute disaintoodete kudumine ja pressimine on võimalik, tõestas EKA uurimisgrupp.
Kontaktid:
Reet Aus (EKA), 56456633, reet@reetaus.com
Maria Kristiin Peterson (projektijuht), 5231121, maria.peterson@artun.ee
Harri Moora (SEI Tallinn), 505 2365, harri.moora@sei.org